Vesi, mälu ja haavatavad kehad

Nigeeria on üks suurimaid inglise keelt kõnelevaid maid maailmas, jäädes rahvaarvult alla vaid Ameerika Ühendriikidele. Inglise keele päritolumaa Suurbritannia ei ole selles arvestuses ammu enam esirinnas. Postkoloniaalsete maade ingliskeelne kirjandus on seetõttu eriti elav ja mõjus: see toob esile küsimusi, mis ei puuduta ainult kohalikke kogukondi, vaid kogu maailma. Need piirkonnad on sageli kõige haavatavamad nii poliitiliselt kui ka ökoloogiliselt, ning just seal on keskkonnakriisi tagajärjed tuntavad kõige teravamalt.

Kuznetski on pikalt tegelenud postkoloniaalse kirjanduse ja ökokriitikaga, mille üks olulisi suundi on kiiresti arenev sinihumanitaaria. See uurimissuund keskendub vee osatähtsusele ja kujutamisele kultuuris – kirjanduses, kunstis ja filmis – seda vee kõigis vormides, olgu tegu mere, jõgede, põhjavee, jää, pilvede või maailmamerega. Sinihumanitaaria lähtub arusaamast, et ka inimesed ise on veekehad: me koosneme suuresti veest ning oleme pidevas, sageli nähtamatus vastasmõjus oma vesise keskkonnaga. See seotus teeb meid ühtaegu elusaks ja haavatavaks, sest vesi kannab endas lisaks elule ka reostust, mälu ja riske.

„Water Baby” – lugu elust Lagose laguunil 

„Water Baby” räägib Lagose laguunil asuva Makoko ujuvslummi värvilisest, mürarikkast ja rikkalikult lehkavast elust, millele vastandub Euroopa külm, puhas, mugav ja ükskõikne ruum, millega peategelane korraks kokku puutub.  Romaani jutustaja ja peategelane on 19-aastane veetaksojuht hüüdnimega Baby, kelle igapäevaelu kulgeb vee peal ja vee sees, oma kogukonnast ja selle kommetest, uskumustest ja ootustest lahutamatult. Makoko on paik, kus majad seisavad vaiadel, tänavate asemel on kanalid ning elu sõltub otseselt laguunist: see on kogukonna töö- ja toiduallikas, aga ka identiteedi määraja. Vesi raamatus on ühtaegu eluallikas ja mürgine saastekoguja. See kannab mälu, ühendab elavaid ja nende esivanemaid, on nii loov jõud kui ka surmatooja. See ambivalentsus on romaani keskne omadus: teoses põimub realistlik kujutus vaesusest, keskkonnareostusest ja kolonialismi-järgsest linnapoliitikast Aafrika kosmoloogia ja vaimude maailmaga. Elavate kõrval on kohal esivanemate ja hiljuti lahkunute vaimud, ning piir elu ja surma, inimeste ja looduse vahel on hägune.

Globaalsete probleemide kontsentraat 

Kuznetski nendib oma artiklis, et „Water Baby” jutustab küll ühe kogukonna lugu, kuid selle kaudu toob nähtavale laiema postkoloniaalse maailma küsimusi ja võimutasandeid. Makoko ei ole suvaline slumm, vaid koloniaalajaloo, linnastumise ja globaalse kapitalismi kokkupuutepunkt. Nigeeria riik ise kujunes Briti koloniaalvõimu haldusotsuste tulemusena ning paljud tänased keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid on nende otsuste pikaajalised tagajärjed.

Lagose laguun kehastab neid vastuolusid selgelt. Ühelt poolt kerkivad selle äärde luksuslikud uusarendused, teiselt poolt hävivad märgalad, kaevandatakse rannajoont moodustavat liiva ja ladestub tööstus- ning olmeprügi. Kuznetski rõhutab, et romaan aitab näha, kuidas sellised protsessid mõjutavad otseselt nii piirkonna ökosüsteemi kui inimeste kehasid, tervist ja igapäevast ellujäämist. Kuna üks laguun on osa suurest veekeskkonnast ja üldisel mõõtkaval ka maailmamerest, saab sellest paik, kus kohalikud elud ja globaalsed jõujooned ristuvad ning kus „kohalik” keskkonnakriis osutub juba planetaarseks.

Siin on kasuks mõiste Wasteocene ehk „jäätmetseen“ (või „jäätmeajastu”), mille abil saab paremini mõista, et kuigi me kõik elame keskkonnakriisi ajastul, ei koge me seda võrdselt. Just sellepärast pole laialtlevinud mõiste „Antropotseen” enam piisav, sest „inimeseajastu” viitab abstraktsele „inimesele”, kes on kutsunud esile tänapäeva maailma probleeme, kuni geoloogia muutmiseni välja. Samas on maailmas paiku ja kogukondi, kes on panustanud vähem nende probleemide tekkesse, kuigi kannab tagajärgi kõige teravamalt. Nendesse paikadesse koonduvad reostus, jäätmed ja poliitiline hoolimatus sellisel määral, et seal elavatest inimestest ja nende lugudest saab omaette „jääde”. Raamatus kujutatud Makoko ongi eluruum, mis on teiste „arengu“ nimel muudetud haavatavaks ja ebakindlaks. Oluline pääs „jäätmestaatusest” välja on teistsuguste lugude jutustamine, kus haavatavate ja nähtamatute kogukondade elud on esiplaanil ja nähtavad ning lausa käega katsutavad – läbi häälte, aistingute ja lõhnade, mida on antud raamatus hästi kuulda ja tunda. Nii pöörab Okereke raamat pilgu ümber, kujutades veeküla mitte räpase, mahajäänud tühikuna kaardil, vaid reaalse elava kohana. Ühtlasi näitab autor, et „tegelikkus“ sõltub vaatepunktist ning globaalsete kliimakonverentside ja kohaliku elu vahel on sügav lõhe.

Traumaatilised mälestused ja vaimude maailm 

Olles elu alus ja romaani keskne element, vesi kannab mälu, seob põlvkondi ning hoiab alles lugusid, mida ametlik ajalugu kipub kustutama. See omakorda võimaldab romaanil kujutada nn aeglast vägivalda – kahju, mis ei avaldu ühe dramaatilise hetkega, vaid kuhjub tasapisi: mürgine vesi, kaduvad kalavarud, haigused ja kaotused. Üks romaani traagilisemaid liine on Baby perekonda tabanud õnnetus, milles poliitiliste otsuste ja keskkonnatingimuste tagajärjena hukkus laps. Sel hetkel tuleb kiire ja aeglane vägivald kokku ning vesi muutub sügava perekonnatrauma talletajaks. Romaani lõpus saab oluliseks ka Aafrika kosmoloogiline mõtteviis, kus inimene ei ole loodusest eraldatud, vaid on üks osa eluvormide ahelast. Baby tõeline nimi Yemoja viitab Yoruba veejumalannale, kõigi kalade emale, ning rõhutab seotust vee, päritolu ja ühiselu vahel. Veele omane voolavus ja ambivalentsus lahustavad piire valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel ning tegelikkus, mälu ja maagia põimuvad.  

---

Teadusartikli täistekst on avaldatud ajakirjas Critique: Studies in Contemporary Fiction (2026). Kui soovite lugeda täielikku teadusartiklit, leiate selle SIIT

Artikkel valmis Eesti Teadusagentuuri toetusel: grant PRG2592„Mälu ja keskkond: Vägivaldsete ajalugude keskkonnamõju rahvusüleses  Euroopa kirjanduses“

Julia Kuznetski on varem kirjutanud sinihumanitaariast Müürilehes.