Reeda Tuula-Fjodorov: „Soovin olla liikumises!"

Reeda Tuula-Fjodorovi äärmusnäiteid leiab alustades Tartu maratonist kuni kuulsa 90 km pikkuse Vasaloppetini välja. Või siis maailma ekstreemseim seikluspordi võistlus World’s Toughest Race: Eco-Challenge Fiji, kus mullu läbiti ülirasketes tingimustes 5-liikmelise tiimiga 671 kilomeetrit. Kõige viimatisem väljakutse oli taas erakordne – 228 km pikkune klassikalises tehnikas läbitav ultramaraton Rootsis, olles suuskadel enam kui 15 tundi. Selle värskeima sõidu ja saadud esmakogemuse kohta palusin Reedal vastata mõnele küsimusele, ikka uurides – miks ja kuidas?

Sõitsid Nordenskiöldsloppet’it – maailma pikimat (228 km) suusamaratoni esimest korda. Milline oli üldmulje?

Et viimaste aastatega on tänu seiklussportlikel ekspeditsioonidel/võistlustel osalemisega saanud rohkesti enesekindlust ka muid hullumeelseid väljakutseid vastu võtta, siis peale põgusat sündmuse tausta ja varasemate aastate kogemustega tutvumist mul pikka kaalumist ei tekkinud. Panin sellele end kirja juba eelmiseks aastaks. Tore on muidugi see, et ka abikaasa on mu hullustega kaasa tulnud ja nii sai ka teda kirja pandud. Osalejate arv on sel ultramaratonil viie aastaga küll kasvanud (saja piirimailt pea neljasajani), kusjuures piirarv ongi 500 osalejat, kuid ilmselt nii korralduslike küsimuste kui looduskeskkonna tingimustest tulenevalt ei saa seda sündmust kuidagi massiürituseks kujundada. Ja see väikesearvuline ja omanäolise atmosfääriga sündmus kujunebki just selle tõttu eriliseks.

Millele panid põhirõhu ettevalmistuses? Kui palju kogunes kilomeetreid ja milline oli treeningute iseloom?

Juba eelmisel aastal olin igati valmis, sain veel vahetult enne pandeemiat mõnda suusatamise välismaratoni sõites end häälestada (Marcialonga, Bieg Piastow). Aga märtsi teise poole piirangute kehtestamisega jäi kõik ära, kaasa arvatud ka Nordeni ultrasõit.

Osalustasu kandus siiski kenasti sellesse aastasse edasi, ikka lootuses, et spordielu taastub taas üle maailma. Kuid eriline aasta jätkus. Samas oli möödunud talv ideaalne kodustes tingimustes treenimiseks, mistõttu ei tundnud ma väga puudust tavapärasest detsembrikuu lumelaagrist Põhja-Soomes, kus saanuks sellelaadse ürituse tarvis just põhja laduda. Niisiis kogunes neid kilomeetreid, tegelikult oleks õigem vist öelda, et treeningtunde, piisavalt ka kodus. Suusaradu jagus ja jaanuarist alates leidus neid väga paljudes Eestimaa kohtades. Sedasi ei muutunud pikemad (kolm ja enam tundi tehtavad) treeningud tüütuks ning leidus piisavalt maastikke, kus sai ka vajalikke kahetunniseid paaristõuketreeninguid teha. Eks sügisel rullsuuskadel ja erialase kehalise treenigutega sai pikema pingutuse jaoks esimene korralik põhi alla laotud, et siis oleks lumel kergem jätkata. Lootus spordiürituste toimumise osas kadus viimasena, ja õnneks suudeti Eestis ka Estoloppeti sari korraldada, mis andis häid võimalusi kiiremaid pingutusi proovida. 

Kuidas oli ultrasõidu ilm ja olud? Kuidas õnnestus määrimine? Liikumiskiirusi vaadates olid kõikumised päris suured, mis selle tingis?

Lapimaal asuvas Rootsi väikelinnas Jokkmokis jagus lund küllaga, seda isegi vaatamata viimaste nädalate plusskraadidele ja päikesele. Lumevaip oli kohati pea puusa kõrgune. Ka maratoni ajaks ennustati nulli ümber temperatuure, mis muutis mõneti suuskade ettevalmistuse keeruliseks. Samuti olid korraldajad sunnitud raja osas muudatusi tegema. Seda võrdlemisi viimasel hetkel, sest järvedel kulgevad lõigud muutusid liiga pehmeks, vesiseks ja kohati ohtlikeks. Sellega seoses olid mõned rajalõigud alles värskelt ette valmistatud ja põhjad olid pehmed, mõnes kohas oli uue raja tarbeks isegi mõned puud maha võetud. Rada kulges polaarjoonest põhja pool asuvast Jokkmokist Kvikkjokki, mis on tuntud Rootsi matkaradade (sealhulgas kuulsa matkaraja Kungsledeni/Kuninga raja) alguspunktiks. Liigutakse Saami põhjapõdrakasvatuse aladel, rahvusparkide ja UNESCO pärandisse kuuluva Laponia piirkonnas. Rada algas vaikselt mööda jõeorgu kulgedes ja siis tõusis peagi järvekaldaid läbides mägisemale osale. Siis kulges rada edasi mööda tundrat, keerutades mööda kivirahnudega järvekallast ning võttes siis suuna otse üle kümnete kilomeetrite pikkuste järvede, ületades seejärel mõne madalama mäeahelikugi.

 

Nordenskiöldsloppet suusamaraton Rootsis. Foto: Richard Ström

 

Seda ümbrust oli imeline näha ja nautida. Kui suusatades ei suuda sa seda märgata, jääd sa poolest piirkonna võlust ilma. Sel korral suusatati 114 km ühes suunas, kus järve peale pandud suure saami telgi juures tuli korraks ots ümber keerata ja sama teed tagasi hakata liikuma. Aga tuleb tunnistada, et tagasitee ei tundunud sugugi nii tuttavlik kui võiks arvata! Vaatamata väsimusele oli ka tagasiteel võimalik nautida nii ümbrust kui suusasõitu. Muidugi oli ka raskeid hetki, aga need olid suuresti seotud juba minu suusavalikuga.

Stardi eel oli külma -3 kuni -5 kraadi ning sõidu algusosa kujunes kiireks ja jäiseks. Liikumiskiirus oli loodetust parem, seda isegi kliistriga määritud suusaga. Ennelõunal tõusis temperatuur juba tublisti plussi poole ja võrreldes raja esimese poolega oli teine pool suhteliselt vaevaline, seda just liikumiskiirust silmas pidades. Minu jaoks muutus see teine pool kohe väga vaevaliseks.

Suuskade ettevalmistuse osas otsustasime kasutada kohalike spetsialistide teenust, mis tähendas ka raja kolmes punktis vajadusel suuskade lisa- või ümbermäärimist. Seda võimalust soovitasid ka varasemad osalejad. Kaasa olin võtnud vaid ühe paari suuski, mis ehk oli juba esimene otsustusviga, osalt mõjutas see ka kogu edasist suuskade toimimist. Sellisel pikal rajal otsustasin ikkagi klassikat sõita ja võimalusel vahelduvtõukelist sammu nautida, kuid ei tulnud selle pealegi, et võiks minna määrimata suusaga ja vaid paaristõugetele loota. Valikuks oligi siis kas määrdeta suusk ja paaristõuge, või siis kliistriga suusk ja vahelduvtõukelise sõidu võimalused. Igal juhul läksin viimase valiku peale välja. Et mitte libisemist väga kinni määrida, otsustasin ka pidamist mitte lisada ja tagasiteel kannatada nii kaua kui suudan. Toitlustuspunktis 55 km enne lõppu otsustasin siiski paar tilka kliistermääret lisada, sest oli veel tõuse oodata. Kasu sellest eriti polnud. 

Kuskil kella 17 paiku (seda aga juba 12 tunnise sõidu järel, sest startisime kell 5 hommikul) hakkas temperatuur taas langema, rada muutus jäisemaks ning meeldivalt kiiremaks. Viimasel 30 km-l koos abikaasaga kuuvalgel pealampidega suusatades muutus sõit lausa romantiliseks. Kokkuvõtteks – eks see suuskade valik ja ettevalmistamine ole üks väga keeruline teema, ja tõdesin taas, et ega ma seda osa suusatamisest nii hästi ikka ei tunne. Jätan seetõttu alati oma võistlussuusad siiski määrdespetside hooleks.

Kuidas õnnestus jõuvarude jaotus? Millisel rajaosal oli n-ö surnud punkt, kui seda üldse oli? Kuidas ja millega täiendasid oma energiavarusid?

Aastatega ja taas tänu päevi ja öid kestvatele seiklusspordi võistlustele olen õppinud päris hästi tunnetama oma keha energiavarusid ja tekkivaid seise. Eks seekordki oli endal väike jook seljakotis kaasas, lisaks ka mõned energiarikkad geelid. Seda ikka juhuks, et kui toitlustuspunktide vahelisel ajal peaks ootamatult tekkima energiapuudus, siis on, mida võtta. 228 km peal oli neid turgutuspunkte lausa 10 (tagasiteel kasutati samu punkte), kus oli piisavalt võimalusi ja valikut end toita-joota, kolmes punktis oli võimalik isegi sooja sööki võtta.

Me läksime ju maratonisõitu nautima, mitte sedavõrd võidu sõitma. Eks veidi oli uudishimu endal ka selles osas, et kuidas keha reageerib nii pikale suusasõidule, sest oli see ju mul ikkagi esmakordne kogemus. Kõik varasemad pikad pingutused andsid lihtsalt kindluse, et hakkama saan ma niikuinii. Võinuks arvata, et sellest sõidust võiks jääda kangeks selg või mingil määral ka õlavöö piirkond, aga imelikul kombel seda ei tundnud ja isegi mitte rohkem kui enam kui 3 korda lühema Tartu maratoni lõpetamisel. Kuna suusamaratonil tuli ikkagi peaaegu 80% ulatuses paaristõukelist või paaristõukelist ühesammulist sõiduviisi kasutada, selleks lumme või jäässe keppe lüües, siis päädis see tõsise ülekoormuse ja valuga randmetes ning küünarliigestes. Need tuikasid veel mõned päevad pärast maratonigi ja peopessa millegi haaramine ning tugevasti kinni hoidmine taastus ka kuskil nädalaga.

 

Nordenskiöldsloppe suusamaraton Rootsis. Foto: Adam Klingeteg

 

Räägime pisut ka suusasõidu kultuurist ja sõitjate omavahelisest tegutsemisest. Mida rääkisid oma sõidust teised kaasa löönud eestlased, kui selliseid arutelusid ette tuli?

Sellisel suusamaratonil osalejale peab murdmaasuusatamine küll väga meeldima, kui selline osalemisotsus tehakse, ehk siis nende näol on tegu tõsiste asjaarmastajatega. Sel korral küll juhtus nii, et paar nädalat enne võistluse toimumist tuli korraldajatel ära jätta niinimetatud matkasõit, mis oleks olnud veel laiemale seltskonnale. Pandeemia oludes leiti siiski võimalus korraldada sõit nii, et osaleti nn eliitklassis ja nn matkasõidul, kus tingimused olid kõigile samad. Kuid isegi Põhja-Rootsis tõusis Covid-19 haigestujate arv sedavõrd, et jooksvalt hakati kohe piirama ka korraldamise tingimusi. Tingimuseks seati see, et osaleda võivad ainult FIS-i (Rahvusvahelise Suusaliidu) koodiga sõitjad. Ehk siis nii kiirelt kui kusagil riigis osalejatel õnnestus omale FIS koode saada, suudeti ka end nn eliitklassi arvestusse ümber registreerida. Kõik 8 eestlast selle võimaluse ka said, tänu Eesti Suusaliidu kiirele reageerimisele. 

Sõitjate seltskond Eestist oli niivõrd vahva, et juba seepärast kaaluksin ka järgmisel üritusel osalemist. Ka korraldajatest vabatahtlikud toitlustuspunktides elasid kaasa, aitasid ja toetasid. Lumesaanidega matkaseltskonnad raja ääres ergutasid samuti, aga ka suusatajad ise elasid teineteisele kaasa, seda eriti siis, kui tagasiteel hakkas nõrgemaid sõitjaid vastu tulema.

Muljeid jätkus meie enda seltskonnas terve tagasisõidu teekonna sisustamiseks, sest eks igal ühel meist oli omi hetki jagada, seda enam, et meil olid nii erinevad ettevalmistused, taustad, eesmärgid ja ka tulemused. Kuna suusamaratonil osales ka telemees Madis Kimmel, kaasas kolleegid Kanal 2-st, siis on oodata kogemuse jagamist tema sõidust ka Kanal 2 vahendusel. Väga rikastav muljetevahetus igatahes.

Jah, ei saa lubada, et rohkem ma ise sellele rajale ei lähe, sest see oli võimas elamus. Kindlasti küll mitte järgmisel aastal, kuna sai juba kirja pandud Vasaloppetile, kus ma pole pikalt käinud ja millel täitub eeloleval talvel 100 aastat. Pealegi tundub, et seal sõita tulev 90 km on alles läbitud 228 kõrval üsna lühike distants.

Miks sa seda teed ja kas sa ära ei väsi?

Senikaua, kuni positiivsed keha ja vaimu toitvad laengud ja lisaväärtust andvad kasud kaaluvad üle negatiivsed üleelamised ja kannatused, soovin olla liikumises. Taoliste pingutustega tekkiva väsimuse vastu aitab korralik taastumine, puhkamine ja seejärel sukeldumine uue energiaga igapäeva töösse.
Lisan siinkohal sedagi, et oma töös rekreatsioonikorralduse õppejõuna ja ainekava kuraatorina ei ole mul väärtuslikumat näidismaterjali ja paremat valdkonnapõhist tunnetust kui kõik need isiklikud kogemused, mida olen saanud nii lühematest kui pikematest katsumustest, nii lähedalt kui kaugelt, nii üksi pingutades kui tiimina toimetades. Selles kõiges olen leidnud väärtusi, mida saan ka oma tudengitele tutvustada.

 

Lisaks Reeda Tuula-Fjodorovile osales Nordenskiöldsloppet’ile ka TLÜ vilistlane ning tuntud filmimees Jaak Kilmi. Kui Reedale oli see esmasõiduks, siis kirglik suusataja Jaak tegi debüütsõidu juba 5 aastat tagasi ning sel aastal osales juba kolmandat korda.
“Kõik on korras, aga näe, peopessa tekkivatest villidest polnud jälle pääsu,“ kinnitas ta seekordses lühikommentaaris.

Artikli kaanefoto: Richard Ström