Lii Lilleoja: lastele tuleb õpetada tugevate tunnetega toimetuleku oskust

Lii Lilleoja usub, et kui käitumisprobleemidega tegeletaks varem, oleks võimalik paljusid probleeme ära hoida. "Käitumisprobleemile on hästi iseloomulik see, et kui sellega ei tegeleta, siis ta üldiselt eskaleerub. Kuigi paljud vanemad arvavad, et lapsed kasvavad nendest välja, juhtub see harva nii. Last on vaja ikkagi suunata ja temaga tegeleda."

Lilleoja selgitusel ei eelda käitumisraskus psühhiaatrilist diagnoosi, aga see võib olla. "Üldiselt on käitumisraskus mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võiks oodata samaealistelt lastelt samades tingimustes. Tihti ongi see, et laps läheb lasteaeda, kodus on ta olnud üksiklaps, tal on noored vanemad, kogemusi ei ole, ja nad on veendunud, et probleeme ka ei ole," selgitab Lilleoja. "Kui aga õpetaja võrdleb teda ja tema käitumist lastegrupis, on ta tihti, ka erivajaduste puhul, esmamärkajaks."

Kõige tõsisemaid probleeme käitumises avaldub Lilleoja sõnul autismispektri häirega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel, kelle puhul saab tõesti öelda, et nende aju töötab teistmoodi kui eakohaselt arenenud lapsel. "Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning autismispektri häiret me välja ravida ei saa, aga neid lapsi saab ka arendada ja suunata ning nende käitumist korrigeerida. Vajalik on siiski psühholoogi ja eripedagoogi abi," märgib ta.

Laps vajab turvatunnet ja rahu

Teine suurem grupp lapsi, kel on käitumisraskused, on need, kelle käitumisraskused tulenevad sotsiaalsetest teguritest. "Teame, et laps vajaks rutiini, turvatunnet ja rahu. Keskkond, kus ta kasvab, peaks olema stabiilne. Aga kui vaatame enda ümber, on kahjuks väga vähestel lastel seda õnne, et nad kasvavad stabiilses keskkonnas," nendib Lilleoja. "Väga paljud pered lahutavad, tekivad uued pered, korduvad muutused. Muutused on kindlasti üks asi, mis mõjutab lapse käitumist. Vanemad ka tihti ei oska või ei pööra rõhku sellele, et lapsele tuleb õpetada sotsiaalseid oskusi, mis on eluks väga olulised. Seda tuleb hakata õpetama juba kahe-aastasele lapsele või varemgi."

Lasteaiaõpetajad peavad Lilleoja sõnul tihti korvama seda, mis on jäänud kodus tegemata. "Aga kui laps ei omanda sotsiaalseid oskusi, on vähe lootust, et ta teiste inimeste ja lastega hakkama saaks. Sotsiaalne oskus ei sünni kaasa. Kui probleemi alaliselt sekkuda ja laps on eakohase arenguga, siis üldiselt saab sellele piiri panna. Lapsele tuleb õpetada ka oma tugevate tunnetega, näiteks vihaga, toimetuleku oskust," räägib Lilleoja. "Löömise korral peavad esmalt kõik osapooled rahunema, seejärel kõik kokku kustuda ja arutada, mis juhtus. Löömise teemat tuleks lasteaedades juba lastevanemate esimesel koosolekul käsitleda, mõni vanem ei tule lihtsalt ise selle peale, et vastulöömise asemel on ka muid võimalusi."

Täiskasvanud peavad süvenema probleemide põhjustesse

Lilleoja jätkab: "Kindlasti ei ole lapse halva käitumise korral lubatud tema häbistamine. See ei vii kuhugi, see alandab. Alandatud inimene ei pruugi hakata teistmoodi käituma, vaid leiab teistsuguseid võimalusi ning halb käitumine tuleb tagasi." Käsitleda tuleks Lilleoja hinnangul hoopis seda teemat, mis oskus lapsel puudu on. "Kindlasti peab siin olema positiivsust. Peame suutma last ennast motiveerida, et ta tahaks puuduolevat oskust omandada ja ta mõistaks, miks see vajalik on," sõnab Lilleoja. "Lastepsühhiaater Piret Aavik on öelnud sellise kuldse lause, et käitumisprobleemid on nagu palavik, millel võib olla palju erinevaid põhjuseid. Need põhjused leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui need ära tuntakse, ja vastavalt sellele lapsi pedagoogiliste võtetega ravitakse. Seetõttu on täiskasvanul niivõrd oluline ülesanne ikkagi süüvida sellesse, mis võib käitumisprobleemi taga olla."

Lapse käitumine võib Lilleoja sõnul näidata, et selle taga on erivajadus, aga ka seda, et tõsised probleemid on kodus, või lapsele pole õpetatud sotsiaalseid oskusi. "Väikelaps võib ema lüüa, kui tunneb end mõnes olukorras halvasti, või kui talle miski ei meeldi. Seal taga pole suurt probleemi, piisab, kui ema võtab lapsel käest kinni ja ütleb väga rahulikult, et emmet ei lööda. Väga suuri emotsioone selle ümber olla ei tohi," sõnab Lilleoja. "Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, emade löömine pahatihti jätkub. Ka koolilastel. Seda ei saa tolereerida, kuna see käitumismuster läheb edasi. Seal võivadki olla perevägivalla juured, kui see on harjumuspärane käitumine. Agressiivse käitumisega peab hakkama tegelema kohe ja saama piiri vähemalt kuuendaks eluaastaks. Kui see läheb edasi, on seda hiljem ohjeldada palju raskem."

Lii Lilleoja on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi eripedagoogika lektor ja koolitaja. Kõik õpetajad ja lastega töötajad on oodatud juba 16. aprillil koolitusele "Rasked kõnelused lapsevanemaga", kus Lii annab ülevaate nõustamise põhiprintsiipidest, nõustamissuhte loomisest ja säilitamisest. Üheskoos analüüsitakse erinevaid suhtlemissituatsioone ning omandatakse praktilisi suhtlemisoskusi keerukate teemade käsitlemiseks.

Artikkel ilmus originaalkujul ajalehes Pealinn 21. mail 2017.