Jutuvestja Polina Tšerkassova unistus elukutselisest reisimisest viis antropoloogiaõpinguteni

Lugesin klassikalisi reisikirju ja tundsin suurt huvi teiste kultuuride vastu. Vaatasin suurt maailmakaarti enda voodi kohal ja tahtsin puudutada neid kaugeid maid ja ka päriselt kogeda sealset elu. Mulle tundus, et väga oluline on tuua seda suurt ja kauget maailma lähemale, et näha elu ja kodu laiemalt ning uuest perspektiivist.

Sellest kõigest unistasin väiksena oma vaimusilmas. Reaalsus oli tollel ajal see, et minu pere ei olnud sugugi jõukas ning ei saanud reisimist endale lubada. Üldiselt vähesed käisid üheksakümnendatel reisimas.

Üks sufi tark on öelnud, et teiste inimeste õnnelikuks tegemine toob isegi suuremat õnnetunnet, rahuldust ja heaolu, kui enda soovide rahuldamise püüd.

Kui reisimine sai trendiks ja selleks avanesid inimestel võimalused, ei tõmmanud mind selline kiirustav sihtkohtade tarbimine ja menukate fotode tegemine. Samuti mitte puhkamine kohalikust elust “turvaliselt” piiratud rannapuhkuse isolaatorites. Ma tahtsin tutvuda sügavamalt kohaliku eluga ja inimestega ning liikuda aeglaselt mitte lihtsalt läbi nende kultuuriruumi, vaid avastada seda kõike koos nendega. Oli vaid üksainus küsimus: „Kuidas seda teha?“ 

Reisimine kui töö

Aastaid hiljem, kui lõpetasin oma bakalaureuseõpingud võõrkeele ja ärikorralduse erialal, avastasin oma suureks rõõmuks, et Tallinna Ülikool oli hiljuti avanud sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia eriala. Magistrantuuri olid oodatud ka tudengid, kellel ei olnud eelnevat antropoloogia haridust, kuna seda sai jooksvalt juurde õppida. Väärtustati pigem inimese elukogemust ja kompetentsi mõnel teisel erialal, millega saab samuti oma antropoloogilist tööd siduda. 

Minu kõige suuremaks rõõmuks oli avastus, et antropoloogid ongi professionaalsed reisijad! Nad teevad etnograafilist välitööd, veedavad piisavalt aega ühes kohas, tunnevad sügavat huvi elu vastu, uurivad inimkogemust ja meie elu enesestmõistetavusi. Lisaks sellele on nad ka filosoofid ja kirjanikud või isegi filmitegijad.

Õpetamine ja välitööd

Seda eriala õppima asudes tundsin, et inimesi õpetatakse ka päriselt kriitiliselt mõtlema ja vaatama sügavamalt sotsiaalseid protsesse, loobuma üldistamisest ning nägema laiemat pilti ühiskonnas toimuvast. Praegusel ajal on antropoloogia järgi kasvav vajadus nii Eestis kui ka mujal maailmas. Näiteks tegutseb meil Eestis Rakendusliku Antropoloogia Keskus.

Tahtsin reisides tutvuda sügavamalt kohaliku elu ja inimestega ning liikuda aeglaselt mitte lihtsalt läbi nende kultuuriruumi, vaid avastada seda nendega koos.

Õpingute lõpus pakkus Tallinna Ülikool, et õpetaksin ka ise ülikoolis antropoloogiat. Andsin ülikoolis kuus aastat erinevaid antropoloogiaalaseid loenguid. Õpin praegu sama eriala doktorantuuris, mille jooksul olen teinud etnograafilist välitööd Türgis ja Istanbulis, kus uurisin muusika õppimist ja muusika teraapiat sufismi praktiseerijate seas. 

Nii samm-sammult sain ühendada oma elu suurimaid huvialad, milleks on antropoloogia, muusika ja jutuvestmine. Praegu tegutsen professionaalse jutuvestjana – räägin inspireerivaid muinasjutte, rahvalugusid ning jagan kogemusi oma arvukatelt reisidelt, vestlen noortega nende elutee leidmisest, õnnest ja unistustest ning seda kõike reisidelt kaasa toodud haruldaste pillide muusika saatel. 

Üks sufi tark on öelnud, et teiste inimeste õnnelikuks tegemine toob isegi suuremat õnnetunnet, rahuldust ja heaolu, kui enda soovide rahuldamise püüd. Mina olen õnnelik, et saan tegutseda oma lemmikalal ja näen kuidas minu looming vaimustab, rõõmustab ja julgustab teisi.

Tallinna Ülikoolis saab antropoloogiat õppida bakalaureuse- ja magistriastmes ning doktorantuuris. 

Polina Tšerkassova inspireerivaid muinasjutte ja loomingut leiab tema Facebookist.

Lugu ilmus esmakordselt 11. juunil 2020 väljaandes Delfi.