Ma olen kogu oma teadliku elu tegelenud kunstiga

Ma olen kogu oma teadliku elu tegelenud kunstiga. Veetsin oma suved lopsakas Kivimäe aias, joonistades merikanasid ja paljaid inimesi. Kiidukoor ja tähelepanu jätkusid keskkooli lõpuni, kuid vanemate survel läksin õppima “midagi asjalikku” ehk ajakirjandust. Nagu võis arvata, siis see ei sobinud mulle, sest seal oli liiga palju aega ja liiga vähe kirjandust. Esimese bakalaureusekraadi sain siiski kätte.

Võin liialdamata väita, et ootasin võimalust kunsti õppida 20 aastat. Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse õppekava (olgu muld talle kerge) oli just see, mida ma olin otsinud – ma sain lõpuks proovida kõiki erinevaid tehnikaid, saades selgust enda eelistustes (ja ka oskustes). Avastasin enda jaoks fotograafia, klaasikunsti ja keraamika. Ühine õppekava täidab ka minu pikaajalise unistuse astuda EKA ridadesse.

Oma õpingute jooksul olen saanud enda kohta väga palju teada. Ma ei ole võimeline fotorealistlikeks maalideks ja joonistusteks, kuid mul on selleks fotokaamera. Ma ei mängi instrumente, kuid suudan liigutada sõnadega. Ma ei suudaks piirduda vaid ühe tehnika või kunstiliigiga, sest maailmas on liiga palju põnevat. Üheks minu lemmikuks on mitmekesine kaasaegne kunst, mis astub julgelt ligi, kõnetab, puudutab hinge.

Mul on kustumatu huvi saada teada, mis on asjade sees, kuidas nad töötavad, mis paneb inimesi tiksuma ja tundma. Ma soovin luua kunsti, mis paneb mõtlema, ümber mõtlema ja oma käitumises korrektuure tegema. Usun, et enamik inimesi tahaks olla pigem lahendus, kui probleem. Just seetõttu on minu fookuseks prügi sorteerimine, liigtarbimise vähendamine, keskkonnahoid ning jäätmetest sündiv kunst. Ka oma bakalaureusetöös ei soovinud ma luua uut eset, vaid lõin oma leidude kogu põhjal isikliku arheoloogiamuuseumi Tallinna Ülikooli muuseumi tagatuppa. Sügisel on tulemas selle järg - minu isikunäitus Fotomuuseumis. Urbanistliku arheoloogina otsin potentsiaali kaduvas ning väärtusetus, andes ka hüljatutele hääle, sõna ja pildi.

Mida muudaksid Eesti kunstihariduses?

• Põhikooli tasemel ei tohiks kunsti täheliselt-numbriliselt hinnata. Sõnaline tagasiside on arusaadavam nii lapsele kui ka vanemale.
• Vähem joonte sees värvimist ja rohkem meelelist mõnu.
• Kunsti tegemine võiks olla rituaalsem ja lõbusam. Uue kunstistiil tutvustamine väärib tähistamist, ajastuga tutvumist, muuseumis käiku, muusika kuulamist jpm.
• Enne kassi-koera-lille joonistamist võiks koos lastega vaadata maailma eriilmelisust. Näiteks ei ole olemas ühte õiget koera, sest nii chihuahua kui ka berhandiin esindavad 100% koerasust, olles samas vägagi erinevad.
• Vähem õiget-valet, rohkem potentsiaali nägemist ja just sellele lapsele-noorele sobiva suuna poole nügimist.
• Vähem “alati on nii tehtud” lahendusi ja rohkem õpilaste arvamuse arvestamist.
• Kunstiõpetaja kohuseks on anda noortele edasisidet, mitte tagasisidet. Kunstiõpetaja käes on noor õrn hing, kes vajab julgustamist ja õrna nügimist, mitte laastavaid sõnu ja naeruvääristamist. Kunstiõpetaja puhul on vaimne tervis ning elujaatavus isegi olulisemad kui teiste õppejõudude puhul, sest armastus ilu vastu ja usk enda oskusesse ilu (Ilu on suhteline. Ilu on vaataja silmades) luua saab just tihti tema käe läbi kas tuult tiibadesse või “kabelimatsu”.

Minu unistused seoses kunstiõpetaja ametiga

• Tahan saada Eesti kõige ägedamaks kunstiõpetajaks, kelle head ideed ja uuendused jõuavad ka Euroopa Liidu tasandile.
• Ma tahan õpetada lastele ja noortele keskkonnasäästlikku ja jätkusuutlikku elu, mis suurendab nutikate ja loovate lahenduste kasutamist.
• Ma tahan "ravida" vähemalt mõne noore terveks igavuse haigusest ning õpetada, kuidas oma aega iseseisvalt sisustada (eriti siis, kui elektrit pole ja aku on tühi).
• Tahan tutvustada noortele visuaalset päevikut kui võimalust ennast väljendada ja arendada. 

10 põhjust, miks ma olen väga hea kandidaat kunstiõpetajaks:

1. Ma olen näinud nii häid kui ka halbasid kunstiõpetajaid ja säilitanud soovi kunsti teha ning seda ka teistele õpetada.
2. Mul on hea klapp 1–17aastaste laste ja noortega.
3. Ma olen saanud kunstiõpetaja rolli harjutada, viies läbi kunstiringe ja töötubasid Valdeku noortekeskuses ja laste päevakeskuses.
4. Ma olen “teistsugune täiskasvanu” ning seetõttu ei tekita lastes aukartust ja võõristust.
5. Mul on olemas huvi kunsti, kunstiajaloo ning kunstihariduse vastu.
6. Ma ei taha suureks kasvada ning see on mul siiani väga hästi õnnestunud. Minu eeskujuks selles on Pipi.
7. Oskan teha “peedist pesumasinale trumli” ehk väheste vahenditega pakkuda huvitavaid lahendusi.
8. Mul on oskus leida üles ilu kaduvas, räpases, väikeses ja vääritus ning võime seda ka sõnadesse panna.
9. Oma veidraid ja omapäraseid ideid olen saanud rakendada ajakirjanduses, reklaamimaastikul, tudengifilmides ja noorsootöös.
10. Tegelen lastes ja noortes ökoloogilist jalajälge vähendavate harjumuste juurutamise ning igavusele vaktsiini leidmisega läbi upcyle-kunsti ja mängulusti.

Magic eraser svammid tõesti töötavad!

Berit-Bärbel Rebane
04.07.2018
Allkirjastatud mentaalselt