Mida õppida kevadisest ülikooli distantsõppe kogemusest?

Distantsõpe vs kombineeritud õpe

TLÜ-s läbiviidud küsitluse põhjal, millele vastas kokku 527 üliõpilast ja 153 õppejõudu, võib öelda, et kuigi distantsõppele üleminek oli ootamatu ja aega ettevalmistuseks ei antud, oli kogemus väärtuslik. 

Nimelt leidis 60% nii õppijatest kui ka õppejõududest, et eelistaksid tulevikus kombineeritud õpet, kus osa õppetööst toimuks auditoorselt ja osa e-õppes. Seega on kevadel saadud kogemus lisaks väljakutsele andnud juurde ka uusi oskusi ja mõtteid õppetöö ümberkujundamiseks.

60% nii õppijatest kui ka õppejõududest eelistaksid tulevikus kombineeritud õpet, kus osa õppetööst toimuks auditoorselt ja osa e-õppes.

Uuringu põhjal võib öelda, et kuigi tulime keerulise olukorraga toime, siis ei olnud õppe kvaliteet tihtipeale see, mida õppejõud oleks soovinud, sest aega kursuseid e-õppe jaoks sobivaks kujundada lihtsalt ei jätkunud. Paraku jäi tihti puudu ka oskustest, sest valdaval osal õppejõududest varasem e-õppe läbiviimise kogemus siiski puudus. Kuigi enamik küsitlusele vastanud õppejõude leidis, et õppetöö läbiviimisega tuldi toime, tõdes siiski ca 40% vastajatest, et tulid õpetamisega toime mõnevõrra või oluliselt halvemini kui tavaolukorras. Ka ei oldud nii kindlad, kas üliõpilased ikka omandasid soovitud määral vajalikud teadmised ja oskused ning tõdeti, et kuna olukord oli keeruline, siis vähendati tihti nõudmisi ning püüti võimalikult palju üliõpilastele vastu tulla. 

Eriti keerulises olukorras olid praktiliste ainete õppejõud, kus mõnel juhul e-õppe teel lihtsalt ei olnud võimalik kursuse õpiväljundeid saavutada. 

Üliõpilaste vastustest, kus paluti hinnata õpikogemust distantsõppel, võrreldes tavaolukorras toimunud õppega selgus, et vähem kui tavaolukorras oli üliõpilastel selge arusaam õppe korraldusest, võimalus suhelda õppejõududega ja teiste üliõpilastega ning saada tagasisidet oma õppimise edenemise kohta. Ka ei olnud veebitunnid alati piisavalt kaasavad. 

Üliõpilased tõid distantsõppel põhiraskusena välja enda ajaplaneerimise ja keskendumisvõime. 

20% õppijatest väitis, et ei kogenud distantsõppe perioodil õppimises edutunnet. Samas oli ka vastupidiseid näiteid, kus distantsõppes tunti just suuremat tuge ja õppimisega saadi paremini hakkama kui varasemas kontaktõppes ning pooled üliõpilased nentisid, et nende jaoks ei muutunud seoses distantsõppele üleminekuga suurt midagi. 

Põhiraskusena tõid distantsõppe perioodil üliõpilased välja enda ajaplaneerimise ning keskendumisvõime. Üliõpilaste küsitlusest ilmnes ka, et õppijad, kes tundsid, et neil pole piisavalt enesejuhtimis- ega õpioskusi, tundsid end vähem õppetöösse kaasatuna, mis tähendab, et just need õppijad oleksid vajanud kõige enam aktiivset õppejõudude abi. 

Kuna enamus üliõpilasi on pereinimesed, kes paralleelselt õpingutega ka töötasid, siis lisaks eneseregulatsiooni ja õpioskustele oli neil tihti keeruline luua endale kodus õpingutele keskendumist võimaldav keskkond. Uuringust selgus ka, et rohkem hädas olid nooremad õppijad, kelle eneseregulatsiooni- ning õpioskused olid kehvemad. Nimelt järeldus korrelatsioonanalüüsist, et vanemad vastajad tunnistasid vähemat õppetegevuste edasilükkamist ja vähem puudulikke õpioskusi ning kergamat kohanemist. Samuti väitsid nad enam, et kasutavad tõhusaid õpistrateegiaid. Lisaks olid vanemad vastajad rohkem kindlad enda kaasatuses õppetöösse.

Distantsõppe plussid ja negatiivsed aspektid

Küsitlusele vastanud õppejõududest 60% tundsid, et nende töökoormus distantsõppe ajal tõusis. Töökoormuse suurenemine oli eelkõige seotud suurema individuaalse e-suhtluse ja tagasiside andmisega. Juhendamine ja nõustamine, mida muidu sai teha klassiruumis ja kõigile korraga, asendus individuaalse juhendamise ja nõustamisega. Lisaks suurenes üliõpilaste kirjalike tööde arv, seega oli vajadus rohkem aega pühendada hindamisele ja tagasiside andmisele. 

Küsitlusele vastanud õppejõududest 60% tundsid, et nende töökoormus distantsõppe ajal tõusis.

Töökoormuse suurenemise teise põhjusena toodi välja ajakulu seoses õppetöö ümberkorraldamisega. Planeerimisele, uute keskkondade ja lahenduste otsimisele, materjalide ja ülesannete, hindamisvahendite ettevalmistusele kulus palju aega. Mida väiksem oli õppejõu varasem e-õppe kogemus, seda keerulisem oli ka kohanemine uue olukorraga.

Negatiivsena toodi välja kõige enam välja just inimliku, vahetu kontakti ja otsese suhtluse puudust. See mõjutas sarnaselt nii õppejõude kui ka tudengeid. Teisena nimetasid õppejõud liigset arvuti ekraani ees olemist, mis oli seotud töökoormuse kasvuga, õppe ümberplaneerimise, individuaalse tagasiside andmisega, kuid mis tõi kaasa nii vaimse kurnatuse kui ka füüsilised terviseprobleemid. Õppejõududele oli probleemiks ka tudengite osalemisaktiivsuse ehk nn mustad kastid Zoomis, õppe vähene interaktiivsus muutis tudengid passiivseks. Puudust tunti ühiselt läbiräägitud e-õppe heast tavast. 

Üliõpilastest tunnetas õppekoormuse kasvu 43% vastajatest, samas 43% vastajatest arvas, et koormus jäi distantsõppe perioodil samaks. 

Üliõpilastest tunnetas õppekoormuse kasvu 43% vastajatest, samas 43% vastajatest arvas, et koormus jäi distantsõppe perioodil samaks. 

Paljud õppejõud tunnistasid, et nende digipädevused arenesid kevadise distantsõppe ajal tunduvalt. Õpiti tegema koostööd kolleegidega – näiteks jagati kolleegidega parimaid praktikaid ja ka muresid. 

Lisaks õppisid paljud looma ja jagama digitaalseid õppematerjale (sh videoid), ülesandeid ja teste, kasutama veebiseminari tarkvara ja viima distantsilt läbi rühmatöid. 

Positiivse kogemusena tõid õppejõud välja digivahendite kasutuselevõtuga kaasnenud aja kokkuhoiu. Aega ei kulunud sõitmiseks, samuti lõi see võimaluse osaleda tudengitel, kes muidu ehk poleks saanud erinevatel põhjustel õppetöös osaleda. Nähti positiivseid võimalusi tulevikule mõeldes, so võimalusi õppetööd läbi viia lähetusel olles või ka siis, kui näiteks tervislike probleemide tõttu pole võimalik ülikooli kohale tulla. 

Toodi välja e-õppe paindlikkust ja individuaalsemat lähenemist nii tagasiside, konsultatsioonide läbiviimisel kui ka seda, et e-õpe võimaldas enam õpet individualiseerida. Lisaks võimaldas e-õpe kaasata õppetöösse eksperte, sh välismaalt, mis muidu poleks olnud võimalik. Suurenes õppejõudude koostöö ja õppe koos planeerimine, külastati virtuaalselt üksteise loenguid jne. Voogedastused laiendasid klassiruumi piire.

Toodi välja e-õppe paindlikkust ja individuaalsemat lähenemist nii tagasiside, konsultatsioonide läbiviimisel kui ka seda, et e-õpe võimaldas enam õpet individualiseerida.

Kuidas edasi? 

Ilmselt võime kõik pärast kevadist kogemust tõdeda, et e-õpe on tulnud, et jääda. Küsimus on, kuidas seda teha õppijat ja õppimist toetaval viisil. Millised ained võikski jääda e-õppesse, milliste puhul kasutada kombineeritud õpet ja milliseid saab siiski läbi viia vaid auditoorses õppes? Millised peaksid olema ühe või teise õppe osakaalud ja kuidas sellist õpet planeerida ning tõhusalt läbi viia? Kuidas toetada tõhusalt üliõpilaste õppimisoskuste arengut ja pakkuda neile, kes seda vajavad õppeprotsessis sobivat tuge? Kuidas toetada enam üliõpilaste enesejuhtimisoskusi, aga ka luua õppeprotsessi enam võimalusi enesekontrolliks ja omandatud oskuste testimiseks? Kuidas peaksid üliõpilased demonstreerima seda, mida on iseseisvalt õppinud ja omandanud? Küsimusi on palju.

Selge on see, et e-õpe, aga ka kombineeritud õpe nõuab selleks, et ta oleks tõhus, hoopis teistsugust õppeprotsessi planeerimist ja läbiviimist. Ühe uuringus osaleja sõnul tuleks muutunud oludes meil kõigepealt uuesti mõtestada, mis see õpetamine ja õppimine üldse on. 

Kokkuvõttes võib öelda, et jänni ei jäädud mitte niivõrd tehnilise poolega, kuivõrd just metoodilisega. Rääkivate peade ehk auditooriumis toimuva loengu ümberkolimine Zoomi paraku ei tööta. 

Kokkuvõttes võib öelda, et jänni ei jäädud mitte niivõrd tehnilise poolega, kuivõrd just metoodilisega.

Selleks, et kevadisest kogemusest parimad õppetunnid kaasa võtta ning edasi liikuda, tasuks saadud kogemusi ja õppetunde üheskoos mõtestada. Peaks läbi mõtlema, mida on tõhusam teha auditooriumis ja mida e-õppe teel ning mida üldse tahetakse oma kursusega edasi anda või öelda.

Fookuses võiks olla kvaliteetse e-õppe ülesehituse põhimõtted, sisu loomine, sh õppijate enesekontrolli võimalused ning õppija toetamise ja juhendamise oskused. Samuti on tähtis jagada kevadisest kogemusest saadud parimaid praktikaid ning pakkuda õppejõududele individuaalset tehnilist tuge.

Kuna tehnika ja keskkonnad muutuvad ning arenevad väga kiiresti, siis muutub ülioluliseks ülikooli investeering haridustehnoloogidesse ja õpidisaineritesse. Nende kogemust hinnati ka kriisiolukorras kõrgelt, kuid toodi ka välja, et ehk peaks igas instituudis olema oma n-ö disainer, kes aitaks tehnoloogiat ja valdkondlikku teadmist ning õppe spetsiifikat kokku viia. 

Fookuses võiks olla kvaliteetse e-õppe ülesehituse põhimõtted, sisu loomine, sh õppijate enesekontrolli võimalused ning õppija toetamise ja juhendamise oskused. 

Küsitluste põhjal võib öelda, et valdav osa õppejõude ja tudengeid näeb uues olukorras võimalusi õppe arendamiseks ja paindlikumaks muutmiseks. Selleks, et seda tõhusalt ning õppimist toetavalt teha, vajatakse tuge. Mõelgem siis koos, kuidas teha nii, et kevadine kriis ei läheks raisku, vaid sellest saaks tõuke tõenduspõhisele õppekavade ja õppesisu arendamise protsessile.