Eestis ja laiemaski maailmas tunnustatud suusaprofessori töö 14 aasta jooksul Tartu Ülikoolis, tekitas temas soovi igapäevase praktilise suusaõppe tasandilt minna suusatehnika süvendatud uurimuste juurde. Tahe oli tekitada suusaõppes uus paradigma, kus juhtivateks märksõnaks oleks enda liigutuste mõistmine, nende kirjeldamine ning rea enesekontrolli võtete abil selle teadlik omandamine. Abi selleks kõigeks otsis Hans Gross kogu ülikoolist ja koos TRÜ eksperimentaalfüüsika töökoja meestega konstrueeris ta juba 1963. aastal dünamograafilised suusad ning kepid, et mõõta suusataja poolt tekitatavaid jõude ja luua selle põhjal suusataja liigutuste faasistruktuur.

1967. aastal kaitstud väitekirjas said tema peamised mõtted kirja, neid täiendas ta  edaspidiste uuringutega üha enam ja enam. Väga otsustavat osa mängis ka 1968.aastal Grenoble taliolümpial filmitud suusatehnika materjal, millega Hans Gross suutis peagi anda ülevaate kogu toonase aja maailma suusaparemiku sõidutehnikast. Nii põhjalikult polnud keegi veel maailma tippsuusatamist uurinud ja just siit leidis suusaprofessor väga häid lahendusi oma uuendustele, mida peagi hakati kutsumagi koondnimetusega “Grossi tehnika”

1968. aastast sidus Hans Gross end Tallinna Pedagoogilise Instituudiga, asudes arendama mitte ainult suusatamise, vaid ka terve rea muude spordialade õpetamist. Tal oli uskumatu oskus kaasata kolleege väga erinevatest valdkondadest. Kõigi nende üles lugemine läheks pikaks, aga see haaras oma ala tippe arvutispetsidest ja programmeerijatest kuni keeletoimetajateni välja.

Selle aja kohta kirjutab näiteks informaatika professor Peeter Normak järgmist: Hans Grossil oli minu arvates eriline võimekate inimeste kaasamise võime. Analüütiliste meetodite rakendamisele pani aluse professor Hannes Tammet, tehnilised lahendused töötasid välja Ahto Okas ja Jüri Malsub, numbriliste meetodite ja tarkvara arendusse panustasid teiste seas Avo Aasma, Jüri Kajari ja Toomas Vään. Praktiliselt kohe Moskva Ülikooli aspirantuurist naasmise järel kaasas Hans Gross ka mind; minu roll oli koordineerida matemaatika ja tarkvara alast tööd.  Ta oli suurepärane suhtleja. Ma ei kogenud kordagi teda ärritununa; ma tegelikult ei kujuta teda ärritununa või vihasena isegi ette. Meie arutelud olid alati sisukad, vastastikku lugupidavad ja toetavad. Minule kui noorele õppejõule oli ta suureks eeskujuks. Ühte aspekti tooksin veel esile, nimelt panustamine ülikoolidevahelisse koostöösse. Kui tehnikapoole inimesed olid põhiosas polütehnilise instituudi taustaga, siis erinevatele üritustele olid kaasatud ka Tartu Ülikooli inimesed (Arved Vain, Mati Pääsuke jt).

1970. aastal loodi TPedI-s uuendusmeelne teadusüksus - pedagoogilise kinesioloogia uurimislabor, mis koondas kõik appi “kutsutud “ jõud, tegutsedes ühiselt ning kindlalt oma eesvedaja Hans Grossi püstitatud eesmärkide ja õpetuslike uuenduste nimel.

Emeriitprofessor Rein Haljand on Lauri Birkanile ajakirjas “Jooksja” antud intervjuus meenutanud algusaastaid nii: Gross arendas end ka ise pidevalt, sest ta mõtles ju välja täiesti uue teooria, uute nimetustega. Näiteks oli tal pahandusi kinesioloogia mõistega, sest siiani oli NSVL tunnustanud biomehaanika nimelist teadussuunda. Nüüd aga äkki mingi ameerikapärane sõna! See vastasseis valitseb tänini. Ühelt poolt kinesis ja logos ehk liigutuste õpetamine, teisalt biomehaanika, mis uurib, kuidas luud ja liigesed mehaaniliselt käituvad. Kinesioloogial oli lisaks juures ka pedagoogiline suund, sest nagu Gross ütles: „Mis sellest uurimisest ja mõõtmisest kasu, kui sa ei lähe lõpuks õpetama, kuidas paremini liigutada? Pedagoogilises kinesioloogias ei analüüsita lihtsalt analüüsimise pärast (seda tegid sakslased), vaid sellest vaatevinklist, kas see ka inimeseni jõuab – kas ta suudab sellest kõigest aru saada? Gross ei viidanud tehnikaõpetamisel kunagi vigadele, vaid elementidele, mis vea põhjustasid, ja kui need oli parandatud, kadus viga iseenesest. See oligi pedagoogilise kinesioloogia mõte, et kui saad aru ja tunnetad, mida teed, teed ka ise vajalikud korrektiivid ära. Grossi sõnul oli sportlane, kes oskab ise oma vigu parandada, küps ja valmis treener. Pole kahtlust, jutt käib ujumistehnika uurimisest.

Ilma liialdamata oli see toonase Pedagoogilise Instituudi kõige uuenduslikum ja samas ka märkimisväärseid uurimisrahastusi kaasav üksus. See väljendus peatselt ka rohketes tudengite tehtud lõputöödes. Just Grossi ideedele tuginedes asus peagi oma uuringutes uusi ideid välja töötama ujumisõpetaja Rein Haljand, kes tõusis maailma juhtivaks ujumistehnika asjatundjaks. Haljand konsulteeris paljude riikide ujumiskoondisi ning tema uurimismetoodikad ning ujumistehnika omandamise võtted on kasutusel tänapäevani. Parimaks kaaslaseks sellel teekonnal oli kolleeg, ujumisõpetaja Toomas Tamp.

Kuigi Hans Grossi soov olnuks veelgi enamate spordialade kaasamine, siis siin pidi ilmnema eelkõige kolleegide endi soov, mida oleks saanud ühise metoodikaga siduda. Märkimist väärivaks võib pidada siinkohal Boriss Bazanovi doktoritööd sportmängudes, aga heaks ideede jätkuvuse näiteks võib lugeda muidugi Indrek Rannama doktoritööd jagrattaspordis, olles sedasi juba Hans Grossi õpilase Rein Haljandi õpilane.

Kolleeg Indrek, kes dotsendina on nüüdseks juba ka kinesioloogia aine õppejõuks, kirjutas Hans Grossi kohta järgmist: Minu isiklik kohtumine Hans Grossiga jääb 90-ndate lõppu, kui ta käis Vana-Otepääl toimunud talvelaagris meile, kehakultuuri üliõpilastele, rääkimas liigutustegevuse ratsionaalsusest ja selle printsiipidest ning illustreeris seda kõike praktikas läbi kõnniharjutuste. Sügavam arusaam Grossi poolt välja töötatud pedagoogilise kinesioloogia teooriast ja liigutustegevuse õpetamise printsiipidest jõudis minuni läbi minu juhendaja professor Rein Haljandi, kes Hans Grossi vahetu õpilasena on seda teadmist väga edukalt rakendanud maailma tippujujate liigutustehnika täiustamisel ja ka ümberõpetamisel. Pedagoogiline kinesioloogia on oma olemuselt sügavalt rakenduslik ning tugineb suuresti just liigutustegevuse funktsionaalsete osade (täidetakse konkreetset liigutuslikku eesmärki) ehk faaside piirmomentidele ning nende korrektsele sooritamisele ja selle õpetamisele, selle asemel, et tegeleda kogu tegevuse jooksva kirjeldamise ning hindamisega. Ajal, kui Gross oma teooria välja töötas puudus veel täpsem arusaam liigutustegevuse juhtimise aluseks olevatest bioloogilistest mehhanismidest, kuid kaasaegsed arusaamad motoorika juhtimisest kinnitavad pedagoogilise kinesioloogia suuna õigsust. Nimelt on kinnitust leidnud, et liigutustegevusi juhitakse läbi lihaste pikkus-pinge vahekorra algpunktide määramise liigutuste lõppasendites (referents koordinaatides), mis tagab selle, et (ette-ennustamatute) väliste jõudude toimel aset leidvad kõrvalekalded lihaste pikkuses korrigeeritakse automaatselt läbi kiirete venitusrefleksidega kaasneva lihasaktiivsuse suurenemise. Seetõttu omab sisulist tähtsust just faaside piirasendite korrektsus, mitte niivõrd faasi jooksul toimuvad segmentide liikumistrajektoorid, mis paljuski on juhuslikud ja välistest jõududest mõjutatud. Eeltoodust lähtuvalt võib väita, et Hans Gross oli oma ideedega kaugel eespool sellest, mida tolleaegsed empiiriliselt tõestatud arusaamad eeldasid.

Suusaprofessor Hans Grossi kõige suurem roll oli aga just oskuses ühendada teadusuuringud ja praktiline spordiõpetus. Enam kui poolsada aastat oli ta suusarahva käsutuses. Mis aga eriti tähtis – ta lasi arutleda ning hindas kõrgelt nii tavatudengi kui maailma tipptreeneri arvamust. Seetõttu olid tema peetud seminarid alati oodatud. Seal oli lõpptulemuse jaoks alati loodud suurepärane õhkkond, lennukaid mõtteid tuli ridamisi ja juba järgmisel korral või täheldada, et mingi kõlanud mõte oli suusaprofessori poolt käiku läinud. Kes ka suusaringkondadest teda ei meenutaks, siis kõlavad Hans Grossi puhul ikka sellised märksõnad, nagu – särav, loominguline, karismaatiline, innustav, isalik ja arukas õpetaja ning empaatiline kolleeg.

Aastast 1964 temaga kokku puutununa saan vaid kõigi eelpool nimetatud märksõnadega nõustuda. Tooksin siia veel ühe mõtte ja see oleks – Meis kõigis on jäänud midagi Grossilt. kas siis vahetult tema õpetust saanutena või siis tema õpilaste kaudu kogetuna. Ja see on väärt kogemus, mis on aidanud mõista sportimise sisu, mõtlemise ja tegutsemise ühtsust.