Professor Krista Kerge: "Eesti filoloogidel on vaid armastus kultuuri, keele ja kirjanduse vastu."

Professor Krista Kerge, saite sel aastal Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna pikaaegse töö eest eesti keele elujõu ja arengu heaks. Mis seisus eesti keel ja selle kasutamise ulatus hetkel on?

Keel on selline, nagu tema kasutajad. Oleme statistika järgi haritud, lugeja, teatri- ja kinolembene, muuseume ja näitusi armastav rahvas. Millised oleme, seda peegeldavad tekstid ja nende keel.

Kuid keeletundlikkusel on ka pahupool – palju tarku noori satub bürokraadiametisse ja omandab hiilgavalt ka kantseliidi. Ja siis on veel üha laienev ja igapäeva põimuv kuritegelik maailm, kultuuri osa, mis räägib samas keeles ja mõtleb midagi muud. Millele kõik peaks õpetajad-kasvatajad suutma mõelda...

Mis on eesti keelele kõige suuremaks ohuks?

Mulle tundub, et suurim oht on läbipaistmatu poliitika, mida bürokraatiamasin veaks justkui automaatselt. Näiteks veeres keskerakonna juhitav haridus kui traktor tegelikult isamaalise mootori toel ja Aaviksoo ilusate eestikeelsuse teeviitade järgi. Keskerakond ei muutnud suunda ja sõitis üle nii suurte traditsioonidega gümnaasiumiharidusest kui ka kvaliteetsest kõrgharidusest.

Kui koole on vähem, siis on õpetajad tööta. Kui üliõpilasi on vähem, siis on teadlased tööta ja haritlasi kasvab vähem. Miljonirahvas ei saa seda endale lubada. Kui teadust ei rahasta ja rahvusteadusi optimaalselt ei soosi, siis on seda 10 aasta pärast võimatu korvata.

Ülikoolid ja rektorid on õnneks hakanud selles asjas kõva häält tegema. Teadusesse ei tulda homme tagasi, seal peab elama natuke teistest ees – väike rahvas peab suutma oma maailmapildi väga ruttu moodsaks sünteesida ja ajakohasena üldharidusse viia. Kuna aga praegune ennasthävitav poliitika on sattunud globaliseerumise (loe: inglise ühiskeele) ajastule, siis teeb eesti kultuurile karuteeneid tõepoolest kaks karu korraga.

Olete juhendanud üle 100 magistritöö. Kas näete, et eesti keele arendajaid on peale kasvamas ja kes on uue põlvkonna silmapaistvamad eesti keele eest seisjad?

Jah, potentsiaalsed eesti keele arendajad on olemas. Tõeline pärl, kelle kujunemises küll minul pole mingeid teeneid, on meie eesti keele säravaim vilistlane Martin Ehala, kes teeb ilma Tartust ja Helsingist.

Eesti filoloogia erialade vilistlased on kujundanud taastatud riigi eesti keele, tekstiõpetuse ja kirjanduse õpivara maastiku. Nad on kujunenud hinnatud kooliõpetajaks, tunnustatud toimetajaks, heaks ajakirjanikuks või isegi arvamusliidriks, mõnigi on kasvanud kirjanikuks, õppinud ümber näitlejaks ja lavastajaks jne. Siia lehte ei mahuks nende tudengite nimekiri, kelle üle ma 32 õppejõuaasta järel endamisi uhkust tunnen.

Kuid minu kurvastuseks kahanevad TLÜs eesti keele ja kirjanduse suund ning keele jaoks üliolulised kommunikatsiooni- ja tõlkeerialad iga aastaga. Ma pole kindel, kas silmapaistvate seast ei ole just akadeemilise tee valinud inimesed jäämas või juba jäänud ilma oma töökohast, rääkimata et järgmistel puudub akadeemiline perspektiiv, paraku suuresti ka Tartus.

1990. aasta paiku pälvis ühiskonna tähelepanu Silvi Vare kirjutis, mille teemaks oli see, et meie ülikoolis on mitu slaavi keelte ja kirjanduse kateedrit ning üks eesti keele ja kirjanduse oma. Seejärel kujundati viimasest õige mitu tugevat õppetooli. On ikka tõsine mõtteaine, kui maailma ainsa eestikeelse maa 100-aastase traditsiooniga riigiülikoolil, Tallinna Ülikoolil pole ainumatki eesti keele ja kirjanduse instituuti, vaid selle liiteriala üks napp ja üha napimaks jääv suunake suure instituudi sees.

Aga olen optimist, ehk tuleb ülikoolist kõrgemal seisjatel aru pähe, meie majas tahet ju jätkub. Keele loomuliku arengu tagamiseks on vaja konkureerivat mõtlemist ka kultuuri ja keelsuse sees.

Seoses Tallinna Ülikooli juubeliaasta ja 100 aasta järjepideva õpetajate koolitamisega on paslik küsida, miks võiks tänapäeva noor õpetajakutse valida?

Eesti filoloogid on üks lõpmata soe kultuurilembene seltskond, kus pole eapiire ega rahvustõkkeid, segavaid piire Tartu ja Tallinna vaimu vahel ega muud kurja – see lihtsalt ei ole meile omane. On vaid armastus kultuuri, keele ja kirjanduse vastu, sõnaarmastus. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaid on väga vaja, mõeldagu siis eesti omakultuurile või sellele, et Eestis elab u. 160 rahvusest inimesi. Jagub eluks ajaks loovat tööd, armastust ja leiba.

Krista Kerge on Tallinna Ülikoolis on töötanud juba aastast 1987, alates 2009. aastast professorina. Alates 2008. aastast on Krista Kerge Emakeeleõpetuse Infokeskuse juht. 

Keeleteadlasena on Krista Kerge huviväljas olnud eelkõige tekstiuurimine, samuti on ta tegelenud morfosüntaksi ja emakeeleõpetuse problemaatikaga. Eriliselt väärib esiletõstmist Krista Kerge panus emakeeleõpetajate koolitamisse ja emakeeleõpetuse arendamisse.

Krista Kerge pälvis 2014. aastal presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning 2019. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna.

Foto autor Annika Haas, Riigikantselei