Mitme aasta pikkune teekond eesti keele ja kirjanduse erialani
Maarja Vinkel, kes õpib teisel kursusel peaerialana eesti keelt ja kirjandust ja kõrvalerialana pedagoogika aluseid ning on aktiivne ka TÜHI üliõpilasnõukogus, kirjutab oma käänulisest teekonnast õige erialavalikuni.
Nüüd olen 23, ent mõte minna ülikooli tuli mul juba keskkoolis. Meil oli – nagu see on kõigis koolides – õpetajate päeva tähistamine ning 12. klassi õpilastel oli võimalus tunde anda. Kuna mul olid raamatute ja eesti keelega juba tol ajal head suhted, tahtsin mina viia läbi eesti keele ja kirjanduse tunde.
Neist viis aastat tagasi kahe klassi ees veedetud tundidest sai alguse minu unistus saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Teadvustasin endale kohe, et selleks, et olla õpetaja, on mul vaja haridust. Aga loomulikult ka teatud iseloomuomadusi, näiteks oskust balansseerida ennast teatud ranguse ja lahkuse vahel. Sellest hetkest hakkas mul idanema mõte astuda ülikooli. Sain aru, et tänases ühiskonnas vaadatakse esmajärjekorras paberit, mis otsustab, kas mul on kvalifikatsioon, olemaks pädev kümnete kui mitte sadade noorte teadmiste ja maailmavaadete kujundamisel.
Kas ma olen pädev seisma klassi ees ja andma tundi nii, et mind ka kuulataks? Teadsin juba selle mõtte tekkides, et ma ei ole üldse õpetaja moodi või vähemalt ma pole tüüpiline õpetaja, keda ette kujutada. Küllap seepärast kuulsin sugulastelt lauseid stiilis: "Sa ei sobi õpetajaks!", "Tänapäeva noored on kasvatamatud, sa ei saa nendega hakkama!" või koguni "Sa pole õpetaja moodi. Õpetajaks peab sündima, aga mitte saama!".
Pärast gümnaasiumi lõppu 2014. aastal läkski esialgu nii, nagu mu "selgeltnägijavõimetega" sugulased mulle olid ennustanud – ma loobusin mõttest saada õpetajaks, surusin selle endas alla ja läksin samal sügisel õppima Rakvere Ametikooli, et saada tulevikus hotelliteenindajaks. Tunnistan, et see oli tore aeg ja loomulikult oli seda ka tulus õppida. Kuulsin jälle prohvetlikke kuulutusi suguvõsast: "See on tulutoov eriala, lähed tööle kruiisilaevale ja saad rikkaks".
Aega läks mööda, ma lõpetasin ametikooli ja ... ei läinudki tööle kruiisilaevale :) . Minu keskkooli lõpu ja Tallinna Ülikooli astumise vahele jäi neli pikka aastat. Aastad, mil ma – isegi teise kooli astudes, isegi sugulasi kuulates – tundsin ja sisimas teadsin, et eesti keel ja pedagoogika on see, mida ma tegelikult tahan õppida.
Kui ma siis lõpuks, eirates neid hoiatusi ja manitsusi, et ma ei ole ikka õpetaja moodi ja et tänapäeva lapsed ajavad mu hulluks, Tallinna Ülikooli paberid sisse andsin, sisseastumiskatsetel ja vestlusel käisin, tundsin ma lõpuks, et see on see. Mäletan tulemuste ootamist. Ma kartsin, et ei pääse sisse, ja mäletan neid positiivseid emotsioone, kui sain sisse.
Võin öelda, et mu elu ühed motiveerivaimad, "tunnen-et-teen-õiget-asja" hetked olid just need, kui nägin enda nime sissepääsenute nimekirjas. Siis teadsin, et olen leidnud oma raja.
Seega võib minu sõnum kõlada klišeelikult, ent siiski võiksid noored inimesed seda rohkem järgida: kuulake enda sisetunnet. See on vajalik selleks, et olla õnnelik. Elus on alati inimesi, kes meile liialt nõu annavad või arvavad, et me ei ole selleks või kolmandaks võimelised, kuid tähtis on nende arvamuste keskel enda arvamust ja enda mina mitte ära kaotada.
Autor: Maarja Vinkel, eesti keele ja kirjanduse eriala tudeng
