1 Minuti Loeng: kas molutamine teeb targaks?
Miks on nii, et sel ajal, kui sa näiteks aeda riisud, on pea täis geniaalses sõnastuses suurepäraseid tekste, uusi uurimisideid, lauseid kellegi veenmiseks või lõputöö arutelu? Ent hetkel, kui arvuti taha istud, et kogu see ilu ja veenvus kirja panna, on pea aga tühi ja ekraanile jõuab vaid puine kantseliit?
Need olukorrad on paljudele tuttavad. Kuidas aga üht vähetuntud mõtlemisega seotud teadmist enda kasuks pöörata, on vähem teada ja teadvustatud, selgitab minutiloengus Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.
On päris pikka aega teada, et sel ajal, kui inimene mingit konkreetset ülesannet ei lahenda ja niisama oma peas ringi uimerdab, ei ole aju sugugi passiivne ning kindlad piirkonnad on vägagi aktiivsed. Niinimetatud aju vaikerežiimi tugivõrgustiku (default mode network, DMN) aktiivsust on täheldatud puhkeolekus, ent inimene võib seejuures ka suhteliselt sihitult unistada, meenutada, tulevikust või ka teistest inimestest mõlgutada, keskkonda vaadelda.
See võrgustik aktiveerub siis, kui inimene ei keskendu konkreetsele ülesandele ja justkui puhkab pead, laseb oma tähelepanu lõdvaks – selline situatsioon on õppimise kontekstis harva kõne all. Siit aga jooksebki viga sisse. Me peame molutamist sageli lihtsalt molutamiseks, millel asise ja asjaliku inimese elus justkui kohta ei ole, ammugi siis õppimise, huvitegevuse, sõprade ja arvutimaailma poolt hõivatud kooliõpilase elus. Samas võib just see seisund olla mittestandardsete lahenduste leidmise protsessis oluline.
Lihtsamailt on nn vaikerežiimi tugivõrgustiku rolli õppimises ja uute ideede peale tulemises selgitanud Barbara Oakley (Oakley, 2014). Väga lihtsustatult näib tõsi olevat see, et aju tõepoolest saab töötada kahes režiimis – nn keskendunud ja nn hajusmõtlemise omas. Edu aluseks on see, kui me oskame neid vaheldada. Seejuures mõlemas korraga olla ei saa.
Esimeses oleme siis, kui püüame lahendada mõnda ülesannet, mille puhul teame selle lahendusviisi, algoritmi, läheneme samm-sammult, ratsionaalselt ja analüütiliselt. Eriti iseloomulik on see matemaatika ja loodusteaduste õppimise protsessis. Oletatavasti suurem osa meie ülesandeid eeldavad seda režiimi.
Teise režiimi satume pigem siis, kui ette satub mõni keerukam probleem, millel ei ole selget algoritmipõhist lahendust. Neid olukordi tuleb ette täpselt samamoodi matemaatikas ja loodusteadustes, aga ka laiemalt innovatsioonis, kunstis, pisikese korteri nutikas sisustamises jne.
Sel juhul on abi pigem sellest, kui lastagi enda aju nn hajusmõtlemise režiimi ehk astuda veidike probleemist kõrvale, vaadata seda suuremas pildis, lasta mõtted rändama, sisuliselt molutada, uneleda niisama või vajuda suisa poolunne. Pole vahet, kas teha seda Fred Jüssi kombel elurikkal aasal või oma diivanil põnevamaid laepragusid jälgides.
Hajusmõtlemine käivitub sageli just pärast eelnevat keskendunud mõtlemise perioodi, mis aga ei aidanud lahendada mõnd küsimust, millele meil veel algoritmipõhist lahendust ei ole. Probleem aga tiksub lahenduseta kuklas, kuigi oleme selle hetkel aktiivse tähelepanu alt välja lasknud.
Miks selline uimerdamine loovate lahenduste peale tulemise juures nii tähtis on? On leitud, et selline unelus võimaldab tõenäoliselt aktiveeruda mitte ainult mingi konkreetse probleemi lahendamisega seotud teadmistel. Sellises unelusseisundis võivad aktiveeruda ka omavahel „kaugemad“, varem mitteseotud teadmiste võrgustikud, mida me ehk teadlikult kokku siduda ei oskakski ning mille tagajärjeks võibki olla „otste kokkupanemine“ unelejat ennastki üllataval moel.
Seda fenomeni on kirjeldatud paljude teadlaste ja loomeisikute puhul. Iseküsimus on, kas seda näiteks tänase koolis õppimise juures tegelikult väärtustatakse ja, kas molutamist ametliku paradigma ning väärtusliku õppimise osana rõhutatakse.
Näiteks leiutas 15-aastane Philo Farnsworth kunagi televisiooni. Väidetavalt (või legendi järgi) olevat ta just lugenud Einsteini teooriat elektronide fotoelektrilise efekti kohta ja siis läinud oma isa põldu kündma, mis võimaldas mõttel vabalt uidata, aga ehk ka õpitu üle mõelda.
Lisaks sellele, et künname liiga vähe põldu, äkki kihutame ka koolipäevadest välja aja ja tegevused, mis võimaldavad mõttel vabalt rännata ning peletame seega ära hetked, mil tegelikult läbimurdelised lahendused plahvatada saavad? Või näiteks hetked, kus õpilased õpitu tähendusest tõeliselt aru võiksid saada.
Võiks mõelda, millal tänased õpilased, aga ka täiskasvanud, molutavad – oma mõttel ilma õppimise, askeldamise, suhtlemise, meelelahutuse ja iseäranis ilma nutiseadmeta uidata lasevad. Ja kui paljude läbimurdeliste, aga ilmselt ka täiesti mõttetute ahhaa-elamuste, ideevälgatuste ja ideede peale tänu sellele võiks tulla.
Oluline on meeles hoida, et ainult hajusmõtlemisest pole kasu. Kui vahepeal mitte olla keskendunud mõtlemise režiimis, siis lihtsalt pole teadmisi, mis võiksid uneledes aktiveeruda. Keskendunud modaalsust on vaja selleks, et meil oleks materjali, infot, varasemaid lahendusi, mida hajusrežiimis aktiveeruda lasta.
Seega on prof Barbara Oakley välja toodud ja kodumaiselt Fred Jüssi poolt valideeritud hajusmõtlemise tuum just nende režiimide vaheldamises, mitte eranditult ühes või teises modaalsuses viibimises.
Seega tee oma loovusele teene – ole laisem! Näiteks ära niida muru, vaid vaata, kuidas lilledel tolmeldajad askeldavad. Seejuures on ka lootus, et iga kord ei tule molutades innovaatilisi mõtteid. Sel juhul on molutamine ka igati keskkonnasõbralik.
Vikerraadio välja valitud saja Eesti mõtte hulgas on Fred Jüssi mõte: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."
