Hei! Olen Kristel ning õpin Tallinna Ülikoolis teist aastat kultuuriteaduse erialal. Kirjutan teile, et natuke tutvustada oma elu ühikas. Olen kuulnud igasuguseid jutte, nii õõvastavaid kui ka ka humoorikaid, kuid ütlen teile üht – ühikaelu on kirev ja lahe! Lõpetasin 2016. aasta suvel keskkooli. Ei teadnud siis tollal, mida teha tahaksin või kus ma end näeksin lähitulevikus. Pea oli mõtetest tühi ja sealt kajas vastu ainult vaikus. Üks oli kindel – õppima pean edasi minema. Aga mida? Ja kuhu? Algas tundide pikkune maadlus erinevate koolide kodulehekülgede ja õppimisvõimalustega. Vaatasin üht, teist ja kolmandat, aga needki ei tundunud õiged. Algas sügav eneseotsingute aeg: kus ja kellena ma ennast näen, mida ma teha tahan ja kas see teeb mind õnnelikuks? Mõned korrad vaatasin Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse eriala, tundus huvitav ja väljakutseid pakkuv, aga jätsin selle sinnapaika. Ja nii ma pendeldasin paar nädalat, kuni lõpuks tegin otsuse – anda avaldus sisse ja jäin vastust ootama. Muidugi ei olnud TLÜ ainuke valik, andsin avaldusi veel nelja kõrgkooli. Järgnes pingeline aeg, mil paaniliselt jälgisid nimekirju ja meili, lootuses, et äkki… Mäletan päeva, mil SAIS saatis kirja, et olen vastu võetud Tallinna Ülikooli kuultuuriteaduse erialale. Järgmised 15 minutit saatis mind õnn ja rõõm, naer ja nutt korraga. Aeg peatus ja kõik lõi järsku selgeks – pea nüüd kinni! Mis see nüüd tähendab? Kas ma lähengi nüüd Tallinna!? Mõeldud-tehtud! Andsin ka avalduse TLÜ ühiselamusse interneti teel sisse ning paari päeva pärast saingi vastuse, sain koha Karu 17 ühiselamusse. Võtsin oma seitse asja, potid-pannid ja dokumendid kaasa ning asusin Tallinna poole. Kui arvate, et see oli nii lihtne, siis kindlasti mitte. Nutsin mitu päeva ja mõtlesin, kuidas ma küll hakkama saan. Perest kaugel olla ja hirm kaugeneda sõpradest oli hirmutav. Mis seal ikka! Võtsin esimese ettejuhtuva pappkasti ja hakkasin koos emaga asju pakkima. Kohver, koolikott ja suur kast köögiriistadega sai auto peale toimetatud ning ootas uut elamist. Ootasin järjekorras, et saada ühiselamu jaoks vajalik leping allkirjastatud. Meid oli ukse taga kolm tüdrukut, kõigil näod kaamed ja tuimad. Mis edasi küll hakkab saama? Enda eest asju ajada oli minu jaoks täiesti uus, mitte, et ma oleksin ära hellitatud ja ette-taha-ära-tehtud-neiu. Ei, kindlasti mitte. Seejärel kutsuti meid kõiki sisse, kus andsime allkirjad lepingutele ning hakkasime kõik koos oma dokumendi pilte välja lõikama. Õhkkond muutus sõbralikuks ja lõpuks naersime üksteise üle, kes kui kõveralt oma pildi välja lõikas. Kauaks seda nalja ei jätkunud, kuna majajuhataja juhatas meid kõiki oma tubadesse, andis võtmed üle ja haihtus. Kõrvus kostis vaikus ja õhus oli tunda ärevust. Pea oli küsimusi täis – kuhu ma end paigutan ja kas ma sulandun massi? Mis siis, kui keegi varastab mu sööki? Peidab naljaviluks mu kahvlid ja lusikad ära? Mis siis, kui ma pean tassist suppi sööma, kui lusikas ja taldrik on ära võetud? Appi, kus ma pesu hakkan pesema!? Kuidas peaks seda, teist või kolmandat tegema ja… Need ei olnud ainsad asjad, mis tõstsid vererõhku. Põdesin natuke uute inimestega kohtumist, kuid eneseüllatuseks ei olnud see üldse nii hull, kui mu mõistus selle välja genereeris. Kööki minnes ootas mind ees tulevane toanaaber ja kõrvalboksi tüdrukud. Nad võtsid mind nii soojalt vastu ja hakkasid kohe suhtlema. See tegi mu enesetunde kergemaks ja muutis olukorra leebemaks. Esimese nädala jooksul saime kõik omavahel tuttavamaks ja tundsin, et olen pesamuna ja mind hoitakse väga. Ootasin iga kord suure elevusega, kui keegi kööki tuleb, sest siis elavnes kõik ja isegi kui päike väljas ei paistnud, paistis see köögis. Samuti, mida aeg edasi, seda lähedasemaks me saime ning nii sai meie kohtumised tüdrukutega rutiiniks. Iganädalased „Padjaklubi“ televiisoriõhtud kõrvaltoas ja „Üksinda kodus“ filmide seeria viiekilogrammiste mandariinihunnikute otsas – need on mälestused, mida endaga kaasas kanda ja rääkida tulevastele ühikasse saabunutele. Võtsin vastu otsuse: see on minu elu ja mina otsustan nüüdsest enda üle. Loon uusi tutvusi ja avastan uusi paiku ja kohti. See ongi elu, mida tahan elada – mugavustsoonist väljas. Selle aja jooksul, mil olen ühikas elanud, olen õppinud paar head trikki selgeks, näiteks kuidas vorpida piparkoogitainast, kui selleks puuduvad vastavad vahendid või kuidas saada nuga teravaks tavalise kohvitassi abil (kohvitass tagurpidi ja hakake nuga lihvima vastu tassi põhja, you’re welcome!). Uskuge mind, viimane nipp toimib! Ei kahetse, et asusin just ühiselamusse elama ja olen tänulik tutvuste eest, mida ühikaelu on mulle andnud. Autor: Kristel Zovo, Tallinna Ülikooli kultuuriteaduse II aasta tudeng.