Tallinna Ülikooli doktor Airi Mitendorf õpingutest: pärast igat kohtumist juhendajatega sain ma justkui tiivad ja uue energia jätkata

Airi Mitendorf kaitses Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis aasta alguses väitekirja, milles uuris sotsiaaltöö ja selle valdkonna väljakutseid.

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde? 

Airi Mitendorf: Sotsiaaltööst lugedes ja sotsiaaltöö eriala õppejõuna praktiseerivate sotsiaaltöötajatega kohtudes märkasin nende lugudes peituvaid vastuolusid ja väljakutseid. Sotsiaaltöötajate jaoks on tavaline, et nad puutuvad kokku inimestega, kes on sattunud mitmesuguste aja jooksul tekkinud raskuste keskele ja kus väga sageli puuduvad lihtsad lahendused. Samal ajal on sotsiaaltöötajad lihtsate lahenduste ootuste surve all. Nii jõudsin arusaamiseni, et sotsiaaltöö eriala iseloomustab toimimine küllaltki vastuolulises ühiskondlikus kontekstis. Minu jaoks sai järjest selgemaks, et sotsiaaltöö eriala Eestis vajab analüüsi ja on vaja mõista eriala sügavamaid tahke.

"Doktoritööga tegelesin pea iga päev. Kui ei olnud jaksu ja aega sügavamaks analüüsiks, tegelesin kirjandusega. Kiiresti tajusin, et kui tekivad pausid, siis kulub rohkem aega ja energiat uuesti süvenemiseks."

Airi Mitendorf

• Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös teadustööst saadud teadmisi?

Töötan Sotsiaalministeeriumis võrdsuspoliitikate nõunikuna ja minu töövaldkonnaks on naistevastane vägivald, perevägivald, seksuaalvägivald ning lisaks ka psühhosotsiaalne kriisiabi. Arusaam sotsiaalsete süsteemide, nagu inimene, perekond, kogukond, ühiskond ja nende keerukused on nüüd minuga kogu aeg kaasas. Pere- ja naistevastane vägivald on väga komplekssed probleemid, milles on omavahel seotud kultuur ja traditsioonid, kujunenud väärtushinnangud ning probleemidele antud tõlgendused. Perevägivalla lugude tähelepanelikumal uurimisel selgub inimelude keerukus. Siin puuduvad lihtsad lahendused. Olukordade lihtsustamine ja ühe nähtava probleemiga tegelemine siin ei aita. Nende probleemidega on vaja oskust näha seoseid, on vaja kompleksset mõtlemist. Põhiteadmised sotsiaalsetest komplekssüsteemidest on mulle kasuks nii keerukamates eluolukordades kui töös poliitikakujundajana.

• Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Õpingute perioodil oli mul väga distsiplineeritud elukorraldus, et oleks võimalik ühendada õpingud, töö ja pereelu. Doktoritööga tegelesin pea iga päev. Kui ei olnud jaksu ja aega sügavamaks analüüsiks, tegelesin kirjandusega. Kiiresti tajusin, et kui tekivad pausid, siis kulub rohkem aega ja energiat uuesti süvenemiseks. Siiski, väga raske oli tekitada pikemaid pause mõtlemiseks. Siin aitasid doktorikooli kirjutamislaagrid.

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kui vaatan tagasi, siis ma igatsen sisulisi vestlusi enda juhendajatega Hansu ja Elluga. Pärast igat kohtumist nendega sain ma justkui tiivad ja uue energia jätkata. Iga vestlus viis edasi, andis mulle uusi vaatenurki. Ma pean väga oluliseks seda, et doktoritöö juhendajad esitavad selles protsessis pidevalt uusi väljakutseid. Minul oli see võimalus.

• Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? 

Minu inglise keele oskus oli õpingute alustamisel pigem tagasihoidlik. Esimestel aastatel sattusin mitmel korral olukorda, kus näiteks konverentsidel mu inglisekeelne vestluspartner jäi mind pärast mõttearendust kummalise pilguga vaatama. Sain aru, et olin sõnad segamini ajanud.

• Kuidas oma uurimistööga maailma parandasid? Kui hästi ja kuidas see maailma parandamine õnnestus?

Ma kardan, et ühe doktoritööga maailma, mis on keerukas komplekssüsteem, parandada ei ole võimalik. Ma saan jätkata sellega, et luua eriala jaoks väärtust oma edasises tegevuses ning seda väikeste sammudega iga päev.

• Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Komplekssüsteemide filosoofilisi probleeme ja sotsiaalseid komplekssüsteeme uuris Paul Cilliers. Tema on kahjuks meie hulgast lahkunud. Temaga oleks olnud huvitav arutada sotsiaaltöö eriala sügavamate kihtide üle. Oma doktoritöös ma sõnastasin nii, et sotsiaaltöö ise on kompleksne eriala, millele ei saa omistada ühtset mudelit ja ühetaolisi tegevusi. Vajalik on kompleksne mõtlemine, see tähendab võimet näha tervikut ning siduda omavahel mitmekülgseid teadmisi ja oskusi. Mulle on Paul Cilliers mõtlejana sümpaatne ka seetõttu, et ta tõstatas komplekssüsteemidest rääkides eetilised küsimused ning nimetas, et tuleb austada teistsugust ja erinevust kui väärtusi iseenesest. Eetilised küsimused on sotsiaaltöös väga olulisel kohal.

"Oma töös olen sihikindel ja tulemustele orienteeritud, ma ei taha jätta asju pooleli. Olen sõltuvuses ka uutest teadmistest. Kuna minu elu keskmes on ka minu perekond, siis on paras väljakutse kõike ühendada."

Airi Mitendorf

• Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel/järgmistel aastal?

Väikesed tegurid toovad kaasa suured muudatused. Me nägime seda, kuidas Hiinas levima hakanud haigusel on võimalik jõuda mööda võrgustikke Saaremaale. Piisab, kui üks inimene külastab rahvarohket kohta. Saaremaa sulgemine lahutas pikaks ajaks perekonnad. See olukord tõi hästi nähtavale selle, kui seotud ja sõltuvad me oleme. Samuti haavatavad. Ka siin oli märgata lihtsate lahenduste ihalust. Suur väljakutse ja väärtus sellistes kriisides on eri spetsialistide koostöö – sotsiaaltöötajad, õpetajad, arstid, politseinikud. interdistsiplinaarsus, selle väärtustamine ja eesmärgiks seadmine.

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada ning mis aitavad edu saavutada?

Ma pean ennast nii-öelda inimeste inimeseks. Püüan inimestega kohtumistel mõista nende lugu, näha nende autentsust, luua kontakte, inimesi kuulata. Oma töös olen sihikindel ja tulemustele orienteeritud, ma ei taha jätta asju pooleli. Ma olen sõltuvuses ka uutest teadmistest. Kuna minu elu keskmes on ka minu perekond, siis on paras väljakutse kõike ühendada.

• Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Loen hetkel Vernon Subutex´i triloogia esimest raamatut. See lugemine on kohati raske ja väga mõtlemapanev. Raamatus näidatakse maailma läbi erinevate inimeste silmade. See toob nähtavale inimeste eripalgelised ja konfliktsed väärtused.