Loodusblogi

Julge hundi rind ei ole alati rasvane

Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht psühholoog Avo-Rein Tereping arutleb põhjuste üle, miks kalduvad inimesed riskima seal, kus olukord on tundmatu ja oht varitsemas.

Inimkäitumine

Julgust seostatakse sageli riskimisega. Sest igapäevane elugi on täis riske. Ei ole ju kunagi kindel, et tiheda autoliiklusega tänaval jalutades mõni autojuht ei jää tukkuma ega sõida kõnniteele rahva sekka. Ei ole seegi absoluutselt kindel, et lennukisse istudes te kohale jõuate, sest mõned lennukid kukuvad alla (no see, et vahel täpselt planeeritud ajaks ei jõua, on üsna harjumuspärane). Tõsi küll, need riskid on vähetõenäolised, sestap lood autoavariidest ja lennukatastroofidest inimesi enamasti ei häiri ega sunni planeeritud reisist loobuma. Sestap siis öeldakse tavaliselt öeldakse ikka vastupidi – julge hundi rind on rasvane või – kes ei riski, see šampust ei joo. Neid riskijulgust ülistavaid vanasõnu on palju, kuid samapalju on neidki, mis manitsevad ettevaatlikkusele. 

"Inimestele on tavaks ebameeldivatele või ohtlikele sündmustele mõeldes kinnitada endale – minuga seda ei juhtu (mis on juhtunud teistega)."

- Avo Rein Tereping

Igapäevaste riskide puhul on teada, mida riskides võidad. Tavaliselt tead sedagi, et isegi kui kaotad, siis vähemalt jääd ellu. Koroonaviirusega nakatumisel on raske tulemust ennustada, sest seda tõbe on veel liiga vähe uuritud. Tõsi küll, statistika kinnitab, et 95-97% kõigist nakatunutest jääb ellu, kuid see on omamoodi vene rulett selle erinevusega, et revolvri trumlis on 100 pesa, millest 95 on tühjad, kuid viies pesas on surmav kuul. Kui palju leiduks neid, kes oleksid valmis niisuguse revolvritoru endale meelekohale asetama ja siis päästikule vajutama? Kas istuksite lennukisse, kui teate, et igast sajast reisist viis kukub alla? Kuid ometi käituvad paljud muretult. Näiteks Itaalias tuleb võimudel karabinjeerid ukse taha valvama panna, et inimesed kodus püsiksid. Karmide karistuste ähvarduselt püütakse mujalgi inimesi kodus hoida, vältimaks viiruse levikut. 

Ega meil Eestiski asi parem pole. Vaatamata soovitustele kihavad rannad ja terviserajad inimestest, kes teps mitte ei hoia omavahel soovitatud vahet. Kujutage nüüd ette terviserajal jooksjat, kes hingab läbi suu, vahel köhib kõlavalt, ja teie sörgite tal sabas, nii umbes 4-5 meetrise vahega. Päris kindlasti hingate sisse eesjooksja väljahingatava hingeõhu aerosooliga kaasa tulevaid imepisikesi süljepiisku. Need hõljuvad õhus – nagu lennukimootori gaasisaba – veel päris pikalt. Ega te ju tea, kas see eessörkija on päris terve või juba viiruse kusagilt kaasa haaranud. Nagu need kurikuulsad Itaalia võrkpallurid Saaremaal (sportlased ju! Küllap kõva tervisega).

Miks siis inimesed kalduvad riskima seal, kus olukord on tundmatu ja oht varitsemas? 

Enamus meist on optimistid. Uudised mõnest lennukikatastroofist tekitavad hetkeks judinaid, kuid see läheb kohe üle, sest – nagu juba öeldud – enamasti jõuavad lennukid sihtkohta, sageli isegi vastavalt sõiduplaanile. Teiste sõnadega – avarii tõenäosus on väga väike, isegi väiksem kui autoavariisse sattumine. Kuid ometi lõpevad pikad lennureisid sageli reisijate rõõmsa aplausiga pärast seda kui rattad on maapinda puudutanud. Küllap see tuleb sageli varjatud pingest, mis saadab paljusid reisijaid lennukis. Muidugi on see ka tänu pilootidele, kes teid ohutult kohale toimetasid.    

"Ega ebareaalse optimismi vastu ei olegi muud vahendit kui karmid käsud ja piirangud"

- Avo-Rein Tereping

Inimestele on tavaks ebameeldivatele või ohtlikele sündmustele mõeldes kinnitada endale – minuga seda ei juhtu (mis on juhtunud teistega). Uuringud näitavad, et seda usutakse ka niisuguste halbade sündmuste kohta, mille esinemise tõenäosus on üsna suur. Ühes ameerika sotsiaalpsühholoogide tehtud uuringus küsiti vastabiellunutelt, kas nende abielu kestab kaua. Üle 85% arvasid, et nemad küll ei lahuta! Ometi on statistika – et umbes 50% abieludest lahutatakse – üsna laialt teada. 

Eks samuti arvavad needki, kes ei tavatse autos turvavööd kinni panna. Kõige tavalisem vastus politsei küsimusele on siis – ei juhtu minuga midagi! Ja vahel lisatakse – koduni kõigest paar kilomeetrit. Sama väidavad enamasti ka roolijoodikud – oh, pisike pits, ei see küll mind avariisse vii! 

Kalduvust näha riske väiksematena kui need tegelikult on, nimetavad psühholoogid ebareaalseks ehk illusoorseks optimismiks – minuga seda ei juhtu (no paljugi, mis teistega, minuga kindlasti mitte!). See on omane kõigile inimestele ja sageli muudab niisugust mõtlemist vaid isiklik väga valus kogemus. 
Kõige valusamalt maksab ebareaalne optimism kätte seal, kus riski allikas on peidetud – nagu praegusegi epideemia puhul. Statistika ei valeta – ametlikult on registreeritud nakatunuid praegu varsti 400 (see arv küll muutub pidevalt – muidugi suurenemise suunas). Kuid keegi ju ei tea, kui palju on nakatunuid, kelle haiguse sümptomid ei ole veel avaldunud, kuid kes usinasti – endalegi teadmata – haigust levitavad. Mõnede hinnangute järgi on neid vähemalt 10 korda rohkem, ehk enamgi. Ei tea keegi sedagi, kes nad on ja kus kandis liiguvad. Ja kuhu nad on jätnud oma viirusejälje. Ega’s muidu ei oleks nakatumise kõver eksponentsiaalne – üha kiiremini tõusev. 

Ega ebareaalse optimismi vastu ei olegi muud vahendit kui karmid käsud ja piirangud. See tekitab paljudes nurinat ja eks selleski avaldub ebareaalne optimism – no minuga küll ei juhtu. Kinnituseks veel meenutused aastatest 1969-1971, kui siinmail möllas nn Hong Kongi gripp. Ometi on erinevus koroonaga tohutu. Tollalgi oli palju gripisurmasid, kuid siis oli juba olemas vaktsiin. Praegu seda aga veel ei ole!  

Parafraseerides vanasõna – tundmatu ohu ees on ettevaatliku hundi rind rasvane. Ettevaatlikkus ei tähenda ju sugugi argust. See on pigem üks versioone julgusest – kõigepealt olla maksimaalselt informeeritud ja alles siis tegutseda. Mitte aga lambakarjana, keda vaid karjase kepp või haukuv valvekoer paigal püsima sunnib. 
 


Samateemaline artikkel ilmus 24. märtsil 2020 Maalehe arvamus rubriigis. Loe pikemalt SIIN.