Mihkel Kangur: „Öeldes, et me ei suuda muutuda, tähendab, et me võiks kõik koolid sulgeda.”
2022. aasta jaanuarikuus täitub TLÜ loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteaduril ning jätkusuutliku arengu dotsendil Mihkel Kanguril 25 aastat tööstaaži meie ülikoolis. Uurisime Mihklilt nii juba tehtu kui ka taamal terendava kohta.
Olete kirjutanud Edasi.org ühiskonnarubriigis vägagi värskendavalt, et tulevik on naise nägu. Milline nägu on aga teie arvates ees tänasel Tallinna Ülikoolil, mida te juba 25 aastat üsna lähedalt piielda olete saanud?
Ma kirjutan Edasi soovil praeguseks juba üle aasta keskkonna ja jätkusuutlikkuse teemalist igakuist kolumnit ning viide naistele kui tuleviku liidritele ilmus just selles kontekstis. Sellest konkreetsest artiklist on praeguseks möödas üle aasta ja vahepeal on üks tark naine mulle öelnud, et praeguses ühiskonnakorralduses peaksid naisliidrid meesteks muutuma, et mängida meeste dikteeritud reeglite järgi. Kõik pole selleks valmis ja suudavad väga palju ära teha ka ilma suuremat tähelepanu tõmbamata. Seepärast ma ütleks, et Tallinna Ülikoolil võiks ees olla suur tõus, kuna naistel on tulevas ühiskonnas märgatavalt suurem roll ja meil on kolleege, kes suudavad kaasa rääkida nii meeste kehtestatud reeglitega mängudes kui ka neid, kes teevad oma asja tõhusalt ka neid reegleid ignoreerides. Arvestades ühiskonna ees olevaid väljakutseid ning Tallinna Ülikooli profiili, siis on just siin kõige enam seda tarkust, mida need väljakutsed lahenduse leidmiseks nõuavad.
Miks te 1994. aastal TLÜs just geoökoloogia õppimise kasuks otsustasite? Milline mõju selles otsuses oli teie vanematel? Kas lapsevanemana on olnud tähelepanekuid, et võrsumas on potentsiaalne limnoloogide kolmaski põlvkond?
Meie peres on viis last, neist kolm on doktorid ja peagi jõuab selleni ka pesamuna. Mingil hetkel tegelesime kõik Peipsi järve uurimisega ja oleksime peaaegu kirjutanud artikli, kus viis autorit oleks olnud Kangrud. Minu liikumine Tallinnasse oli siiski pigem oma tee otsimine ja väga suur vedamine. Nii laia ja sügavat haridust, mille ma sain, olles loobunud toona õpetajaks õppimisest, pole ilmselt võimalik enam ülikoolidel anda. Oma lastele ma ei soovita teadlase elu kohe kindlasti, kui siis ainult äärmisel juhul, kui nad kuidagi teisiti kohe kindlasti ei saa. Ma tahan siiski, et neil elus hästi läheks.
Tänaseks kannate ühe ametinimetusena jätkusuutliku arengu dotsendi tiitlit ning jagate oma teadmisi sel teemal ohtralt ja tänuväärselt ka väljapoole ülikooli (nt ühe minuti loengud, panus saatesarja „Ekspert eetris”, aktuaalsed kommentaarid, artiklid jms). Mis võiksid olla need paar muudatust, mida inimesed oma igapäevaelus teha saaksid nüüd uusaastalubaduste sõiduvees, et meie keskkonna kahjustumist veidikenegi pidurdada?
Jaanuarikuine Edasi kolumn tuleb liiasustest: osakem märgata ja vahet teha, mis meie elus on vajadus ja mis on tahtmine. Maa suudab katta meie kõigi vajadused, aga mitte kuidagi kõiki meie tahtmisi. Samuti meeldib mulle Michael Pollani soovitus: sööge toitu, mitte liiga palju, peamiselt taimset. Ema Teresa on öelnud, et me ei pea tegema suuri asju, vaid väikeseid, kuid suure armastusega. Mitte keegi meist ei suuda teha kogu seda head, mida maailm vajab, kuid maailm vajab kogu seda head, mida igaüks saab ka oma väikeste tegudega anda.
Üks osa teie tööst tundub olevat ka ‘rohelise mõtteviisi’ sildi alla sattuvate väärarusaamade kummutamine. Mis on need kolm põhilist väärarusaama, mille n-ö õnge sagedasti ka kõige paremate ökokavatsustega inimesed kipuvad sattuma?
Üks viimase aja ohtlikemaid arusaamu on, et me saame keskkonnakriisist välja, asendades fossiilsed kütused taastuvenergia allikatega. Või siis võttes kasutusele biolagunevad materjalid. Meil ei ole tegelikult neid materjale, millega üleval pidada meie kasvavat energia- ja materjalikasutust. Ringmajanduse, või laiemalt rohemajanduse võti on liiasustest loobumises. Meid ei aita ka tuumaenergia kasutuselevõtt – selle hind võib meile olla kättesaamatu. Veelgi ohtlikum on asjaolu, et koos suure hulga energia kättesaadavaks muutumisega on läbi ajaloo suurenenud kohe ka materjali- ja maakasutus. Meil lihtsalt pole enam piisavalt ressursse. Kolmas müüt on ehk see, et inimene paratamatult oma käitumist muuta ei suuda. Siin püüan kasutada oma hea sõbra ja juhendaja Grete Arro mõtteid. Inimese aju on üks plastilisemaid ja muutub sünnist kuni surmani. Öeldes, et me ei suuda muutuda, tähendab, et me võiks kõik koolid sulgeda. Me suudame ära õppida, kuidas elada liiasusteta.
Viimased projektid, millele olete oma kogenud õla alla pannud, on seotud uue põlvkonna keskkonnateadmiste arendamisega (Gaia kooli õppekava, hübriidhariduse raamistik põhikoolidele, õpetajad ja õpilaste kliimakirjaoskamatus, ka Biotoopia vestlusõhtud). Miks selline fookus teile oluline on?
Minu fookuse muutus toimus 2012. aastal, kui kirjutasime kaasautoritega artikli selle kohta, et viimase 4000 aasta vältel on inimese mõju Eesti metsadele olnud olulisem kui kliima. Samal ajal sündis mu perre poeg, kelle sünnihetkel mõtlesin, et mida ma oma teadmistega teen. Sügav arusaamine sellest, kui oluliselt oleme me mõjutanud oma keskkonda ja millise keskkonna me jätame oma järeltulijatele, sundis mind otsima suunda, mille abil saaksin ühiskonna arengut mõjutada keskkonnasäästlikkuse suunas ja haridus on selles osas kõige püsivamate muutuste looja.
Kuidas tähistasite aasta 2022 saabumist ja mis teid sel uuel aastal ees ootab?
Alates 1. jaanuarist olen tööl Rakvere Riigigümnaasiumis õppejuhina. Ma loodan, et saan jätta alles väikese koormuse ka Tallinna Ülikoolis, et jätkata siin oma loengute andmist. Tunnen, et kõik senine on olnud ettevalmistuseks selleks, et saaksin oma head kolleegi ja sõpra, Liisa Puuseppa toetada uue kooli loomises. Sellist võimalust, luua oma käe järgi täiesti uus kool, juhtub äärmiselt harva. Oleme juba praeguseks saanud abi ja häid nõuandeid paljudelt kolleegidelt ning usume, et viljakas ja inspireeriv koostöö jätkub ka tulevikus.
