Ühe Minuti Loeng

1 Minuti Loeng: mis imeloom on hobusevaras? (Marju Kõivupuu)

Tuntud minister ütles kord ühe Eesti ülikooli kohta, et seal koolitatakse hobusevargaid. Jäägu selle lause sisu ministri südametunnistusele. Küll aga on huvitav teada, mis imetegelane see hobusevaras üleüldse on? TLÜ pärimuskultuuri dotsent Marju Kõivupuu räägib, et hobusevargal on Eesti rahvajuttudes tegelikult palju olulisem osa, kui uskuda võiks.

hobused

Poeetiliselt väljendudes on inimene elanud koos hobusega aegade algusest saati. Hobune on olnud inimesele truu kaaslane ja „relvavend“ sõjakäikudel, põllumehele aga ustav abiline künni- ja külvitöödel ning talvistel metsatöödel.

Aegu tagasi on hobust eriti kriitilistel puhkudel toodud ohvrikski. Hobune on tänaseni staatusesümbol ning pereliige. Vanasti rakendati kaeramootorid vankri või saani ette ja sõit kirikusse või laadale ennast näitama ja teisi vaatama võis alata. Talu suurust mõõdeti hobustes – olid ühe ja kahehobusetalud. Tänapäeval käime neid majesteetlikke loomi imetlemas kõikvõimalikel ratsaspordiüritustel ja püüame tervist turgutada või positiivseid emotsioone saada hipoteraapia abil. 

Sestap pole midagi imelikku, et hobusevargust on iseäranis külaühiskonnas peetud üheks raskemaiks kuriteoks üldse ja selle toimepanijaid karistati eriti karmilt. Nii nagu näiteks Jakob Mändmetsa samanimelise novelli peategelast, kelle külakogunud mõistis omakohtu käigus surma, sest vangist tuleb mees jälle välja ja teeb oma kõlvatud tempe edasi. Meie legendaarseim hobusevaras on kindlasti karistuseks Siberisse saadetud Rummu Jüri, kes noore mehena kiusas mõisnikke, pani pihta nende vara, mida jagas neile, kes olid kitsikuses. Nii räägib rahvasuu. Tülikatest Mulgimaa kosilastest saadakse Koidula näidendis lahti sedapidi, et lavastatakse nad hobusevarasteks. Eriti kardetud hobusevargad olid mustlased, romad, kes liikusid maad mööda hobuvankrites ja tegelesid ka hobuste paristamisega ning muude kelmustükkidega.

Väljend „hobusevaras“ on kasutusel ka ülekantud tähenduses, sõimusõnana (sa oled veel hullem kui valge hobuse varas!) ja või leebemas vormis, mispuhul räägiti maalt linna haridust omandama  ja selle käigus usutavasti ka halbu kombeid õppima siirdunud noortest meestest.

Hobusevargad olid needki noored, kes läksid õppima või soovisid õppida  midagi uut, vanema põlvkonna arvates kerglast ja mitte tõsiseltvõetavat ametit nagu näiteks Jaan Krossi „Wikmani poistest“ tuntud Benno, kes eelistas näitlejaametit klaverivabrikandi omale.

Tammsaare hobusevarga-filosoofia avaldub iseäranis liigutavalt „Tõe ja õiguse“ V köites, kus Indrek tuleb tallu tagasi ja püüab jätkata vana Andrese tööd. Indrek võtab jalge alla tee ka teisepere-isa surivoodile, kus Pearu tunnistab, et ta on varemalt soovinud, suisa himustanud, et Indrekust, vana vingmehe pojast, kes tema meelest polnud noorest peast üldse miski õige mees, saanuks hobusevaras. „Aga nüüd ma enam seda ei himusta, sest ma olen ära näind, et inimese himud on tühjad. Mina himustasin, aga sina tulid Vargamäele ja hakkasid kruavi kaevama ning, Eessuke õnnistagu sinu kätetööd, et sinust pole suand hobusevarast,“ ütleb Pearu.

Marju Kõivupuu artikkel Novaatoris