Humanitaarblogi

Interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste tudeng: Tahtsin midagi uuenduslikku ja parajalt väljakutsuvat

Kui ma esimest korda lugesin fraasi "interdistsiplinaarsed humanitaarteadused" (ingl Liberal Arts in Humanities), siis mul polnud aimugi, mida see tähendab. Pidin isegi üle kontrollima, kas ma ikka lugesin õigesti, kirjutab interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste BA-õppekava tudeng Alice Karlson.

Alice Karlson

Kuni tänaseni pean vähemalt nädalas ühe korra kellelegi seletama, mida ma siis täpsemalt õpin ja kes minust peale lõpetamist saab. Lausa veider on öelda, et minust ei saa otseselt keegi, sest meid ei pärjata hinnatud hambaarsti või õpetaja tiitliga, vaid me saame kõrghariduse tunnistuse (ja muidugi teadmiste ning kogemuste) võrra rikkamaks. Tavaliselt vastan naljatledes, et minust saab loodetavasti hea inimene. Ma ju siiski õpin selleks, et areneda ainult paremuse poole.

Selle õppekava leidsin täiesti juhuslikult Tallinna Ülikooli kodulehel ringi sirvides. Olin juba paar aastat ülikooli minekut edasi lükanud, sest ma ei olnud leidnud veel midagi sellist, mis mulle sobiv oleks tundunud. Kui eriala tundus huvitav, siis teadsin, et ma poleks sellega hakkama saanud, ja kui tundus, et oleksin hakkama saanud, siis paistis programm mulle liiga igav. Tahtsin midagi uuenduslikku ja parajalt väljakutsuvat; seega kasutasin õppekava valimisel konkreetselt välistamismeetodit ja kõrvaldasin kohe kõik need suunad, mis mind üldse ei köitnud. Üks asi oli kindel – humanitaaria on alati olnud minu tugevus, niisiis võtsin selle valiku tegemisel aluseks.

Ma mõistsin, et tahan rahvusvahelist seltskonda ja inglise keeles õppimist. Usun, et paljud, kes mitmes keeles rääkida oskavad, samastuvad mu väitega, et iga keelega kaasneb natukene teistsugune iseloom ja suhtumine. Minu puhul on näiteks ingliskeelne Alice palju avatum ja ettevõtlikum kui eestikeelne Alice. Mulle meeldib olla ümbritsetud erinevate inimestega, sest minu arvates saab nii kõige paremini ja ootamatult õppida, seda ka alateadlikult. Mind võlus selle õppeprogrammi juures ka selle suur valikuvabadus. Viskame omavahel õpilastega tihti nalja, et valisime selle suuna, kuna ei osanud midagi muud valida. Tegelikult jäin sellele valikule kindlaks, sest see lubab mul olla mitmekülgne ja arendada end humanitaarvaldkonnas väga laialdaselt.

Liberal Arts'i tudeng on nagu keeruline sõna teksti keskel või vaikne õpilane klassinurgas. Alguses paistab, et sellest pole suurt kasu. Laiemat pilti vaadeldes mõistsin, kuidas inimkond liigub jõudsalt sinnapoole, kus inimlikkusele hakatakse tehnoloogiast ümbritsetud ühiskonnas aina rohkem tähelepanu pöörama, sest seda niisama lihtsalt robotitega asendada ei saa. Esialgu teoreetilisena paistvas õppekavas saab omandada nii palju praktilisi ja mitmekülgseid oskuseid, mis tulevad terve elu jooksul kasuks: analüütiline ja kriitiline mõtlemine, projektitöö ning ka meeskonnatöö ja probleemilahendusoskus rahvusvahelises koosseisus. Seega, ma soovitan seda eriala neile, kes end minu kirjeldustes ära tundsid.

Kavatsen selle laia valiku seast aga rohkem pühenduda kultuurianalüüsile ja antropoloogiale. Inimesed on mind alati paelunud ja need suunad on kõige tihedamini seotud just inimeste uurimisega. Ma olen kindel, et need võimaldavad mul kogu aeg areneda ja hoida end alati põnevil, sest inimeste kohta uurimine ei saa lihtsalt otsa saada, kuna kõik on pidevas muutuses ja arengus.

Kindlaid plaane peale ülikooli lõpetamist mul ei ole, sest ma lasen end nendel kooliaastatel kujundada, hoian meele lahtisena ning vaatan jooksvalt, millised ideed ja pakkumised see mulle kaasa toob. Tean vaid seda, et enne diplomi saamist tahan ma kindlasti mõnes võõras riigis vahetusõpilasena end proovile panna, et nendest aastatest maksimumi võtta, sest mõte välismaal õppimisest on mul juba aastaid peas kerinud.

Autor: Alice Karlson, interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste - Artes Liberales tudeng