Lektor Kaarel Zilmeri 100 semestrit ülikoolis

 

Oma õppejõutööd alustas Kaarel Zilmer Tartu Riiklikust Ülikoolist ning on 1978. aastast tänaseni jätkanud seda meie ülikoolis nii TPedI, TPÜ kui nüüd ka TLÜ versioonides. Kuid ülikooliga on Zilmer kokku puutunud juba lausa 55 aastat, nimelt 1964. aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli kehakultuuri õppima.

Mis sai otsustavaks ülikooli õppima tulekul?

Valgas koolis käies tegelesin väga mitmete spordialadega, kuid peamiselt kergejõustikuga. Minu klassijuhataja soovitas mul minna eesti keelt ja kirjandust õppima, kuna kirjutasin juba kooliajal lehtedesse ning olin ka sealse rajoonilehe “Valga Kommunisti” hingekirjas. Jäin siiski spordile truuks ja läksin kehakultuuri treener/pedagoog erialale õppima, kuid lubasin õpetajale, et jätkan õpingute ajalgi kirjutamist. Seda ma  tegingi, kui juba ülikooli esimesel semestril astusin Tartu “Edasi” ajalehetoimetuse trepist üles ning hakkasin kirjutama lehte nuppe, hiljem ka pikemaid spordilugusid. Õhkkonnana oli toonane “Edasi” aga nagu teine ülikool. Vabadusastega oli nii ja naa, aga kirjutati asjalikult.

Üks määravam põhjus kehakultuuri edasi õppimisel oli ülikooli õppejõudude koosseis, kellest paljudki olid veel esimese Eesti Vabariigi legendaarsed kujud. Mitte niivõrd teadlased kui just didaktikud, õpetajad, oma ala hinnatud professionaalid nii Eestis kui nüüd ka kogu Nõukogude Liidus.

Kuidas sattusid ülikooli tööle?

Olin ülikoolijärgselt aastases  kohustuslikus armeeteenistuses, kui sain oma eriala õppejõult Erna Abelilt kirja, et kas tuleksin ülikooli tööle. Mõtlesin natukene, kirjutasin nädala või paari pärast vastu. Pärast hakkasin mõtlema, et kuidas mina, 22-aastane ja kogemusteta õpetaja nende korüfeede kõrval tööle asun. Seda aukartust oli ikka piisavalt. Õnneks anti sisseelamiseks rahulikult aega. Ja enamuses sain teha mitmesugust erialast tööd ja seda just väiksemate õppe- ja treeningrühmadega ning nii ma harjusin. 

Oluliseks sai 1972. aasta kui Jüri-Hain Kajusto, kes oli just Moskvas kaitsnud oma väitekirja soovitas või isegi survestas mind ka teadustööga tegelema. Ega ma nii väga tahtnud, sest olin enda arvates pigem praktik, kuid otsustasin siiski minna aspirantuuri (1972- 1975), mille järel sai ka teaduskraad kaitstud. Hiljem käisin veel 4 kuud Moskvas Keskkehakultuuri Instituudis end täiendamas, kus loenguid lugesid väga kõvad mehed, keda teadsin senini vaid loetud raamatute kaudu. Sealt sai palju huvitavat tulevaseks tööks, aga ka päris hea erialase vene keelegi suhu. Nii et - noore inimese kasvatamise puhul on mõningate “survemeetodite” kasutamine üsna vajalik ja talle isegi kasulik.

Noore inimese kasvatamise puhul on mõningate “survemeetodite” kasutamine üsna vajalik ja talle isegi kasulik.

Miks tulid Tallinnasse ning kuidas kulges Sinu karjäär?

1978. kolisime koos äsja arstiteaduskonna lõpetanud abikaasaga Tallinnasse. Tulin Pedasse tööle, kus kahe aasta pärast kutsus rektor Rein Virkus mind enda juurde jutule ning pakkus dekaani kohta. See oli 33-aastase reaõppejõu jaoks täielik müstika. Tagasi vaadates oli see oli äärmiselt kõva väljakutse, aga teaduskonna pere oli kokkuhoidev ning hakkaja ja sedasi olin lõpuks dekaaniks lausa 11 aastat.

Hingelt olen alati olnud siiski suusaspordi õpetaja ja didaktik. Sellele lisandus 95. aastal ka Eesti Suusaliidu peasekretäri töö. Nõustusin sellega vaid ühel tingimusel, et ma ei lahku ülikoolist. Nii sain peasekretäri tööd ülikooli kõvalt teha 2001. aastani, sukelduda rahvusvahelisse suusaellu, näha palju suusakeskusi, puutuda kokku maailma tippudega ja osaleda rahvusvahelistes koolitustes ning neid ka ise korraldada. Sain täita selle erialase lünga, mida omaaegne suletud ühiskond ei võimaldanud. Jõudsin lõpuks vaba inimese ja Eesti suusategelasena Lahtisse, Faluni, Holmenkollenile, liikudes suusaasjus lausa Kanadast Uus-Meremaani välja. Kogu seal kogetut sai kohe aga ka oma tudengitele edasi antud.

1997. aastal alustas Rene Meimer rekreatsioonikorralduse õppekavaga ning pärast Eesti Suusaliidu peasekretäri tööd lubasin Renele, et tulen täie rauaga rekreatsiooni õppekavaga tegelema. Nii ka läks.

Mis oleksid soovitused tulevastele õppejõududele?

Põhikriteeriumiks olgu ikka see, et kas sa tahad seda tööd täie tahtmisega teha? Kui võtta üldse õpetajate tegemised, siis see töö on nii pika perspektiiviga, et seda ei saa ega tohi seda halvasti teha. Kui võrrelda seda kas või müüri ladumisega, siis kui müür on viltu laotud, on see kohe näha ning see palutakse maha võtta. Ja ka oma mõtteviis, selge arusaam ja usalduse krediit peab ühel õppejõul tekkima. Sind usaldatakse, sina usaldad kolleege ja nemad sind. Ülikooli töös on loomulik, et missioonitunne ei tohi sind ealeski maha jätta.

Rekreatsiooni kui õppekava areng ja vajalikkus?

Mina hindan eelkõige just seda arendus- ja teadustööd, mida me teeme Eesti ühiskonna hüvanguks. Sooviksin seetõttu, et inimeste elukaare üheks osaks oleks ka rekreatiivne mõtlemine. Rekreatsioon on ju enda uuesti loomine. See pole üksnes vaid sport, aga sul peab olema mingi hobi, harrastus, pead leidma enda aktiivse taastumisvõimaluse. Aega iseendale, et oleks midagi muud ka peale töö ja leiva. 

Eriala algusaastatel ei räägitud Eesti arengukavades veel rekreatsioonist või rekreatiivsetest tegevustest. Kuid nüüd on olukord teine. Meie eriala missioon oligi - tuua uusi lähenemisi, arusaamu, mõtteviise kogukondadesse ja koolidesse. Meilt on lähtunud häid initsiatiive, loengusarju, nõustamist reaktiivsete puhkealade, aga näiteks ka Eesti Terviseradade konsulteerimist. Lühidalt – oleme “laotanud” rekreatiivse võrgustiku üle Eesti ja meie lõpetajad on edukalt toimetamas ka laias maailmas. 

Detsembris lõpetasin Viimsi Riigigümnaasiumis 11. klassiga 20 tunnise ainemooduli  “Sissejuhatus rekreatsiooni”.  Sain neilt just neil päevil väga meeldiva kirja, kus nad tõdesid, et nad on mõistnud, et normaalne liikumine ja toitumine on põhiasjad, mida ei tohi ealeski unustada. Ning et rekreatiivse mõtteviisiga tutvumine on pannud neid tunduvalt laiemalt oma tegevusi analüüsima. 

Liikumise ja aktiivtegevuste puhulgi on tähtsad - TEADMISED, OSKUSED ja HOIAKUD

Liikumise ja aktiivtegevuste puhulgi on tähtsad - TEADMISED, OSKUSED ja HOIAKUD. Nende asjade selgitamine väga erineval moel on olnud meie õppejõudude ja üliõpilaste ülesanne. Ka vilistlastel on oluline roll, kes on aga nagu meie saadikud. Kui märkad toimekat  vilistlast, siis on see sulle justkui tasu saabumise märk. Olgu selleks näiteks kas või vilistlane ja LTI noor õppejõud Karel Kulbin, kes on kõigi oma praktiliste töökogemuste kõrvalt tulles nüüd ülikoolis ka doktoriõpingud ette võtnud. 

Alati on tähtis suunata ja leida inimestele rakendust. Kaaslasi tuleb hoida ja antud juhul eriti neid, kes on tulnud ja pühendumas ülikoolile. Praeguse rekreatsioonikorralduse õppekava kuraatori Reeda Tuula-Fjodorovi puhul oli lugu selline, et ma teadsin teda kui väga head suusatajat, aga siis kuulsin kuskilt, et ta õpib Tartu Ülikooli majandusõpete järel USAs rekreatsioonikorralduse, vabaaja ning puhketegevusega seotud erialal. Saatsin Reedale e-maili, nagu mullegi saadeti kunagi kiri nõukogude armeesse ja kutsusin teda, et äkki ta tahaks meil tööle hakata. Hea leid, nagu Reedagi, on edasise arengu aluseks, ning mul on hea meel, et meie instituudi rekreatsioonikorralduse poole peal töötab praegu päris noor ja innukas tiim.

Kuidas aga on lood üliõpilastega?

Praegu pole probleem selles, et kas üliõpilane jõuab ja tahab loengutes käia, vaid see, et üliõpilaste lugemus on napp. Just erialane lugemus, et sellega seostada ka hilisemat praktilist kogemust. Vahelgi rahuldutakse justkui lati alt läbi pugemisega, aga mulle see ei meeldi. Tahaks üliõpilases näha - noort, arenevat ja üha enam vaimustuvamat tulevast noort kolleegi.

Ükskord küsis üliõpilane näiteks minultki, et missugune peab tema referaat olema? Millised on kriteeriumid? Vastasin, et põhikriteerium on see, et sul endal ei hakkaks ettekande ajal üha rohkem ja rohkem häbi, et mis asja sa oled kokku ajanud (vahel lausa – copy paste versioonis). Magistriõppes peaks ikkagi tegema sellise uurimistöö, mis oleks põhimõtteliselt nagu kaasavara. Tee see nii hästi, et sa saaksid ka aastate pärast auga öelda, et mina tean seda valdkonda, sest olen seda põhjalikumalt uurinud. 

Kui võtta väiksemgi grupp üliõpilasi, siis seal kohtab väga erinevaid suhtumisi. Suhtumistes aga saab määravaks peamiselt ikkagi see, kuidas tunnetatakse õppides enda perspektiivi. Suhtumise suunamine ja nõustamine on meie kui õppejõudude ülesandeks. Üliõpilasteni võiks jõuda tunnetus, et neil on päris tasemel õppejõud, aga et nad kasutaksid siis antud ressurssi täies mahus ka ära - küsiksid, uuriksid, näitaksid omapoolset initsiatiivi. Tulles ülikooli seisad rivis kõigi teistega, aga eriala asjatundjaks (õpetajaks – treeneriks) saamisega  pead sa jõudma lõpuks ka rivi ette. 

Tulles ülikooli seisad rivis kõigi teistega, aga eriala asjatundjaks (õpetajaks – treeneriks) saamisega  pead sa jõudma lõpuks ka rivi ette.

Noort pajuvitsa on väga lihtne painutada vajalikus suunas, natuke “vette kasta” ja aeg-ajalt see painduvuski proovilegi panna ning kõike sealjuures toimuvat märgata. Märkama peab nii üliõpilast kui ka kolleegi. Õpilane ju tahab, et teda märgatakse. Kui näiteks üliõpilane Tamm on tulnud Eesti meistriks ja mul on temaga tund, siis lausun ikka “Sina, noorhärra Tamm jää istuma, teised tõuske püsti ja teeme ühe suure aplausi Eesti Meistrile.” Kui olen märganud tublit tudengit, siis mul pole raske saata talle e-kiri ning teda tunnustada. Tunne, et sind on märgatud - tõstab, upitab ja soojendab. Samamoodi nagu õppejõud Abeli märkamine mindki kord mõjutas.
 
Kogu see koolivärk on aga üks pikaajaline ja pidev koostöö. Alles olin spordiaasta lõpetamisel ja seal pea igal sammul endisi tudengeid kohates tundsin, et meie koostöö jätkub endiselt…Olime seal pikaaegse kolleegi (ka 14 aastat dekaanileiba maitsnud) Rein Haljandiga ning kogu see ringiliikumine oli üks endiste tudengitega meeldivate kohtumiste ja jutuajamiste jada. Oli äärmiselt hea ning soe tunne!

Mis on pikaldase karjääri saladus kõrghariduses?

Oma ülikooli ja töökoha respekteerimine. Teades enda, oma kaaskonna ja ülikooli nime väärtust. Olgugi, et meie ülikoolil on palju nimesid olnud, aga kunagi ei ole tohtinud oma hoiakuid ja Eesti jaoks olulisi rolle unustada. Säilitades igas olukorras eneseuhkuse ja väärikuse.

---

• Kaarel Zilmer: sündinud: 9. juunil, 1947. aastal.
• Tunnustused: Rkl spordipreemia (2014). Valgetähe IV klassi teenetemärk (2016).
• Tema kirjutatud ja koostatud raamatud: Juku suusakool (1994, autor).
• Abelid 100. Meenutuste ja tänuga (2016, koostaja).
• Loodud: Liikumisharrastuse veeb “Suusatades - leheküljed kõigile…” mis toimib aastast 2014.
• Jälgi ka Kaarel Zilmeri liikumisharrastuse veebilehte “Suusatades - leheküljed kõigile…”