Humanitaarblogi

Villu Kadakas: arheoloogias kehtib põhimõte, et üks loll jõuab rohkem välja kaevata, kui kümme tarka pärast kokku kirjutada

2022. aasta maikuus täitub Villu Kadakasel, TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteaduril, kümme aastat tööd Tallinna Ülikoolis. Dekaad tlüka elu annab mitmeid meenutamismomente ka Villule, kelle tabasime otse päikselistelt välitöödelt. Mis mõlgub meie ehitusarheoloogi mõtteis nendele kümnele aastale tagasi vaadates?

Villu Kadakas 10. tööjuubel

Palju õnne – teie töökas aeg Tallinna Ülikoolis on jõudnud kahekohalise arvuni! Ometi ei tähista te seda pidulaua taga, vaid viibite hetkel välitöödel. Kus te 2022. aasta maikuu alguses täpsemalt asute ja mis teid sinna meelitanud on? Mida võime nendest välitöödest oodata?

Viimastel aastatel on nii olnud, et aastas mõned päevad veedan Narva linnuses, kus seoses restaureerimistööga on vaja mõni väiksem koht läbi uurida. Kuus aastat tagasi, konvendihoone restaureerimisega seoses, kaardistasin idatiiva müürid – see on n-ö puhas ehitusarheoloogia, ilma kaevamata. Hiljem olen tegelenud eeskätt hullult lagunenud põhjamüüriga ning eelmisel aastal koostöös loodus- ja terviseteaduste instituudi geoloogi Hannes Tõnissoniga uurinud georadariga suurt läänehoovi. Nüüd uurisin poolteist päeva Kristervalli bastioni kasematti. Narva linnus oli Eesti mõttes väga suur erakordne keskaegne ehitis, millest on vähem säilinud, kui esmapilgul võiks arvata ning mille ehituslugu koosneb suures osas oletustest. Siin on võimalik mitte ainult üksikküsimusi lahendada, vaid saada infot terve keskaegse Eesti, isegi keskaegse Liivimaa linnusearhitektuuri mõtestamiseks.

Kuidas on ülikool teie arvates nende kümne aasta jooksul muutunud? Mis on teid selle sündmusterohke dekaadi meie juures hoidnud?

Muutunud on palju. Minu jaoks eriti, kuna tööle tulin veel Ajaloo Instituuti, mille teadurid ja õpe struktuurireformi käigus liikusid uude, TLÜ humanitaarteaduste instituuti. Samas, nende muutuste adekvaatseks hindamiseks võib olla on vaja pikemat ajaperspektiivi, ajalist distantsi. Arheoloogi pilk on harjunud hindama sündmusi kaugelt, sajandite tagant, ning seetõttu ei kipu ruttama lähimineviku tõlgendamisel ning vaatab formaalseid reforme pigem kõrvalt. Selge on see, et ülikooli pidamine on protsess, mitte suundumine fikseeritud lõppjaama poole. Kas suudame formaalsete reformide tulemusi ka sisuga täita, st saavutada midagi kvalitatiivsel teljel, sõltub juba konkreetsetest inimestest. Ma ei kahtle, et oleme juba saavutanud ja teeme seda ka edaspidi.

Villul Kadakasel õppijana, tundub, on võetud kaasa parim Eesti suurimatest kõrgkoolidest: bakalaureus arheoloogia alal Tartu Ülikoolist, magister Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonnast ning nüüd paar aastat tagasi ka doktorikraad Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskusest. Mis taolise kulgemistee tingis?

Arheoloogia eriala valik ei olnud juhus, kavandasin seda umbes 15. eluaastast. Juhus oli pigem 2001. aastal muinsuskaitse ja restaureerimise magistriõpe, kuigi tagantjärele hinnates oli see parim valik võimalikest. Olen siiani ainus Eesti arheoloog, kellel on oma erialale lisaks selline haridus magistri tasandil, mis annab teadurist arheoloogile, eriti ehitusarheoloogile täiesti teistsuguse lisaperspektiivi ka uurimistöös, samuti ühiskondlikus muinsuskaitsetöös. Lisaks võimaldab see õpetada eriala algteadmisi ka meie ajalootudengitele. Juba aastaid õpetan elle seose tulemusena EKA tudengitele ehitusarheoloogiat. Meie instituudi erialade valik paraku nii kitsa ala õpetamist ei võimalda. Doktoriõppe puhul oli valik Tallinna Ülikooli, täpsemalt Ajaloo Instituudi kasuks loomulik – kõik minu uurimisteemad, muu hulgas doktortöö Põhja-Eesti keskaegsetest maakirikutest, on enamasti keskendunud just Põhja- ja Lääne-Eesti vanematele ehitistele, nii et kus mujal neid ikka uurida. Samuti on just Tallinna Ülikoolis ja mitte kuskil mujal väike, kuid tugev uurijate rühm – sealhulgas minu juhendajad Erki Russow ja Anu Mänd – mis on keskendunud Põhja-Eesti ja eriti Tallinna keskaja uurimisele.

Erialaliselt olete keskaegsete kirikute, kloostrite, linnuste ja mõisate huviline ehk ehitusarheoloog, kelle töö muuhulgas ka Villem Raami preemia on pälvinud. Kas huvi ajaloo ja ajalooliste ehitiste vastu ilmnes juba lapsepõlves? Kui suurteks mõjutajateks olid näiteks perekond või kool?

Varem tundsin bioloogist isa eeskujul huvi pigem looduse vastu, aga huvi vanade ehitiste vastu tekkis millalgi 7.–8. klassis – alguses küll kaugete maade, nt Egiptuse või Ameerika vanade kultuuride ehitiste mõjul. Tegelikult on ka isa alati niisugustest teemadest huvitunud ja kogunud sel teemal suure raamatukogu, mis pakkus inspiratsiooni. Tõesti, Inglise Kolledži eelkäija, Tallinna 7. Keskkooli õppetöö kahtlemata mõjutas, sest kui mõnes teises koolis omandati koos diplomiga praktilise erialana nt autojuhi vms tehniline kutse, siis 7. keskkoolis õppisime Tallinna vanalinna giidideks.

Milline on ühe (ehitus)arheoloogi ja TÜHI vanemteaduri argipäev? Kuidas kirjeldada oma ametit nii, et rohkem noori eriala valides just arheoloogia kasuks otsustaksid?

Kuigi arheoloogi eriala peetakse eksootiliseks, et kogu aeg ollakse kuskil väljakaevamistel, nagu ka praegu kogemata juhtus, siis tegelikkuses on asi sellest kaugel. Töötasin varem ligi 12 aastat erafirmas, kus korraldasin väga erinevate ajajärkude ja erinevat tüüpi muististe arheoloogilisi päästeuuringuid. Seega on tänaseks suurem tung muudkui midagi välja kaevata möödas. Arheoloogias kehtib põhimõte, et üks loll jõuab rohkem välja kaevata, kui kümme tarka pärast kokku kirjutada. Niisiis, argipäev tähendab põhiliselt kirjatööd, väliuurimisi väldin. Kui teisiti ei saa, siis tegelen pigem müüride n-ö kaardistamise ja kirjeldamise, mitte väljakaevamisega. Praeguses projektis – Digitaalne Liivimaa – kuulub mu ülesannete hulka interaktiivsete kaartide loomine nii terve keskaegse Eesti kui ka ajalooliste linnasüdamete kohta. Kogun erinevatest allikatest infot, praegu põhiliselt Tallinna vanalinna kinnistute kohta ja õpin kaardi loomiseks vajalikke arvutiprogramme. 

Arheoloogia eriala, eriti just ehitusarheoloogiat on raske tudengitele reklaamida, teades, et töökohtade arv on pärast kõiki astmeid tõenäoliselt ka tulevikus väga piiratud. Muidugi on ka siis vaja häid arheolooge, aga kipun tudengitele pigem ütlema, et vali see eriala ainult siis, kui tunned, et sa kuidagi teisiti ei saa. See tahtmine peab inimese seest tulema. Inimene peab olema valmis panustama rohkem kui 8 tundi päevas, et saada heaks arheoloogiks ja sellel alal midagi saavutada. Ilma sisemise tungita seda ei juhtu.

Kui igapäevane leib laotakse lauale väga vanade asjadega kokku puutudes, kas on teie hobid ja töövälised lõõgastumisviisid siis ehk veidi kaasaegsemad?

Arheoloogia kipub olema selline eriala, mis sööb ära ka suure osa vabast ajast. Mul erilisi märkimisväärseid hobisid seetõttu vist polegi. Reisides kipun ka tutvuma pigem kohaliku vanema arhitektuuri, mitte restoranidega, mistõttu on raske öelda, kas see on siis töö või hobi. Lähtuvalt kitsamast erialast – ehitusarheoloogiast – huvitun ehitamisest ka tänases maailmas, mistõttu ehitan vahel kodus ja suvemajas üht teist, nt mööblit, aiarajatisi või ka kergemaid hooneid või teen lihtsalt metsas küttepuid.

Suvi koputab väga vaikselt, ent siiski kuuldavalt juba meie ustele. Kuhu soovitate Eestis minna ja milliseid (ajaloolisi) paiku külastada?

Koroonaepideemia alguses avati Padise kloostri varemetes koos ekspositsiooniga külastuskeskus, mis paraku pidi paar esimest aastat suuresti kinni olema ja kuhu seetõttu vist enamus eestlasi pole veel jõudnud. Nii et minge ja vaadake üle! Praegu on seal lisaks püsiekspositsioonile ka uus näitus paekivi kasutamisest vanemates ehitistes ning saab vaadata Harjumaa Muuseumis tehtud rändnäitust Harjumaa keskaegsetest vasallidest. See soovitus lähtub muidugi endast – Padise kloostri vare on juba aastaid minu üks põhilisi uurimisobjekte. Mul oli seal osa püsiekspositsiooni koostamisel ning käin seal jätkuvalt nõu andmas ja ekskursioone tegemas. Umbes aasta pärast tasub üle vaadata jälle Narva Muuseum, sest valmib uus läänehoovi ekspositsioon.

Täname tööjuubilari ning soovime palju jõudu-jaksu ja õnne!