Võiks mõelda väikesele tuumajaamale
Uusi energiaallikaid otsides ei maksa kõrvale heita ka mõtet Eesti oma tuumajaamast, leiab Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur.
Kuigi trend kliima soojenemise suunas ning selle mõju meie heaolule on juba pikemat aega selgelt nähtavad, on samme selle ohuga toimetulekuks astutud tagasihoidlikult. Jutte, et kohe töötakse Eestis välja plaan põlevkivienergeetikast loobumiseks, on räägitud juba pikka aega. Ning alati lisatud juurde lause, et peame veel mõtlema, et sellist otsust ei saa teha üleöö. See öö on kestnud vähemalt 25 aastat.
Praeguseks hakkavad venitamise tagajärjed kätte maksma. Väidetavalt pole selle aasta jooksul põlevkivienergia meie elektriturul eriti müügiks läinud, seega jaamad tiksutavad tühikäigul. Iga selline päev toodab riigifirmale kahjumit, mis tähendab meile kõigile suuremaid kulusid.
Raha hoopis teadlastele
Selle asemel, et nii raha raisata, võiks selle pigem kulutada teadlaste palkamiseks, kes aitaksid välja mõelda, millest elektrit me tulevikus tootma hakkame. On selge, et põlevkivi kasutamine pole siis enam mõeldav. Poliitikutele teeb otsuse lihtsaks majanduslik argument: see elekter muutub lihtsalt liiga kalliks.
Seega peab Eesti leidma uued energiaallikad. Aidu karjääris toimuvat kõrvalt vaadates paistab, et tuulikutega võitlemiseks ei karda riik käiku lasta ka sõjaväge. Päikese, tuule ja teiste allikate abil saaksime hajusa tootmise abil ka tulevikus enamuse majapidamiste energiatarbe rahuldatud, lisaks tagaksid hajusad tootmisüksused märksa paremini meie energiajulgeoleku.
Probleemseks osutuvad siin aga kallid ja keskkonnamahukad salvestustehnoloogiad. Pealegi on suuremate tarbijate vajaduste rahuldamiseks ja üha kasvava elektriautode arvu taustal vaja ka suuremat tootmisvõimsust.
Osta või ise toota?
Elektrienergia sisse ostmine on üks lahendus. Paraku saaksime energiat osta vaid Venemaalt, teistel lähikonna riikidel pole omalgi piisavalt ressurssi. Vene elektri ostmine on aga poliitiliselt tundlik ja keskkonnahoiu mõttes võiks kodumaist põlevkivi edasi põletada.
Seetõttu peame leidma lahenduse, mis tagaks nii energiajulgeoleku, ohutuse kui ka varustuskindluse. Üheks mõeldavaks võimaluseks oleks rajada oma tuumajaam. Mitte selline suur ja ohtlik, mille ehitamist Leedusse meie poliitikud veel hiljuti plaanisid. Õnneks see plaan ei realiseerunud. Me näeme ka, millist vaeva näevad soomlased uute tuumajaamade ehitamisega.
Väidetavalt on aga turule tulemas täiesti uued, nn neljanda põlvkonna tuumaelektrijaamad. Oma olemuselt peaksid nad olema ohutumad, tehniline lahendus ei võimalda neil plahvatada. Tuumakütusena olevat neis võimalik kasutada teiste jaamade jäätmeid ning neid on turul tõesti kõvasti üle. Jäätmetena pidavat aga tekkima oluliselt lühema poolestusajaga materjal, hoidla saaks seetõttu kõvasti odavam.
Parem mõelda varem
Kuigi see kõik kõlas väga lihtsalt, on tuumajaam siiski keerukas kompleks, mille tehnoloogiast ja toimimisest aru saada on keerukam kui üks raudtee rajada. Ma toon siin Rail Baltica teema teadlikult ja üldse mitte provokatsioonina sisse.
Ühel hetkel peame me uue elektrijaama rajama niikuinii. Parem on alustada selle tehnoloogia ja lahenduste üle arutamist varem kui mitte hiljem. Et ei juhtuks nagu raudteega, kus algul oli aega küll ja midagi polnud veel otsustatud, ühel hetkel oli aga kõik otsustatud ja arutada polnud enam midagi.
