Kui Sinu töö siin ülikoolis oleks raamat, siis mis pealkirja see kannaks?

Ilmselt oleks see midagi sellist: „Tasa sõuad, kaugele jõuad.“ Hea teadustöö nõuab põhjalikkust ja süvenemist, mis omakorda nõuab aega. Isegi kui mõni töö/ idee on selle aja peale ka üle küpsenud, siis vast mõni idee kannab kaugemale.

Kas on mõni väike rutiin või komme, mis aitab Sul tööpäeva rõõmsalt alustada või
lõpetada? 

Jalgrattaga tööle ja koju sõitmine – hea tuju on garanteeritud nii päikeselise kui ka vihmase ilmaga.

Mis on Sind siin ülikoolis hoidnud?

Võimalus tegeleda huvitavate uurimisteemadega, et avastada, arendada ja tõlgendada erinevaid ideid. Ülikoolis hoidmisele on palju kaasa aidanud ka inspireerivad, avatud, tegusad ja targad kolleegid nagu Luule Sakkeus ja Tiina Tambaum.

Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?

Olen proovinud õppida nii neist kogemustest, kus olen pidanud otsa vaatama enda teadmiste tühimikule kui ka neist kogemustest, mis on pakkunud sujuvamat ning võib-olla kohati ka teadvustamata õppimisvajaduste rahuldamist.

Eesti Raamat 500 raamatuaasta puhul palun soovita mõnda eestikeelset raamatut kolleegidele lugemiseks. Miks just see raamat?

Mul on raske vaid ühte raamatut esile tuua, nii et soovitan paari raamatut, mis on viimastel aastatel olnud meeldejäävamad lugemiskogemused. Minu meelest avavad need Eesti ühiskonna jaoks olulisi teemasid, kasutades head ja loomingulist keelt. Need on: Carolina Pihelgase „Lõikejoon“, Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen” ning Sveta Grigorjeva „Frankenstein”. Tõlkekirjandusest soovitaksin ka Larissa Joonase „Arütmia või ööbikud“, peamiselt Aare Pilve vahendatuna, ning 2024.aastal ilmunud erinevate tõlkijate tõlgitud „Maailma novell“.