Meediavärav

Olev Remsu - elust, filmist ja uuest raamatust "Filmidraamatehnika"

Lühidalt oma haridusteest ja mis juhtus pärast seda. Olen supilinlasena sündinud, olen supilinlaseks jäänud, praegu tunnen end pagenduses supilinlasena. 11 aastat Tartu 1. Keskkooli. Õpetus oli seal loomulikult kõrgel tasemel, ja kuidas teisiti, kui pooled õpetajad olid ülikooli õppejõud. Ja ülikooli peahoone ise asus nurga taga. Vahepeal paiknes küll vangla… Aga tasemel õpetuest veel tähtsam oli väärt seltskond. Tänan kõiki koolikaaslasi koosoldud aastate eest. Lausa ime, et leidub neidki, keda pole ülestähendatud mitmesugustesse entsüklopeediatesse ja muudesse teatmeteostesse, ent ka mainimata jäänute hulgas oli kihvte poisse ja tüdrukuid. Sõna kihvt oli neil kaugetel aegadel hullupööra moes ning nüüd virgub otsekui surmaunest uuesti üles. Kihvt! Minu südames on kõik koolikaaslased igaveseks jäädvustatud. Seejärel tuli ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskond, mis oli veel kihvtim koht kui mu auväärne kool. Seltskond jälle viis pluss, õppejõud viis kahe plussiga. Ausõna! Õppisin eesti keele ja kirjanduse osakonnas, žurnalistika eriharus. Mälestused on eredad, taas olen tänulik, eriti neile, kes jätsid mu edasi õppima. Siis tuli Moskva filmiinstituut, ametliku nimega Kõrgemad Stsenaristide ja Režissööride kursused. Arvasin juba, et toonasest Ajaloo-Keeleteaduskonnast ei anna enam kõrgemale tõusta, kuid palun väga – too kool oli totaalne maksimum. Nii õpetuse, seltskonna kui õppejõudude poolest. Minu maestro oli näiteks Oscari laureaat. Kuulsusi jagus kahe käe varrukast puistata. Kool asus Kremlist ehk pooleteise kilomeetri kaugusel, ent seal aeti ainult riigivastast juttu, räägiti anekdoote diktaator Brežnevist ja tema parteist. Niisiis, kõige eest, mis minus on, võlgnen tänu oma koolidele ja seltskondadele koolides! Niisiis, kui dinosauruse ajastu-mees võiks noortele mingit õpetus jagada, siis see oleks – hinnake koolisõpruskondi, tüdrukud ja poised! Mis inspireerib sind kirjutama ja kuidas leiad ainest või siis kuidas jõuab aines sinuni? Kui aus olla, siis pean tõdema - ma ei oskagi muud teha, kui kirjutada ja rääkida. Minu koolis tahtsid kõik kirjanikuks saada. Ei, natuke liialdan. Paljud tahtsid. Paljud mu sõpradest. Erandiks olin mina, mina tahtsin filmirežissööriks. Sõbrad võtsid aru pähe, loobusid illusioonidest, sinilinnu püüdmisest. Mis jäi mul muud üle, kui hakata nende asemel kirjanikuks? Ma olen üpris kindel, et meie olemus seisneb kollektiivses mälus. Ütleme siis hierarhliselt - inimkonna kollektiivses mälus, eestlaskonna kollektiivses mälus, humanitaaride kollektiivses mälus, filmiinimeste kollektiivses ning edasi väiksemate seltskondadeni. Ma leian, et minu kohus on kollektiivsesse mällu paigutada kõik, mida ma arvan seda rikastavat. Minu-aegne Supilinn ei tohi kaduda! Minu kolm kooli ei tohi kaduda! Kõik, mida ma tean kultuurist, eriti loomekultuurist, eriti filmindusest, ei tohi koos minuga jäädavalt kaduda! Nii kirjutangi ma – ausõna, ei liialda – vastutustundest, selleks, et rikastada meie kollektiivset mälu. Mõnikord on küsitud – mis eesti filmide dramaturgiat ei ole lahatud? Loenguil rääkisin ka eesti filmidest, ka nende kohta on kõik märkmed arvutis alles. Mõtlesin, et need vajaksid omaette käsitlust ehk koguni raamatuna väljaandmist. Eks näis… Oled elus palju reisinud, kuidas rändamine sind mõjutab? Veri niisugune. Küllap on see pärit isalt, kes oli vedurijuht. Alguses tiirutasin Supilinnas, joonestasin kodulinna kaardi. Siis juba terves Tartus. Siis terves Eestis. Ka Sovetimaa jõudsin mitu korda risti-rästi läbi seigelda enne, kui avanesid piirid põhja ja lääne poole. Nüüd pakin kohvreid, siirdun Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Teen giiditööd, kuna rääkida ma tõepoolest natuke oskan. Olen giiditsenud terves maailmas, ainult Antarktikas mitte. Mõjub puhkusena, olgugi et sellega teenib rohkem kui kirjutamisega. Minu maailm on alati olnud pahupidi. Raamatu “Filmidraamatehnika” sündimisest. Algas siis, kui oli veel Peda, selle humanitaarvaldkond asus Laial tänaval. Üht filmikateedrit juhtis auväärne Rein Maran, tema teadis mu Moskva-kooli ja eriala, tema kutsus mind tudengitele stsenaristikat lugema. Teist umbes samasugust kateedrit juhtis sama auväärne Rudolf Allabert, ka tema kutsus mind lugema. Distsipliinide nimetus muutus – kord oli see stsenaristika, siis filmidramaturgia, siis filmianalüüs, kord ka filmikriitika. Lõpuks panin ise nime – filmidraamatehnika. Olen piisavalt vastutustundeline inimene ning valmistasin loenguid ette. See oli veel kirjutusmasina ja paberi ajajärk. Materjal jäi alles. Kui tulid arvutid, toksisin selle teadma arvutisse. Olen ka süstemaatilisusest lugu pidanud. Alustasin üsna kaugelt – dramaturgiast looduses ja pühakirjades, teadvustamata dramaturgiast, pikapeale jõudsin Aristoteleseni ja teadvustatud dramaturigiani. Muuseas, ka minu raamat, mu elutöö, algab just neist peatükkidest. Kui ma enam loenguid ei pidanud, siis oli kogunenud meeletu kuhi erialainfot. Mida sellega teha? Kui teeks raamatu, aah? Ma ei jõua ära imestada, mis toimub meie filmikirjutistega. Esiplaanil on asjad, millel pole absoluutselt mitte mingisugust seost kinematograafiaga. Näitlejate elulood, reportaažid võtteplatsidelt, väga tähtsad on asjaosaliste rõivastus ja nende eraelu. Puhuti ei eristata enam tegelase nime näitleja nimest. Öeldakse – Jack Nicholson tahtis hullumajast põgeneda. Kaugemale pealiskaudsusega minna ei saa. Kõik on umbes sama jabur, nagu siis, kui koolis “Tõe ja õiguse” analüüsimise asemel kirjeldataks trükikoda, kus raamatut trükiti, intervjueeritaks ladujaid ja trükkaleid, tehaks juttu nende boy- ja girlfriendidest. Ma arvan tõemeeli, et see on lihtsalt labane ja kole. See ei ole ainult Eesti viga. Pisut olen kursis filmikirjutistega välismaal, kõikjal lokkab Hollywoodi produtsentide poolt ülespuhutud näitlejakultus. Arvestus on lihtne, film võib ju minna aia taha, kuid näitleja(te) elulugudest saab rääkida ammendamatult ning see õhutab massipublikut vaatama. Muidugi, häid kirjutisi leidub. Meil näiteks TMKs ja Sirbis, mujal haruharuharva. Väga hea filmikriitika leiab üles yahoo.movie kaudu. Niisiis, ma ei karda endale veidi õlale patsutada. Tegin loengukonspektidest raamatu selle nimel, et meie filmiõhustik paraneks. Minu raamat on ilma näitlejate nimedeta ning ilma diivade ja staaride piltideta. Minu raamat on kinematograafiast. Kas “Filmidraamatehnika” sobib lugemiseks ainult dramaturgidele või on seal ka näiteks filmihuvilisele midagi? Siin on kaks taset. Raamatu motoks on “Film on valmis enne kaamera käimapanemist” ning sellest algab kõik. Alustan suti kaugemalt. Esimesel juhul vaatab inimene filmi elamuse saamiseks. Just sellistele inimestele just nende elamuse nimel filme üldjoontes tehaksegi. Öeldakse, et kui inimene saab teada, kuidas vorsti tehakse, ei võta ta enam kunagi seda rooga suhu ning hakkab põlgama vorstimeistreid. Ma nii radikaalne ei oleks, kuid kardan, et kui talle seletatakse ära, kuidas mõjub talle dramaturgia, mis toimub tema enda psühholoogiaga, siis, vaevalt, et see puhtale elamusele midagi lisaks. Parem on olla puhas leht. Teine tase on professionaalid. Ma usun, et he prosaist suudab kirjutada hea filmikäsikirja, ilma et ta teaks midagi draamaettekirjutistest. Ent selle käsikirja stsenaariumiks edasitegemine vajaks juba kindlaid oskusi. Teinekord öeldakse, et käsitööoskusi, mind see sõna ei riiva. Ka Leonardol oli hiilgav käsitööoskus! Vabandan oma enesekindluse pärast, kuid arvan, et näiteks valmis filmi analüüsiga tegelda ilma selle raamatu põhitõdesid teadmata oleks küll väga julge ja rumal ettevõtmine. Mida ütleksid praegusele noorele filmitudengile, kes alles on sukeldumas filmidramaturgia maailma? Mu raamatu 67. leheküljel algab väljaande Sight and Sound kõigi aegade 50 parima filmi edetabel. Ma ei usu, et keegi võiks pidada ennast tõeliseks filmiinimeseks, ilma et ta oleks neid teoseid näinud, mis sest et seesugune pingerida tundub kehakultuuri vallast üle võetuna. Olen oma loenguil esitanud tudengitele ikka küsimuse - missuguseid taanlase Carl Dreyeri filme olete te näinud? Aga meie naabrite filmikunstiesindaja on selles auväärsed tabelis kolme filmiga! Missuguseid jaapanlaste Yasujirō Ozu ja Akira Kurosawa filme? Mõlemad on tolles tabelis kahe filmiga! Ei, ma ei kutsu üles tabeleid kummardama. Tahan vaid öelda, et sellest jääb kunstitegemiseks väheks, kui sa tunned mõned seebiseriaali produtsenti ja raha jagava žürii liikmeid. Vahel tundub, et häid filme ei tahetagi enam teha, peaasi, et saaks ennast löögile slikerdada, saaks rahad kätte ning siis jalamaid Kroonikale või Õhtulehele intervjuud andma oma kallimatest ja endiste kallimate uutest pruutidest-peigmeestest ning nonde endistest lähedastest ja nii lõpmatuseni edasi. Seda võib ju nimetada turundamiseks või mõne inglise keelest laenatud sõnadega. Meie Moskva-koolis luges kaks aastat filmianalüüsi Andrei Tarkovski, kellel on tolle tabelis kolm filmi. Ta alustas oma loengusarja sõnadega: “Ma tean, mida te kõik tahate. Te tahate teha oma esimest filmi. Pidage meeles, kui te olete end müünud üks kord, siis olete müünud end igavesti.” Need sõnad kõlavad sama aktuaalselt tänagi, hoopis teises ühiskonnas. Olev Remsu Küsis Johan Kudu BFM blogi

Seotud uudised