Tallinna Ülikooli doktor Indrek Rannama: asju saab teha kas korralikult või kiiresti, mõlemat korraga ei saa

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi värske doktor Indrek Rannama kaitses novembri alguses oma doktoritööd, milles uuris Eesti maanteeratturite järelkasvu tugi-liikumisaparaadi funktsionaalset seisundit ning erinevate kehapoolte vahelist asümmeetriat ja selle mõju sportlase ökonoomsusele ning tulemustele.

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde ehk kuidas tekkis selle valdkonna vastu huvi?

Kuna minu töö oli seotud jalgratturite uurimisega, siis võib öelda, et kaudselt sattusin selle teema juurde juba ammu enne ülikooli ja doktorantuuri astumist. Esmane huvi antud temaatika vastu tekkis algul ise rattasporti harrastades ja veidi hiljem teisi treenides. Empiiriline huvi sai alguse juba aastaid tagasi bakalaureuseõppes olles ning sellest ajast peale on ühele küsimusele vastuse otsimine viinud uute küsimuste ja uuringuteni ning kirjutatud doktoritööd võib pigem lugeda üheks vahekokkuvõtteks.

• Kas saad oma igapäevases töös rakendada teadustööst saadud teadmisi?

Hetkel jätkan enda tööd spordibioloogia teadurina Tallinna Ülikoolis ning kuna osa minu praegusest tööst on välja kasvanud doktoritöö raames tehtud uuringutest, siis minu puhul doktoritööga seonduv teadustöö ka minu nn päristöö. Siiski on doktoritöös tehtud uuringutega saadud teadmised ja katsetatud metoodilised lahendused aidanud oluliselt efektiivistada meie labori tööd sportlaste kehalise sooritusvõime hindamisel ja seda mitte ainult jalgrattasportlaste osas.

• Doktoritöö valmis kirjutamine on üsna suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Mis tehnikaid kasutasid fookuse hoidmiseks? 

Enda puhul võin öelda, et minul võtab mingisse teemasse nn “sisse minemine” ehk süvenemine üsna palju aega ja energiat, kuid kui ma juba “sees” olen, siis läheb ka kirjutamine suhteliselt kiiresti. Sellest tulenevalt oli mul nii artiklite, kui ka monograafia kirjutamisel päevad, mis tihti venisid öötundideni. Tegelesin ainult sellega ja lülitasin ennast muudest asjadest välja (ka telefoni ja kirjavahetuse). Muud tegevused püüdsin ära teha nendel päevadel, kui ma niikuinii pidin tegelema õppetöö või administratiivsete asjadega.

Indrek Rannama Tallinna Ülikooli spordifüsioloogia testimise ja kinesioloogia laboris

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Minu doktorantuuri aeg kokku on olnud suhteliselt pikk, sest esimest korda alustasin doktoriõpinguid kasvatusteadustes 2004. aastal. Oma uurimisvaldkonnaga tegelikult ei mahtunud päris hästi antud õppekava raamidesse ja enda motivatsioon ei olnud ka iga hinna eest kraadi saamiseks piisav, siis jäi toona ka töö valmimata. Vahepeal plaanisin oma tööd eksternina kaitsta väljaspool Eestit, kuid kuna just siis oli TLÜs loomisel uus tervisekäitumine ja heaolu doktoriõppekava, mille alla ma oma uurimisvaldkonnaga hästi sobitusin, siis otsustasin doktoriõpingud koduülikoolis uuesti alustada. Kuna tegu on integratiivse õppekavaga, siis võimaldasid antud õpingud kokku puutuda väga erineva taustaga kaasõppijatega, kes kõik on olnud väga huvitavad ja väljakujunenud isiksused. Õpingute osas võiks välja tuua veel interdistsiplinaarset erialaseminari, mis pakkus samuti kokkupuudet väga huvitavate teadlastega erinevatest valdkondadest, keda professor Airi Värnik oskas ülesse leida ja doktorantide ette tuua.

• Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi see enda arvates õnnestus?

Maailma parandamine algab väikestest sammudest ning üksikutest inimestest. Minu doktoritöö käigus läbiviidud uuringutes osales kümneid noorsportlasi, kelledest paljudel olid mingid tugi-liikumisaparaadi probleemid, millele sai tähelepanu juhitud ning nende probleemide likvideerimiseks sobivad harjutused antud. Hilisem tagasiside on näidanud, et paljud said neist ka abi, mis väljendus vaevuste-vabamas treening ja võistlustegevuses. Usun, et ka doktoritöö tulemused annavad rattasportlastele ja nende juhendajatele suuniseid selleks kuidas selle harrastusega (ükskõik mis tasemel või eesmärkidel) probleemidevabamalt ja edukamalt tegeleda.

• Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksite tegutseda? Miks?

Esimese hooga tuleb pähe Leonardo da Vinci, kes oli väga mitmekülgne inimene ning kelle puhul võib välja tuua suurepärast oskust maailma vaadelda ja mõtestada, mille tulemusena suutis ta omas ajas nn “kastist välja” mõelda ja leiutada asju, millele kaasaegsed ei osanud või julgenud tihti rakendust leida.

• Mis Sa arvad, kas teadlaste ja noorteadlaste hääl on ühiskonnas piisavalt kuulda? 

Seoses koroonakriisiga on teadlaste hääl ühiskonnas üha rohkem kõlama hakanud. Teadlastele pakutakse praegu rohkem võimalusi oma seisukohti väljendada, kuid kas seda ka kuulatakse sõltub sellest, kas sõnumist saadakse aru ja kas seda tahetakse kuulata. Teataval määral pärsib teadlaste sõnavõtmist ka nn "sõnumitooja süüdistamine", kuna tihti näitavad objektiivsed andmed ebameeldivaid suundumusi ja pahatihti valatakse sellest tulenev meelepaha sellest rääkijale, mis väljendub leebemal juhul halvustavate kommentaaridena, kuid on kuulda olnud ka reaalsetest ähvarduste esinemisest. Sellises olukorras on suurel osal teadlastest üsna ebamugav oma seisukohtadega avalikkuse ette tulla ja paljud ka hoiduvad sellest. Mida emotsionaalsem on keskkond, seda raskem on ratsionaalsete ja argumenteeritud seisukohtadega mõjule pääseda. Kuid hetkel tundub, et teadlasi vähemalt püütakse kuulata. Loodetavasti kujuneb sellest ka edaspidi harjumus teadlaste seisukohtadega lisaks kuulamisele ka reaalselt arvestada.

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elad ning mis aitavad Sul edu saavutada?

Minu treialist isa ütles alati, et asju saab teha kas korralikult või kiiresti ja mõlemat korraga ei saa. Mina olen püüdnud olulisi asju teha selliselt, et enda ees pärast piinlik poleks ja kui see pole võimalik, siis võimalusel jätan tegemata. Samas pole see kindlasti omadus, mis mulle edu tooks, sest kaasaegses keskkonnas on paremini hakkama saajad pigem need, kes teevad paljusid asju ja soovitavalt kiiresti. Mõiste edu juba iseenesest väljendab kvantiteeti ehk midagi on rohkem.

• Mis raamatut hiljuti lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Kolleegid kinkisid mulle kaitsmispäeval kaks raamatut, millest esimene, Adam Rutherford’i “Kõigi kunagi elanute lühiajalugu: lood meie geenides”, on mul hetkel pooleli. Juba loetu põhjal võin seda teost soovitada kõigile, kes tahaksid aru saada sellest mis geneetika on, mis võimalusi ta pakub ja millised on selle valdkonna piirangud. Kuna üha rohkem räägitakse erinevates eluvaldkondades kõiksugu geenitestidest ja nendest saadavast kasust, siis antud raamatu läbilugemine on kindlasti abiks selles valdkonnas orienteerumiseks ning lisaks saab ka üsna põhjaliku pildi kaasaegse inimese põlvnemise kohta.