Tanel Kadalipp: kõige rohkem õppisin ma iseennast usaldama

Mis on helirežissööri töö juures kõige lahedam ja mis kõige nõmedam?

Mulle meeldib mõelda, et helirežissöör on helilooja, kes nootide asemel komponeerib erinevate heliefektide ja foonidega, et saavutada soovitud meeleolu ja tulemus. Need loomise hetked, kus puhud pildile helide abil hinge sisse on kindlasti need kõige motiveerivamad ja meeldivamad. Teiselt poolt tuleb tunnistada, et see töö eeldab püsivust. Pikad tunnid (vahel päevad) üksi stuudios, kus ainsaks seltsiliseks on ekraanil nähtav, võib päris ajudele hakata. Sõltub muidugi inimesest, aga mina lõpuni välja vist ainult stuudio inimene ei taha olla. Seni olen üritanud seda tasakaalustada muusikuna bändides kaasa lüües ning erinevate platsisalvestuste töödega, mis on viinud mind põnevatesse kohtadesse ning võimaldanud elada vedi sotsiaalsemat elu.

Kui kaua Vanamehe filmiga tööd pidid tegema?

Vanamehe film jõudis läbi erinevate juhuste minuni mais ning esilinastus oli 27. septembril. Sisuliselt oli kogu filmi helindamiseks aega kolm ja pool kuud, mis on nuku-anima filmi puhul totaalselt vähe (kogu maailm tuleb helide kaupa ükshaaval üles ehitada). Kohe oli selge, et üksi ma seda teha ei suudaks ning seadsin tööd vastu võttes tingimuseks, et mul peab vähemalt 3 abilist olema. Lõpuks oli tänu praktikantidele mul abis kokku 8 inimest, millele lisandub veel muusika ja dialoogi salvestamisega seotud inimesed. Tegemist oli väga sõgeda perioodiga, kus lõpusirgel sai magada ööpäevas vähem kui 5 tundi.

Kirjelda veidi seda protsessi: millal su töö algas (millises faasis) ja milline koostöö oli tiimiga?

Minu töö hakkas faasis, kus kogu material polnud veel filmitud ja montaaž polnud valmis. Minu töö oli hakata kaardistama mida meil helis on vaja kuulda ja kust seda saada. Sisuliselt oli ära vaja jagada, mis helid tuleb salvestada, mis helid tuleb helipankadest otsida ja mida tuleb foley kunstnikul katta. Kõigepealt kaardistasime koos režissööriga üldised meeleolud ning suunad ning seejärel läksin detailsemaks ning jagasin juba osakonniti ülesanded või suunad, mida vaja katta. Töötasime reelide kaupa ehk film oli jagatud neljaks umbes 20 minutiliseks osaks, mis lihtsustas materjali hoomamist. Kui ühe reeli ring oli peale tehtud, siis kogu protsess kordus - saime režissööriga kokku, vaatasime mis on vaja detailsemaks teha või mis on puudu või vajab teist lähenemist, tegin märkmeid ning jagasime ära kes ja mis mahus parandusi sisse saab viia. Nii see ketras, kuni lõpuks jõudis see viimistlusse, kus tuli hakata tegema valikuid ja prioriteedid paika seada. Lõpumiksimine oli väga keerukas ning see oli sõna otseses mõttes võidujooks ajaga, kuna esilinastus oli suurelt välja kuulutatud, kuid nii pildis kui helis tehti paralleelselt viimase tunnini veel muudatusi. Näiteks kui mina lõpetasin esika eelsel ööl kell 4 hommikul töö, siis esikal oli ka minule pildis veel üllatusi, mida ma polnud näinud. Koostöö sujus meeskonnaga suurepäraselt ning see oli õpetus ja justkui suunanäit tulevikku, kuidas peakski sellist tööd edaspidi tegema! 

Mida sa seda tööd tehes (Vanamehe filmi juures) õppisid või avastasid?

Kõige rohkem õppisin ma iseennast usaldama. See film tundus väga kaua minu jaoks võimatu missioon, aga tänu suurepärastele kaastegijatele - Kauri Lemberg, Ekke Västrik, Dmitry Natalevich, Siim Škepast, Anna-Maria Jams, Tristan Rebane, Kaspar Kosk - saime me raskused ületatud ning selle massiivse töö valmis. See kasvatas kindlasti eneseusku ning andis palju hindamatuid kogemusi.

Palun sinu eriala arvesse võttes üht filmisoovitust! 

Esimese suurepärase heli disainiga film, mis mul meenus on "Love and Mercy" (2014). Tegemist on Brian Wilsoni (Beach Boys) teatud eluetappidele keskenduva filmiga, kus heli disainil on suur roll loo jutustamisel. Soovitan!