Hannes Tõnisson: Randadesse ehitamise võlud ja valud

Üheks mõtteks on, et kui me näeme, et Soomes ja Rootsis on ehitatud saunad ja igasugused hooned sõna otseses mõttes ninapidi vastu merd, siis tahaks ise ka. Me elame küll ühe ja sama Läänemere ääres, kuid rannad on meil väga erinevad. Kui me vaatame Soome ja suurt osa Rootsi rannikut, siis näeme, et seal on suures osas tegemist nn kaljurandadega. Maakeeli on nende riikide rannajoon suuresti „kõvas kivist,“ ehk siis sellisest materjalist, mis enamasti ei kulu ei laine ega ka haamri all. Lisaks eelnevale on nii Rootsi kui Soome rannik palistatud rohkete skääride ehk väikeste kaljusaartega, kus ei saa tekkida ka väga suurt lainet. Ka maakerge on neil kiirem, mis tähendab, et senini ületab maakerge Maailmamere taseme tõusu. Ütleme kohe väikese kadedusega välja, et naabritel on selles osas natuke rohkem vedanud! Kui me aga räägime sellest, kui palju on neil lahedaid liivarandu, siis on nemad ilmselgelt kadedad meie peale. Aga milliseid randu meil on ja kuhu me võiks teoreetiliselt ehitada?

Võtame appi Dr Kaarel Orviku klassifikatsiooni ja teeme asja natukene piltlikumalt selgeks. Kõigepealt tuletame meelde, et meie rannajoone pikkus on umbes 4000 km. Meie absoluutne maakerge ulatub kuni 3,5 mm-ni aastas (Kõpu poolsaarel), kuid enamus Eesti rannikust kerkib tänaseks pisut aeglasemalt kui mere tase. Tõususid ja mõõnasid meil ei ole, aga on aju- ja paguvee nähtused. Need on olukorrad, kui tuul „lükkab“ vee ära meie rannikult (idatuuled=paguvesi) või „kuhjab“ vee meie rannikule (edela- ja läänetuuled=ajuvesi). Selle tulemusena võib ajutiselt meretase langeda terve meeter või tõusta ligi kolm meetrit ja põhjustada ulatuslikke üleujutusi. Lisaks eelnevale esineb meie suurjärvede (Peipsi, Lämmi-, Pihkva ja Võrtsjärv) ja mere rannas veel rüsijääd. Need on olukorrad, kus tormiga lagunev jää võib tungida vahel isegi sadakond meetrit sisemaa suunas ja kuhjuda kuni 10 m kõrgusteks vallideks. Oma teel lükkab selline jää loomulikult kõik tasaseks. Olgu see siis aed, võrgukuur või elumaja. Peipsiäärsete inimeste käest saab küsida, milliseid trikke nad kasutavad, et rüsijää tekitatavaid kahjusid vähendada. See aga nõuab üksjagu teadmisi kohalikest loodusprotsessidest ja kogemusi. Läheme aga nüüd Eestis leiduvate rannatüüpide juurde.

Möllirand: Seda rannatüüpi on meil Eestis umbes 1/3 kõikidest randadest. Selle äratundmine on lihtne. Kui läheme sellises kohas randa, siis me enamasti seal merd ei näe. Sageli on seal rand kaetud tiheda roostiku või paju- või mingi muu võsaga. Maapind on väga lauge ja setted on väga peeneteralised. Need on alad, kus nii merepõhi kui rand on nii lauged, et lainetuse mõju on pea olematu. Samas, kui tormiga meretase tõuseb, siis ujutatakse üle väga ulatuslikud alad. Võiks öelda, et sellesse rannatüüpi ehitamine 20 m kaugusele ei ole absoluutselt mõeldav. Võib-olla mõned erandid, aga see nõuab enne põhjalikku uurimist ja kaalumist. Inimesi, kes aga suudaks seda adekvaatselt teha, ei ole Eestis palju.

Foto: Tüüpiline möllirand Salinõmmel (Are Kont foto)

Pankrand: Seda on meil Eestis küll ainult umbes 5%, aga see on väga vaatamisväärne. Oleks ju päris kena koht ehitamiseks? Kas siin oleks hea mõte 20 m kaugusele ehitada? Kahjuks pole meil pangad nii kõvad nagu graniitkaljud. Pikaajalised uuringud on näidanud, et meie kõige kõvemad pangad taganevad keskmiselt 7 cm aastas (Osmussaar), aga enamasti jääb taganemise kiirus vahemikku 20–40 cm aastas. See on siis kümne aastaga 2–4 m, 20 aastaga 4–8 m ja 50 aastaga juba üle 20 meetri. Tundub päris soodne? Tegelikult ei tagane meie pangad ühtlaselt. Näiteks Pakri tuletorni juures taganes pank 2008. aastal ühe varingu tulemusena umbes 20 m ja umbes 110 m pikkusel lõigul. Kui me nüüd arvestame seda, et 20 m mõõdetakse rannajoonest, mitte panga servast, siis läheb asi kohe väga ohtlikuks. Paas on meil teatavasti lõheline ja iga varing võib tekkida ootamatult ja üsna ootamatus ulatuses. Võiks öelda, et ka sellises kohas võiks rannale ehitistega lähemale kui 100 m tulla vaid üsna erandkorras.

Foto: Pakri pank peale 2008. aasta varingut. Kunagi pangaservast 70 m kaugusele rajatud tuletorn pääses seekord veel napilt.

Foto: Panga esisel rusukaldel paikneb sageli pangamets. Kevaditi on lumel näha jälgi pidevatest varingutest, mis muudavad ohtlikuks nii panga peal kui panga all olemise, rääkimata ehitamisest.

Foto: Tallinnas paiknev Kakumäe pank taganeb nii kiiresti, et tänaseks on merre kukkunud jalgrada ja järgnevatel aastatel ootab oma järge seal paiknev sõidutee. Umbes 30–50 aasta perspektiivis satuvad ohtu lähimad hooned.

Kruusa-veeristikurand: Neid randu on Eestis umbes 11 %. Seal on tavaliselt kruusa, veeriseid, munakaid ja vahel ka suuremaid kive, sh rahne. Vahel on see moodustunud pankade lähistele ja kujunenud paekivi klibust. Üldiselt näitab selle ranna esinemine väga tugevat laineenergiat, mis jaksab nii jämedat materjali suurtesse vallidesse kuhjata. Viimased uuringud on näidanud, et isegi vähese kliimamuutuse korral need süsteemid hakkavad ennast veidi ise ümber kujundama. Muutuvad kulutus-, edasikande- ja kuhjealade piirid ja koht, mis võis seni olla stabiilne, hakkab kiiresti alluma purustustele.

Üks tüüpnäide rannale liiga ligidale ehitamisest tuli Musta mere äärsest Pitsuda kuurortist. Seal otsustati, et suured hotellid tuleb rajada 20-30 m kaugusele rannajoonest, et oleks ilus vaade ja mugav kruusaranda jalutama/ujuma minna. Paraku saadi kiirelt kätte oma vitsad. Esimese tugeva tormiga tõusis meretase ja laine nii kõrgeks, et rannas liikuvad kivid lendasid hotelli ja purustasid kuni kolmanda korruseni kõik merepoolsed aknad. Tundub veidi ekstreemturismi moodi! Lisaks sellele oli kruusavalli taha rajatud kaitsemüür liialt lähedal ja see muutus nn põrkemüüriks. Ei kulunud kaua, kui suur osa ilusast peenest rannakruusast oli minema kantud ja hotelli ees vedelesid tohutud betoonikamakad. Polnud randa, aknaid ega turiste. Hiljem veeti sinna piirkonda tohutul hulgal kruusa, et süsteem saaks ise toimida ja inimese loodu oleks merepiirist piisavalt kaugel. Me võiks ju targemad olla ja teiste vigadest õppida?

Foto: Kruusa-veeristikuranda ulatuvatest võimsatest lainetest annavad tunnistust sinn aeg-ajalt kujunevad silmapaistvad rannamoodustised ning taimkatte puudumine.

Foto: Musta mere ääres, Pitsundas rajati hotellid kruusa-veeristikuranda mõnekümne meetri kaugusele veepiirist (ülemine foto). Peale esimest võimsat tormi 1969. aastal hävines rand ja kannatada said hotellid. Hoonete merre-uhtumise vältimiseks rajati nende ette ajutine rannakaitse (alumine foto).
(Kaarel Orviku fotod)

Liivarand: See on ilmselt kõige „lahedam“ rand enamiku inimeste silmis. Paraku on aga see rannatüüp viimasel ajal aina enam surve all. Seoses Maailmamere taseme tõusuga allub umbes 70% liivarandadest purustustele, kuigi oma olemuselt peaksid liivarannad olema kuhjerannad. See mure on juba erinevaid piirkondi kimbutanud aastakümneid. Proovime siis ka siin õppida teiste kogemustest. Mitmel pool maailmas oli nii, et kui liivaranda hakati murrutama, siis esimese sammuna selle probleemi lahendamiseks asuti ehitama müüre ja kividest seinu. Tulemuseks oli aga see, et peagi polnud ei randa ega kaitseseina.

Meil on siin ka oma Eesti nn õpikunäide olemas. Enne 2005. aasta jaanuaritormi asus Valgerannas üks kena väike kiosk ja selle ümber oli kuhjatud pisut kive, mis pärinesid vanast mõisahoonest. Kuna sealne rannajoon oli ajapikku pisut taganenud, siis sai saatuslikuks 2005. aasta torm nimega Gudrun, mis selle kioski maatasa tegi. Kanged nagu eestlased ikka, otsustati see hoone uuesti üles ehitada samasse kohta. Nüüd jõuame aga seaduste vananemise kohta. Kuna seadused lubavad ehituskeelu vööndis rajada ehitisi vanade hoonete asukohta, siis tehtigi uus hoone, natuke suurem, nagu seadusega lubatud, samasse kohta. Selle ümber ehitati aga võimas kividest kaitsesein. Mis aga juhtub kivimüüriga? See on võõrkeha liivarannas ja kui see asub liiga mere lähedal, siis eranditult kõikidel juhtudel kaob selle eest liiv. Põhjus lihtne. Tormiga meil meretase tõuseb. Rannale saab ligi kõrgem laine. Laine murdub viimaks vastu kivimüüri, tekib murdlusvool, mille käigus liigub vesi ülevalt peale ja merre tagasi alt, viies kaasa ka rannal oleva liiva. Protsess aina süveneb, sest kui liiv kaob, muutub meri selle kaitserajatise ees sügavamaks ja ligi pääsevad veel võimsamad lained. Selle tulemusena hakkab lõpuks lagunema ka rannakaitserajatis (antud juhul müür). See juhtus meil näiteks möödunud talvel ja selle tulemusena investeeriti veel 66 666 eurot sellesse, et Valgeranna kivimüüri pikendada ja täiustada, sest selle taga oli vaja kaitsta olemasolevat taristut. Oleme aga jõudnud sinna, et meil ei ole enam ilusa valge liivaga Valgeranda.

Võime öelda, et viga kirjutati juba seadusse. Selle asemel, et lubada uus kohvik rajada maa poole, tehti see täpselt samale kohale, nagu seaduses ette nähtud. Tänaseks aga ollakse mujal maailmas targemad. Hooneid viiakse juba ennetavalt aktiivsest liivade liikumise tsoonist sisemaa suunas ning liivarandu kaitstakse täiendava liiva lisamisega. Loodame, et meie saame peagi sama targaks. Üldine tendents on see, et liivarannas ehitatakse aktiivsest tsoonist eemale sisemaale, sest tegemist on ühe kõige kiiremini muutuva maastikuga. Sinna ehitamine ei ole kahjulik mitte ainult omanikule, vaid võib tuksi keerata kogu piirkonna rannad. Ärme korda enam Valgeranna viga ja proovime hoopis selle korda teha.

Foto: 1997. aastal oli Valgerannas väike kohvik ja liivarand lai. (Kaarel Orviku foto)

Foto: 2005. aasta tormi tagajärjel Valgerannas asunud kohvik hävines. (Kaarel Orviku foto)

Foto: 2009. aastaks oli valminud uus kohvik ja selle ümber väga võimas rannakaitse, liivarand oli veel
suhteliselt lai. (Kaarel Orviku foto)

Foto: 2020. aastaks enam liivaranda ei ole, purunemas on ka rannakaitsemüür. (Rain Männikus foto)

Foto: 2021. aasta sügiseks on rannakaitse müür taastatud, kogu müüri ulatuses on liivarand hävinenud.

Nüüd oleme juba 2/3 Eesti rannajoonest läbi käinud ja seis on üsna hapu. Tegelikult nendes randades merele väga lähedale ehitada ei saa. Üldjuhul mitte lähemale kui 100–200 m. Lähemale ehitamine vajaks aga üsna põhjalikku loodusteaduslikku analüüsi. Läheme aga nüüd sinna, kuhu teoreetiliselt saaks ehitada.

Moreenrand: Tolle ranna tunneb ära selle järgi, et seal on kõike, mida jääajal meile kohale toodi. Segamini on savi, liiv, kruus, veerised, munakad, kivid ja isegi suured rahnud. Miks selline „segu“ aga siis nii hea on? Põhjus väga lihtne. Tavaliselt on sellised rannad allunud murrutusele juba sadu ning tuhandeid aastaid. Selle tulemusena on peenemad setted (savi, liiv, kruus) enamasti ära kantud ja alles on jäänud jämedamad setted (munakad, kivid, rahnud) nii rannale kui rannalähedasele merepõhjale. Sellise pika kulutusprotsessi tulemusena on tekkinud justkui looduslik rannakaitse, ehk n-ö „murrutussillutis.“ Siin ei jõua laine kuigi kaugele, sest ebakorrapäraselt paiknevad kivid murravad selle laine. Isegi kui meretase pisut tõuseb, siis õhukese mullakatte all paikneb samasugune läbipestud materjal ja looduslik kaitse, sest tänu maakerkele oli ju tänaseks kamardunud ala veel mõni aeg tagasi lainetuse meelevallas. Muidugi, siin peetagu meeles, et ei merel ega rannas olevaid kive maksa teisaldada, sest see on pika ajaga moodustunud looduslik kaitse. Selline tegevus oleks umbes sama rumal, kui me lõikaks auto turvavööst välja tükke, et nendega paigata lagunenud istmekatteid. Kas tundub hea mõte?

Üldiselt võiks selles rannatüübis olla üsna turvaline ehitada merele pisut lähemale. Kui arvestada ajuveega, võimalike rüsijää rünnakutega ja natuke ka globaalse meretaseme tõusuga, siis ei tohiks ohutu piiri leidmine olla väga keeruline ülesanne. Sellega peaks väga heal tasemel saama hakkama suurem osa valdade keskkonnaametnikke. Ja kui lähebki miskit veidi valesti, siis kannatab kahju üldiselt ainult kinnisvara omanik. Aga eks igal voorusel ole omad riskid, nii ka randa ehitamisel. Selles rannatüübis on need aga mõistlikud. Võib öelda, et mõnes seesuguses rannas võiks isegi lihtsamini lubada ehitada. On teada näiteks juhtumeid, kus Saaremaal kulgeb vana tee ranna lähedal, vahel vaid mõnekümne meetri kaugusel veepiirist. Kohalikud elanikud teavad, et meri ei ole iial sellest teest üle tulnud. Kui aga nüüd soovib keegi teest maa poole ehitada maja, nagu vanasti tehti, peaks selle tegema tegelikult 180 m kaugusele teest. Selleks peaks rajama veel uue tee, mis viiks ehitatava maja juurde. Seda võiks küll käsitleda ressursi raiskamisena. Saab küll taotleda erandit, aga niisugused juhud võiks julgelt olla kergemini käsitletavad.

Nüüd mõtleme, et lahe, meil on ikkagi ca 1/3 randu, kus saaks ehitada. Tegelikult jääb see ala veel lühemaks, sest siia on juba läbi aegade ehitatud võrgukuure ja neid viimastel kümnenditel majadeks ümber ehitatud ning lisaks sellele tuleb maha arvata alad, kus on tugevad looduskaitsega seotud piirangud. Eks siinse ehitamisega peab arvestama ka seda, et hoone võiks ikkagi paikneda juba metsas, kus lõpeb kiire liikide üleminek rannajoonest püsikooslusteni.

Foto: Pikaajalise erosiooni tulemusena kujuneb moreenrannas vahel välja murrutussillutis. Näiteks Mohni põhjarannikul võib näha, kuidas seesugune murrutussillutis läheb mõnekümne meetri jooksul üle metsaks.

Foto: Moreenrannas ja rannalähedases meres juhuslikult paiknevad kivid ja rahnud moodustavad tugeva loodusliku kaitse lainetuse eest. Vana hoonete kompleks Mohni saarel on rajatud rannale üsna lähedale, aga samas ohutusse kaugusse.

Tehnorand: See on rand, mis on mingil põhjusel inimese poolt oluliselt muudetud. Näiteks sadamate kaid, Pirita tee kaitsesein või ka linnade keskel olevad tugevasti kindlustatud alad. Neis on inimene juba tehniliselt vahele seganud ja loonud kõik eeldused, et tehisranna tagamaal ei peaks kartma merelt lähtuvaid ohtusid. Siin pole küsimustki, et ala projekteerija seab vajalikud nõuded ja võtab sellega ka vastutuse. Niisuguseid randu on meil aga Eestis napilt 2 %. Ilmselt poleks kuigi tore suvila rajamine otse sadamakraana all või Pirita kuuerealise tee kõrval, aga Tallinna Admiraliteedi basseini ümber hoonete rajamine oleks täitsa mõeldav. Siin tuleb aga arvestada võimaliku üleujutusohuga.

Foto: Pirita teed palistab ulatuslik tehnorand, mis rajati enne 1980. aasta olümpiat, kaitsmaks purjespordikeskusesse viinud suurt teed.

Üldiselt võiks öelda, et seadusemuudatuse selgituses olev mõte, et ca 25 aasta vanune regulatsioon vajaks uuendamist, on õige, aga natuke teises võtmes. Üheks lihtsustuseks võiks olla see, et kui rajatakse olemasoleva/ajaloolise hoone asemele uus, siis selle võiks lihtsustatud korras ja soovitavalt rajada oma esmasest asukohast rohkem sisemaa poole. Teisalt, väga õigesti on öeldud, et seadus pärineb natuke Nõukogude Eesti mentaliteedist. See on täis keeldusid. Muus maailmas on neid küsimusi rakendatud inimese seisukohast lähtudes. Ehk siis ilmselt ollakse kergesti valmis taotlema erandit seadusele, mis ütleb, et siin on „ehituskeelu vöönd.“ Kuidas muudaks see aga inimeste mõtlemist, kui seaduses oleks sätestatud
„puhverala ehitise kaitseks merelt lähtuvate ohtude eest.“ See võiks igal mõtleval inimesel panna häirekella helisema ja endalt küsima, et kas ma ikka olen valmis oma vara ja pere nende ohtude teele seadma? Ja kui kõige lõpuks selgub veel see, et kõik Eestis tegutsevad kindlustusseltsid omavad andmebaasi, kus on teada, kui sageli ja kui suur oht konkreetset piirkonda mõjutab ning selle põhjal kujuneb kindlustusmaks või üldse kindlustusest keeldumine, siis paneks see nii mõnegi rannalähedase maaomaniku mõtlema.

Aastakümneid randu uurinuna võin oma kogemusest öelda, et meil on umbes 300 päeva aastas, mil merelt tulev müra on võrdne kiirtee või lennujaama ääres oleva müraga. Alguses on lahe, aga lõpuks hirmus väsitav. Mis iganes me ette ei võta, ärme rapsi ega kiirusta. Katsume mõelda sellele, et me ei teeks samu vigu, mida teised juba on teinud ja ärme keera tuksi meie mitmekesiseid ja ilusaid randu. Nii enda kui looduse tervise nimel võime ju mõne sammukese rohkem käia, et sealt avanevat ilu nautida.