Filmi- ja meediablogi

Vivian Säde: pulmast laulvasse revolutsiooni

Meie Audiovisuaalse meedia õppekava värske vilistlane Vivian haaras kohe pärast lõpetamist kinni harukordsest võimalusest lüüa kaasa USA videoproduktsioonis, mille teemaks on üllataval kombel laulev revolutsioon.

Võtteplats

Video on omakorda osa suuremast muusikaliproduktsioonist, mis toobki Broadway lavadele laulva revolutsiooni muusikali võtmes. Vivian räägib ettevõtmisest lähemalt:

Räägi veidi lähemalt taustast: kuidas sattusid sellise tööotsa peale? 

Ma tundsin Kristi Roosmaad, meie muusikavideo staari, juba New Yorgis elamise aegadest (2014–2016) – olin sellel ajal suur muusikalise teatri fänn ja tegelesin ka ise laulmise-näitlemisega. Tutvusime Kristiga läbi Eesti konsulaadi, ta oli sel hetkel seal kultuurinõunik. Ja siis, paar aastat hiljem, kirjutab Kristi mulle, et on ühe uue muusikali loomingulises tiimis, mis räägib Eesti laulvast revolutsioonist ning, et nad otsivad endale Eestist noort filmitegijat muusikavideo produtseerimiseks. Saatsin neile enda lõpufilmi ''See räägib pulmast'' (2020) ning portfoolio ja nad ütlesid mulle paari päeva jooksul, et soovivad minuga koostööd teha. Sain ka siis Skype teel tuttavaks Tony Spinosaga (muusikali looja) ja muu ongi (nüüdseks juba) ajalugu. 

Video filmimisele eelnev aeg oli ju kibekiire – kuidas suutsid eriolukorra kiuste ja ülikooli lõpetamise ajal ka video planeerimisprotsessis kaasa lüüa?

Õnneks tuli pakkumine muusikavideo tegemiseks juba pärast kooli lõpetamist - siiski, sai minu ''võta vabalt ja puhka bakast''-suvest ''puhka natuke ja siis mine tee muusikavideo''-suvi. Samuti, ei olnud ma selles eelproduktsioonimöllus üksi – suureks abiks (Eesti tiimist), ilma kelleta poleks see video võimalik olnud, olid ka BFM-i vilistlane Andres Arukask (operaator ja kaas-monteerija) ning praegused õpilased Sander Lebrecht (tegevprodutsent) ning Alesja Suzdaltseva (režissööri assistent). 

Milliseid koolipingist saadud tarkusi said selle töö puhul ära kasutada?

Kas on okei öelda, et ''kõiki''? Tundsin, et audiovisuaalne meedia oli konkreetselt režissööri-produtsendi ameti õppimine – juba koolipingis võeti akadeemilisi ülesandeid väga praktiliste nn 'päris'-maailma projektidena, nii et sellise suure projekti ettevõtmine ei tundunudki väga võõras. Samuti aitas teadmine, et selle projekti lõpus ei anna mulle keegi mõnda C-d, mis võiks minu keskmist hinnet mõjutada... 

Mida uut protsessi käigus õppisid?

Õppisin, et on vaja leida õiged koostööpartnerid ja töö ongi ladus. See ei tähenda, et töö oleks lihtne, (sest minu jaoks pole kunagi stsenaristika, režii või produtseerimine 'lihtne' olnud,) vaid, et töö, kuigi väga väljakutsuv, on nauditav. Sellel kohal pean jälle välja tooma (endise) kursavenna Andres Arukase, kes minuga pikki päevi arhiivivideosid lappamas veetis ning pärast veel suutis lolle nalju ka teha. 

Räägi mõni tore seik võtteplatsilt või planeerimise ajast!

Võte oli meil ühepäevane, asukohaks Tallinna Lauluväljak. Vahvaid mälestusi on mul sellest võttest (õnneks) palju. Aga üks kentsakamaid oli Kristi kleidi (mille Liina Stein meile väga lahkest südamest laenas) transportimine ühest väljaku otsast teise - see oli konkreetselt 5 naise töö, kuna kleit pidi stuudiosse tagasi minema perfektses kondisioonis (eelarves polnud sellise kaliibri kleidi väljaostmiseks kindlasti resursse). Sain just paar nädalat tagasi Elisa Sinisalult (kostüümikunstnik) teada, et Liina Steini moemaja ütles meile, et kleit oli ilusas konditsioonis tagasi jõudnud. Lõpp hea, kõik hea! :)