Noored kui osaluse olemuse muutjad

Lisaks sellele peegeldas konverentsil kõlanud sotsiaalteadlaste, noorte ja noortevaldkonna spetsialistide häälte paljusus maailma mõtestamisviiside ja käitumislaadide rohkust.
TLU Ühiskonnateaduste Instituudi korraldatud arutelukonverentsil jäi kajama, kui mitmeti saab osalust käsitada ning kuidas osalusviisid on seotud noore isikuomaduste ja teda ümbritseva keskkonnaga. Selline mitmetähenduslikkus võib viidata laialivalguvusele ja panna kahtlema tegevuse tulemuslikkuses. Ent samavõrd võimaldab seesugune dünaamilisus lõimida uusi kaasalöömisvariante ning lähtuda noortele parajasti sobivatest tingimustest. On ilmselge, et osalus kandub füüsilisest maailmast üha enam digikeskkonda.

Nagu kirjutab Mai Beilmann Euroopa Sotsiaaluuringu tulemustele tuginedes, siis konventsionaalsed osalusviisid – hääletamine, kandideerimine, erakonda kuulumine jms – ei ole Eesti noorte seas kõige levinumad.  Samas ei ole see Eestile ainuomane nähtus, vaid ka mujal räägitakse konventsionaalsete osalusviiside vähenevast populaarusest. Kusjuures hääletamisaktiivsus pole aastatega kuigipalju muutunud, seevastu on aga vähenenud kooliväline konventsionaalne osalustegevus.

Silma jääb asjaolu, et erakondlik-organisatoorsele ja pikaajalisele kaasalöömisele eelistavad noored hoopis individuaalset ning spontaanset, näiteks poliitilise sõnumiga märgi või kleepsu kandmist ja osalemist demonstratsioonil. Need on tavad, mis iseloomustavad valvekodanikku ehk igapäevaselt mitte väga aktiivset inimest, kes sekkub poliitikasse juhul, kui olukord teda isiklikult puudutab või ärgitab tema kohusetunnet ühiskonna ees.
Teisalt pole ühistegevus noorte seas sugugi kadunud: alt-üles organiseeritud ja lühiajalised kodanikualgatused on aina tavalisemad. Taaskord saab nentida, et osa võetakse pigem lühemat aega ja ühendustena, mis tekivad-kaovad olenevalt probleemide aktuaalsusest. Jäiga erakonnapoliitika asemel valitakse paindlikum ning sestap tihti edukam rohujuureosalus.

Ehkki noorte osalus muutub ja uueneb, ei tähenda see, et konventsionaalsed osalusviisid hoobilt unustatakse. Pigem on võimalik tarvitada erinevaid osalusviise vaheldumisi või paralleelselt ning proovida katse-eksituse meetodil, missugune variant parajasti edukamalt töötab. Aastaraamatus välja toodud asjaolu, et Eestis puuduvad kodanikuühiskonnas kaasalöömise traditsioonid ning üldtuntud ühiskondlikud organisatsioonid, loob siinsete noorte jaoks omapärase tegutsemispinnase. Ühelt poolt on see rabe ja kõikuv, sageli ilma hädavajalike eeskujude ja suunanäitajateta. Mainitud vajakajäämiste tõttu pakub see aga teisest küljest valikuvabadust ning lubab eksperimenteerida, ise luua ja algatada. Kuna viibime digikeskkonnas iga päev, on online ja offline meie jaoks orgaaniliselt põimunud, mõlemad on samavõrd kaalukad. Sestap võiks ka digiaktsioone näha täieõiguslike osalusvormidena.

Võrgustunud osalusega kaasnevad huvitavad paradoksid. Kuigi Eestis on võimalik e-hääletada ja teha paljusid teisi institutsionaliseeritud toiminguid interneti kaudu, siis näib, et ka siin, nagu mitmel pool mujal, peetakse online-kaasalöömist sageli ka laiskuseks, n-ö klikismiks ehk näivaks aktiivsuseks, mis ei mõjuta eriti asjade kulgu . Nõnda tuleb nähtavale mõistmatus selle suhtes, et sarnaselt praeguseks traditsioonilistele osalusviisidele nõuab aega ka digitaalse kaasalöömise vormumine ja juurdumine. Veebiosalus alles otsib enda kuju ning katsetamine ja käänuline kujunemistee on selle vältimatu osa.

Airi-Alina Allaste jt. kirjutavad aastaraamatus, siis paljud noored, kes internetis loevad ühiskonnateemalisi uudiseid ning jagavad iroonilisi poliitikateemalisi postitusi, väidavad sellegipoolest, et nad on ühiskonna ja poliitika suhtes passiivsed. Mainitust järeldub, et noorte arusaam osalusest on tugevalt kaldu konventsionaalsete tegevuste poole, st nad ei oska digipraktikaid näha sotsiaalse kaasalöömisena. Samas on nimetatud tegevused vaieldamatult allaktivismi (subactivism) vormid, mis aitavad veebi kaudu kaasa mõelda ning sõna võtta poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel. Kuna argise hõnguga pisitegevusi – laikimine, jagamine, kommenteerimine jne – kätkev allaktivism erineb tuntavalt rituaalsetest konventsionaalsetest osalustüüpidest, on seda esmapilgul raske märgata, mis aga ei vähenda selle praktika tulemuslikkust.

Muuseas kujundab säärane osalemine arusaama, millised teemad on ühiskonnas liikvel ja tähtsad, sest päevakohaseks peetakse just seesugust teavet, millega kõiksugu viisidel lävitakse. Niisiis võivad noored hakata näiteks poliitikat enda jaoks mõtestama ja selles kaasa lööma seetõttu, et nad puutuvad sellega kokku 4chan meemide, Facebooki rühmade ja Youtube’i streamer’ite kaudu. Üht tüüpi digiosaluse õitsenguks saame pidada seda, et veebifoorumites arutlemine on Eesti noorte seas üha populaarsem.

Arutluskonverentsil toimunud fishbowl-arutelus rõhutas nii mõnigi kõneleja vajadust näha ning võimaldada noorte tegevuse kirevust. Seega tuleb väärtustada ka mitmekesistuvaid võimalusi, mida pakub veeb. Muidugi on digimaailmal omad vead, niisamuti nagu füüsiline ruum, võib see soodustada ebavõrdsust ja passiivsust. Kuna need kaks keskkonda on omavahel tihedalt seotud, saavad ühes tekkinud kitsaskohad kanduda teise. Näiteks tõika, et Eesti noortest on ühismeediaaruteludes häälekamad ning internetipõhistes protestides aktiivsemad just poisid, võiks seletada väljakujunenud soorollide kaudu. Ent seda enam tuleb näha digiruumi kui seniste nihete ja vajakajäämiste kõrvaldamise vahendit ning uute mõttesuundade edendajat. Noorte viisi enda arvamust avaldada ja osaleda peab mõistma ning toetama, sest ühiskonnas domineerivad käsitused ja tegutsemistavad saavad muutuda üksnes kõigi osaliste lävimise tulemusena.

Täpsemalt noorte osalusest aastaraamatus.

Teksti autor on Kristjan Peik, sotsioloogia eriala magistriõppe tudeng.

Amin, Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. The EWC Statement Series. Oslo, lk 17–21.R. (2010).

The empire strikes back: Social media uprisings and the future of cyber activism. Kennedy School Review, 10(1), lk 64–66.

Bakardjieva, M. (2009). Subactivism: Lifeworld and Politics in the Age of the Internet. The Information Society, 25, lk 91–104.

Feezell, J. T. (2017). Agenda Setting through Social Media: The Importance of Incidental News Exposure and Social Filtering in the Digital Era. Political Research Quarterly, 71(2), lk 482–494.