Ühiskonnateaduste blogi

Tallinna Ülikooli doktor Kairit Kall: edu saavutamine tähendab minu jaoks võimalust elada oma põhimõtetega kooskõlas

Tallinna Ülikoolis on viimase aasta jooksul doktoritööd kaitsnud hulk tarku ja andekaid inimesi, keda sügisel pidulikult ülikoolis promoveeritakse. Tänavune uute doktorite promoveerimine toimub 20. novembril. Tegime värskete doktoritega juttu. Küsisime nende praeguste tegemiste kohta ning seda, kuidas nad end väitekirja kirjutamise ajal motiveerisid ning distsiplineerisid. Uurisime muidugi ka seda, kuidas nad oma teadustööga maailma parandavad.

Kairit Kall

Kairit Kall kaitses Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis suvel väitekirja, milles uuris, kuidas ametiühingutes tekivad radikaalsed muutused ning millised on neid soosivad ja takistavad tegurid.


  • Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Kairit Kall: Hakkasin ametiühingutega seotud teemasid uurima magistrantuuris, kui tekkis võimalus kollektiivseid töösuhteid käsitlevast projektist osa võtta. Sellest kasvas välja ka mu magistritöö. Seejärel kutsus magistritöö oponent ja nüüdseks hea kolleeg ("Tervitused, Triin!") mind doktorantuuri teemaga jätkama, kuna ta ei tahtnud olla enam Eesti ainus sotsioloog, kes selle valdkonnaga tegeleb. Soovisin paremini mõista ametiühingute suhteliselt marginaalse positsiooni tagamaid meie ühiskonnas. Leian, et see on nii praktilisest kui teoreetilisest vaatest oluline.

  • Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

Töötan nii teaduri kui lektorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis ning mõlemal positsioonil tulevad teadustööst saadud teadmised ja kogemused pidevalt kasuks. Eks doktorantuuri üheks eesmärgiks olegi ette valmistada iseseisvat teadlast ja õppejõudu. Näiteks õpetan kvalitatiivseid meetodeid, kus saan tudengitele rääkida, milliseid probleeme võib nende meetoditega tekkida ja kuidas neid ise lahendasin. Osalesin doktorantuuri jooksul ka mitmes rahvusvahelises teadusprojektis nii TLÜ kui Jyväskylä Ülikooli alt, mis õpetas ka projektimajandusega seotut ning mille kaudu lõin mitmeid kontakte valdkonna uurijatega üle Euroopa.

Võib vist neile, kes nominaalajaga lõpetada soovivad, anda järgmist nõu: tuleks planeerida pikemaid pause, kus süvenenult kirjutada saaks ning õppida ütlema ”ei” erinevatele võimalustele, mis on huvitavad, kuid fookust hajutavad.

Kairit Kall
  • Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Head rutiini ei olnud ja osalt seetõttu doktorantuuri aeg päris pikaks kujuneski. Teisalt haarasin kinni nii paljudest võimalustest tegeleda huvitavate uurimisteemadega, millest kõik ei olnud otseselt doktoritöö valmimise jaoks vajalik. See samuti pikendas protsessi.

Kusjuures ühel aastal olin kolm kuud töötu (teadus on projektipõhine ja tekkis seesugune auk rahastusse). Sellel perioodil kirjutasin päris palju doktoritööd, kuna muid tööalaseid kohustusi ei olnud. Seega võib vist neile, kes nominaalajaga lõpetada soovivad, anda järgmist nõu: tuleks planeerida pikemaid pause, kus saaks süvenenult kirjutada ning õppida ütlema ”ei” erinevatele võimalustele, mis on huvitavad, kuid fookust hajutavad. Kindel soovitus on ka see, et tähtajad (eriti kellegi teise poolt seatud) aitavad mingi tüki tööst valmis saada.

  • Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kõige eredamalt meenub koostöö oma valdkonna teadlastega, eriti just erialased üritused välisriikides. Kuigi enamus aega toimub teaduse tegemine üksinda arvuti taga, siis ühised kohtumised sama valdkonna inimestega on need, mis innustavad ja motivatsiooni tagasi toovad. Tore on ju saada silmast silma tagasisidet tehtud tööle ning vahel on selle tagasiside andjaks ka keegi, kelle töid oled lugenud ja oluliseks pead. Samuti on eredalt meeles ja mõned intervjuud uuritavatega: see tunne, kui kuuled huvitavaid mõttekäike ning uudset infot, mida hiljem oma töös kasutada, on väga lahe. Samuti on motiveeriv, kui keegi intervjueeritutest tunneb head meelt, et teemaga tegeletakse.

Kairit
Kairit Kall Foto: Arno Mikkor

  • Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? 

Ühel prestiižel konverentsil Londoni Majanduskoolis sattusin ettekannet tegema suhteliselt väiksesse ruumi. Teema (ametiühingute rahvusvaheline koostöö) aga pakkus huvi paljudele. Istekohad täitusid ning osa inimesi istus ka põrandale. Oma ettekande ajal vaatasid mulle põrandalt vastu vähemalt kaks professorit, üks nendest minu juhendaja ja teine, kellest sai hiljem mu doktoritöö oponent. Seejuures viitasin oponendi kontseptsioonile ka oma ettekandes.

  • Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas see maailma parandamine õnnestus?

Kollektiivsete töösuhete toimimine on Eestis üsnagi väheuuritud teema, seega juba sellealase süstemaatilise teadmise loomine parandab nii praktikute, tudengite kui ka teadlaste võimalusi toimuvat mõista. Kui puuduvad piisavad teadmised, ei ole võimalik midagi ka efektiivselt parandada. Lisaks panustasin hilisemas doktorantuuri etapis mõneti ka ametiühingute tegevusse ja teen seda endiselt. Kui hästi see maailma parandamine mul õnnestus, sõltub muidugi vaatepunktist (subjekti positsioonist).

  • Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Juba bakalaureuse õpingute ajal köitis mind prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu. Ta on märgatavalt panustanud sotsioloogilisse teooriasse, aga mitte ainult! Tegemist oli ka seda tüüpi mõtlejaga, kes hõikas, et kuningas on alasti (kui kuningas seda oli). Ta ei hoolinud palju tiitlitest ja formaalsest positsioonist ühiskonnas, vaid hoopis näitas, kuidas prantsuse sotsiaalset eliiti (sh akadeemias) taastoodetakse, mitte eliit ei teki vaid nende kõrgema vaimupotentsiaali või töökuse põhjal. Bourdieu kaitses avalikult ka ühiskonna marginaliseeritud gruppe.

Mulle on kõige olulisemad headus ja hoolimine /.../Inimkonnal on piisavalt ressursse ja võimekust, seega karm olelusvõitlus ellujäämise nimel ei ole vajalik.
Kairit KALL
  • Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel/järgmistel aastal?

Välismaised tööreisid on ära jäänud ning õppetööd tuli (ja suures osas endiselt tuleb) läbi viia veebi vahendusel. Minu jaoks ei olnud üleminek kaugtööle raske, kuna suures osas praktiseerisin seda juba ennegi. Loodan, et paljud tööandjad saavad kaugtöö eelistest viimaks aru ja julgustavad kodukontoris töötamist neil, kellel selleks soov ja võimalus on. Mõne inimese jaoks võib kaugtöö olla palju efektiivsem ja motiveerivam kui pidev kontorisse minek. Lisaks on nii võimalik vähendada nt liiklusummikuid, inimeste aja- ja rahakulu. Loomulikult ei ole kõigil võimalik kaugtööd (edukalt) teha ja see viitab ka probleemile, mida koroonakriis on võimendanud ehk ühiskonnasisene ja ühiskondadevaheline polariseerumine. See tekib mitmes dimensioonis: nt sinikraed vs valgekraed, suurkorporatsioonid vs väikeettevõtted, rikkad vs vaesemad riigid jne, kus ühtede võimalused olla edukas on tunduvalt suuremad.

  • Kas teadlaste ja noorteadlaste hääl on ühiskonnas piisavalt kuulda?

Mõne oma on ja olen neile, kes suudavad mitteakadeemiliste kanalite kaudu oma häält kuuldavaks teha, väga tänulik. Ma ise ei ole palju suutnud, seda nii ajanappuse kui ka teadmise tõttu, et teema võidakse kiskuda kontekstist välja, kasutada seda poliitilise võitluse vahendina jne.

  • Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada ning mis aitavad edu saavutada?

Minu jaoks tähendab edu saavutamine võimalust elada oma põhimõtetega kooskõlas. Seejuures on mulle kõige olulisemad headus (nii teiste inimeste kui muude loomade vastu) ja hoolimine. Inimkonnal on piisavalt ressursse ja võimekust, seega karm olelusvõitlus ellujäämise nimel ei ole vajalik. Neid ressursse tuleks lihtsalt paremini jaotada ja kasutada, sest praegu on ühtedel tohutult ja teistel ei ole piisavalt isegi baasvajaduste rahuldamiseks. Paljud konfliktid on ka pigem kultuurilised. Ma ei leia, et mõne inimese või inimgrupi kannatused lõppkokkuvõttes kellelegi kasuks tulevad.

  • Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Naomi Kleini "This Changes Everything", mis analüüsib põhjalikult kliimakriisi tagamaid, eriti just sellest vaatest, miks inimkond ikka veel ei astu olulisi samme, kuigi "õige aeg" suuri kliimakriisiga seotud probleeme lahendada on juba möödas. Keskkonnakaitse teemad on meie ajal kriitilised, seega loomulikult soovitan lugeda!