Kes peataks Uus-Lasnamäe?

Tallinnastumine on täies hoos. Tühjenevatest maapiirkondadest valgub rahvast pealinna, mille elanikkond on viimasel seitsmel aastal kasvanud keskmiselt üle 5000 inimese aastas. See peegeldub ka linna ja selle lähiümbruse hoogsas ehitustegevuses. Kraanad on saanud linnapildi lahutamatuks osaks, uute elamispindade reklaame näeb nii lehtedes, tänaval kui ka internetis. Suur osa uusarendustest kõneleb aga ühte kindlat arhitektuurikeelt, mida on viimase sajandi jooksul korduvalt kasutatud rahvastiku kasvu tingimustes elamispinna nappuse leevendamiseks.

Nimelt kerkib nõukogudeaegseisse magalarajoonidesse ja nende piirile hoogsalt uusi ehitisi, mis on selgelt kavandatud tolle ajastu vaimus. Vabaplaneeringuga risttahukakujulised korter- ja tornmajad jätkavad ümbritsevat linnamaastikku mitmel pool: Pelgurannas näiteks Madala 16 tornelamu, Lasnamäel Liikuri kvartal ja Vega "residents", mis on tegelikult "täielikult uuendatud" ehk renoveeritud endine mereakadeemia hoone. Mustamäele ehitatakse Mustika keskuse taha otseselt Uus-Mustamäeks nimetatud kompleks, Astangule aga Aurora Nova nimelised majad. Täiesti ilmetud Pöörise tornelamud on ilmselt kohe üle tee asuva Väike-Õismäe arhitektuurist inspiratsiooni saanud, moodustades vaid linnulennult hoomatava geomeetrilise kujundi. Mass­ehitusele omased tunnused on silmanähtavad, mõnel puhul on uued majad äravahetamiseni sarnased naabruses asuvate nõukogudeaegsetega. Siin-seal on püütud seda varjata kirevate seinte või varieeruva kujuga rõdudega, kuid ka siin ei ole midagi uut. Juba Mustamäe esimesed hooned said oma otsaseintele sotsialistliku sisuga pannood ja kas pole Väike-Õismäe torn­elamute nurgarõdud mitte mänguliselt värvilised?

Paneelelamud ja helge tuleviku lubadus

Läänes loetakse modernistliku linnaplaneerimise läbikukkumise üheks murdepunktiks 1970. aastate keskel USAs St. Louise’is kurikuulsa Pruitt-Igoe rajooni lammutamist. Nõukogude Liidus jätkus paneelelamute ehitus aga täie hooga. Ühest küljest soosis selliseid linnakuid sotsialistlik ideoloogia, teisalt ei olnud ka vana elamufond kiita, seda eriti kollektiviseerimise tingimustes. Seetõttu ongi paljudel aastatel 1960–1970 tüüpelamutesse kolinud vanema põlvkonna inimestel sellest pigem positiivne mälestus. Elekter, soe vesi, keskküte ja päevavalgus ei olnud sugugi nii harjumuspärased kui praegu ning just need nõukogudeaegse vabaplaneeringulise linnaehitusega tagati.

Nüüdseks on Eesti keskmine elatustase määratult tõusnud ja vanad magalarajoonid tunduvad paljudele iganenud, isegi ohtlikud. Seetõttu on uute paneel­elamute rajamiseks vaja mingit muud ettekäänet, arendajad peavad oma pakkumistes tõusma Maslow’ püramiidi järgmistele astmetele. Nii ongi: kuna inimesel, kes jaksab uue korteri eest maksta ligi 2000 euro suurust ruutmeetri hinda, on ilmselgelt füsioloogilised vajadused rahuldatud, siis tuleb talle lisaks pakkuda turvalisust, armastust ja kuuluvustunnet. See on uusarenduste reklaame ja veebisaite sirvides täiesti ilmne. Kinnisvaramaaklerite halenaljakatest liialdustest on hiljuti humoorikalt kirjutanud Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspress 18. VII). Asukohast olenemata peibutatakse ostjat mereranna ja kesklinna läheduse, helge tuleviku ja isegi ilusate unenägudega.

Siiski on näha, et kõik ei ole vaid lubadused ning uute paneelelamute puhul on mõnes aspektis vanade magalarajoonide puudustest õppida püütud. Nõukogude meedias langes Mustamäe juba ehitusjärgselt ettevaatliku, kuid selgepiirilise kriitika alla. Peamiselt toodi välja ehitajate praaki, läbimõtlematust (näiteks jäid mitmel pool ehitamata panipaigad) ja majadevahelise ruumi lagedust, korrastamatust. Just seda probleemi püütakse uute arendustega väga usinalt lahendada. Majadevahelist ruumi sisustatakse kõikvõimalike parkide, väljakute, liumägede, rattaradade, põõsastike ja pingikestega. Pöörise elurajooni arendajad on spiraalse kompleksi keskele võtnud üles seada riigi 100. aastapäeva tähistava skulptuuri.

Loe edasi Sirbist (avaldatud 24.08.2018)

Autor: Krister Kruusmaa, ajaloo BA tudeng

Pildi autor: Birgit Püve