Loodusblogi

Teistkordne õppija - nüüd olen bioloogiatudeng

Eelmine aasta alustas meie loodus- ja terviseteaduste instituudi bioloogiatudeng Mari-Helena Toompere ülikoolielust kokkuvõtlikke punkte koguma, sest ta tundsis juba esimesel nädalal, et tal on üht-teist võrrelda oma kahe bakalaureuseõppe vahel. Nimelt omab ta bakalaureuse kraadi Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudist. Mari-Helena tunnistab, et mõlemal õpikogemusel on omad plussid ja miinused. 

Bioloogiatudeng

 

Mari-Helena punktid:

  • Vahepeal on Tallinna Ülikooli ehitatud õppimisruum, mis on hubane ja vaikne ning kus on hea loengute vahepeal tööd teha;
  • Endal on rahu sees. See otsus oli nii kindel ja läbimõeldud – ei mingeid kahtlusi, puhas õppimise rõõm.  Pärast pikka päeva ootab mind mu imearmas kodu ja kassid, kuhu on alati hea minna ning ma ei pea muretsema mingite olmeprobleemide pärast;
  • Ma ei pea koonerdama. Esimese bakalaureuse ajal ei olnud mul vaba raha pea üldse ja kui tekkiski, siis see tuli otse loomulikult pidudesse investeerida. Nüüd söön koolimajas palju tahan – päris tõsiselt see on suur asi! (kusjuures vahepeal on peamajja ehitatud taimetoidu buffee). Ehk siis rahastress puudub;
  • Turundusõppe ajal toimus enamus loenguid Mustamäel ning me jäime tihti ülikoolimelust välja. Nüüd on kõik loengud suure maja uues osas koos viimasepeal laboritehnoloogiaga;
  • Nüüd ma tean, et esimese semestri sissejuhatavad ained tuleb lihtsalt üle elada ning edasi läheb ainult huvitavamaks. Osad noored kursusekaaslased on juba loobunud arvates, et see eriala pole nende jaoks. Seda on lihtne arvata, kui pead bioloogiat õppima tulles füüsikaga tegelema, aga eks see ole ka omal moel vajalik;
  • Mul ei ole õpitulemuste pinget. Esimene baka andis kogemuse, et lõplik eksamihinne ei ole mingi näitaja ning enda jaoks igava aine kehv hinne ei mõjuta tulevast elu. Kuigi ma pingutasin maksimumtulemuste nimel, siis mõistsin hiljem, et see ei anna suures plaanis midagi. Mõni aine tuleb lihtsalt kohustuslikus korras ära teha. Energia suunan nendesse ainetesse, mis mulle päriselt pinget pakuvad;
  • Tunnen end enesekindla ja rõõmsana. Ma näen tihti koolimajas noori, kes nagu väriseksid kuskil nurgas oma ebakindluses. Täiesti mõistetav, sest neid noori on küll ja veel, kes on esimest korda vanematekodust eemal ja neil on raske uue olukorraga harjuda. Ma ei mõistagi neid hukka, aga ma lihtsalt naudin seda, et ma ise tunnen end enesekindlana. Räägib vanem daam;
  • Bioloogiaõpe on palju praktilisem kui turundusõpe. Meid ootavad suvel ees mitmepäevased praktikumid vabas looduses, kus õpime tundma loomi, taimi ja seeni. Ka turundusõpe oleks võinud praktilisem olla;
  • Kontoris oldud tundide väärtus on minu jaoks kasvanud hüppeliselt. Ma hindan tohutult oma töökohta ja seda, et mulle võimaldati samal ajal õppida. Kontoripäev on nagu väike tööd täis puhkus koolipäevade vahel;
  • Mulle väga meeldivad oma kursusekaaslased. Mulle meeldisid turundusõppe ajal ka, aga meid oli siis palju rohkem ja kõigiga ei jõudnud suhelda. Praegu on meid suhteliselt vähe ning need, kellega olen jõudnud sõbruneda, on sisukad ja lahedad inimesed. Kusjuures minu kursusel on päris paljud üle 25;
  • Ma ei ütleks, et mind väga inimene ja tema heaolu huvitab – ma tõsimeeli hoolin loomadest rohkem kui inimestest. Samas mulle pakub põnevust inimese anatoomia ja ajutegevus – sellest lähtuvalt on tekkinud mul ka psühholoogiahuvi ning valisin too oma kõrvalerialaks. Ma ei soovi kellegi hingetraumasid ravida, aga ma tahan aru saada sellest põnevast ollusest nimega aju. Psühholoogia rahuldab minu uudishimu mõista maailma sügavamalt, analüüsida iseend ja oma lähedasi ning ühtlasi mõista ühiskonda tervikuna ja selles eksisteerivat indiviidi (kuidas muidu mõjutada näiteks üksikisiku tarbimisharjumusi?). Viimane on vajalik ka selleks, et olla parem turundusalaselt ja enda mõtete edasikandmisel teistes valdkondades. Turundusõpe oli muidu ka sotsiaalteaduste nimistus, kuid siis ma veel ei osanud seostada turundust inimpsühholoogiaga.

Loodan kooliaasta lõpus sama entusiastlik ja positiivne olla. Võimalik, et selleks ajaks on mingi salakaval reaalsus mulle jalaga näkku löönud. Aga võib-olla mitte! Kokkuvõttes soovitan soojalt kaaluda õppimist ka vanemalt kui 25. Selleks ajaks on loodetavasti igaüks oma elus stabiilsuse saavutanud ning otsused on rohkem läbimõeldud. Kindlasti on neid, kellel on selleks ajaks juba lapsed, kuid koolil on lapsehoid täiesti olemas ning see ei tohiks takistuseks olla. Lisaks on kahekümnendate keskpaigaks olnud piisavalt aega, et teha oma töökorraldus selliseks, mis ei vaja koguaeg tööandjaga kontaktis olemist.

Autor: Mari-Helena Toompere