Filmi- ja meediablogi

Looming päästab maailma

Ühel ilusal päeval kogunesid kokku kolme BFMi loomingulise aine õpetajate järelkasvu eest vastutavad inimesed ja arutasid, mismoodi ja mil määral selle loo pealkiri paika peab.

Loovus

Vestlusringis osalevad Vaike Kiik-Salupere, lauluõpetuse dotsent, kes on Muusikaõpetaja magistrikava  TLÜ-poolne kuraator; Oksana Tralla, tantsukunsti lektor, kes kureerib Koreograafia magistrikava ja Krista Aren, disaini dotsent, kes panustab Kunstiõpetaja magistrikava arengusse. 

Looming päästab maailma – kas see on asjakohane väide?

Vaike Kiik-Salupere: mina pakuks välja, et ilu päästab maailma. Ilu on ka loominguga seotud, nii et vastus oleks raudne jah.

Oksana Tralla: mina pakun, et looming päästab sind ennast. Looming päästab inimese. See tundub nii hea võimalus kaugeneda või siis vastupidi minna probleemidesse päriselt sisse ja mõtiskleda ja kaasa rääkida, kuidas teistmoodi.

Krista Aren: ma ütleks ka jah, aga tahaks kohe lahti seletada, mida looming selles kontekstis tähendab. Tavaliselt mõistetakse loomingu all kunstide valdkonda, aga tegelikult matemaatik ja ettevõtte juht ja tänasel päeval ükskõik kes peab olema väga loominguline, et oma pragmaatilisemaid unistusi või tegusid ellu viia. Selles mõttes oleks täpsem öelda „loominguLISUS päästab maailma“. Loomeinimeste käest seda küsides vastame me nagunii, et loomulikult, me ju elame selle sees!

Vaike: võib-olla veel täiendan, et loominguline suhtumine ellu – see on tänapäeval ainus viis, kuidas midagi suurt luua, oma olukorda parendada. See on tänapäeval meie ellu integreeritud.

Krista: loomingu puhul on tore märksõna „kirglikkus“ või „kirg“ – loomingulist protsessi ei saagi läbi viia tasasel moel. See, et sul silm särab, et teed midagi kirglikult ja pühendunult kasvõi ühe sekundi või siis pikema protsessina, see on võti ükskõik mis eluvaldkonna puhul. See tähendab, et suudad seda käsitleda mitte ära tehes vaid luues. Avaldugu loomingulisus siis koostöös või uut protsessi luues või kohandudes. 

Kuna loomingulisus on nii oluline, siis kuidas seda üldse õppida saab?

Vaike: loomingulisust päris õppida ei saa, aga saab äratada endas need tunnetuslikud kanalid või lähenemisviisid. Õppejõud ja kaasüliõpilased saavad õppijat julgustada kui on uued ideed või vaja leida innovatiivseid lahendusi. See puudutab nii ettevõtlust kui tõepoolest kunstnikke, muusikuid, tantsijaid. See puudutab tänapäeval kõiki.

Oksana: sain just ühe noore loovinimesega kokku ja arutasime seda, kuidas loominguline õppeprotsess peaks välja nägema. Kui juhendad kõrvalt kellegi loomeprotsessi, siis kui palju sa sekkud ja kus on piir sinu ja tema loomingu vahel? See on midagi nii sakilist ja loomingulist. See on nii mitmetahuline, nii looming ise, loomingust rääkimine ja loominguga kokku puutumine. Vaja on väga suurt loovusoskust. Kuidas sellele läheneda? Eriti tantsus: isegi kui sa õpetad, siis ka see nõuab loomingulist vaatenurka, sest su õpetatav ei ole mõõdetav. Kõik on subjektiivne ja väga palju on maitses kinni. Kui lavastad, siis ju ka õpetad materjali. Ja me jõudsime selleni, et kõik on inimeses kinni, kogu looming on haakumises. Kas sa saad aru, kuidas see inimene mõtleb ja kas ta on nõus avama oma loomingulist välja. Kas toimub haakumine või ei toimu. 

Krista: võib-olla Vaikele ütleksin siin vastukaaluks, et loomingulisust on võimalik õppida küll. Selleks on omad kindlad meetodid. See võib olla natuke erinev inimese puhul, kes ongi tulnud õppima loomingulist eriala – siis ta on ühel tasandil, tal on juba väikene ettevalmistus või avatus – aga tegelikult on võimalik loomingulisust õppida ka nendel inimestel, kel pole eelneva ettevalmistusega mitte mingit pistmist. See eeldab pisukest töö tegemist ja süvenemist. Selle mõte on, et iga inimene leiaks sellest objektist, protsessist või sõnumist just nimelt selle tahu, mis teda huvitab. Kõikidel on oma põnevad eelistused ja kiiksud. Enamasti see, mida me uurime ja õpime, ei ole lineaarne. Kui me sealt leiame üles oma põneva asja, siis on võimalik avada ka eelneva ettevalmistuseta inimese loomingulisust. Me oleme seda palju teinud ja see on tegelikult väga huvitav.

Vaike: Jah, näiteks lapsed on ju väga loomingulised. Siin tulebki välja, et põhimõtteliselt on kõik inimesed loomingulised. Aga kuhugi see kapseldub ja sellisel puhul ongi äratus või julgustus kõige olulisem. Selge vahe interpreedi kui loomingulisel inimesel ja interpreedi juhendaja kui loome ärataja vahel on see, et interpreet täiustab iseennast. Tema alus on ta ise ja ta püüab endast võtta maksimumi, arendada oma oskusi maksimumini. See, kes juhendab loomeinimest, temal peab olema suur lai vaade, tal peavad olema suured seosed. Ta peab ära tundma inimese, ta peab ära nägema selle, kus inimene oma mõttes millegipärast takerdub. Juhendaja peab olema tark inimene, kes tunnetab ära, mis teid saab veel välja pakkuda. Julgustamine on väga oluline. On ka öeldud seda, et loomingulisus lõpeb seal, kui me hakkame hinnanguid andma või tõkkeid panema. See suretab loomingulisuse. Inimene ei julge täie rinnaga enam asju välja pakkuda. 

Oksana: lisaks sellele, et juhendaja võiks olla tark, võiks ta olla tundlik inimene. Et ta tunnetab kui palju võib soovitada, tagant lükata, tõmmata või distantsi hoida, küsimusi küsida. Et ei oleks hinnangulisust või soovitusi. Üldse, mis vormis juhendada? Läbi küsimuste püstitamise, see, mulle tundub, on ainus viis. Sa küsid ise ja näitad sellega eeskuju, et selles suunas võiks edasi liikuda: läbi uute küsimuste.

Mis puudutab lapsi, siis mulle tundub, et laste pealt vaadates on asjad nii selged. Kui mu kolmeaastane tütar ütles ühel päeval, et ta ei oska joonistada ja et ta ei joonista enam kunagi, siis oli väga huvitav püüda aru saada, miks ta niimoodi räägib. Ma ütlesin, et ta joonistab nii huvitavaid asju, tema jälle väitis, et ei, need on sotapotad. Kusagilt see hinnangulisus tuli. Me tuleme ringiga tagasi: me kaotame algse loomingulisuse ära, õpetama lapsi kuidas joonistama peaks ja siis tuleme loomingulisuse juurde tagasi ja üritame seda ära puhastada ja leida. Tantsus juhtub see ka mitmel ringil. Kui palju me tehnikaid õpetame. Ja siis püüame panna aju töötama nii, et ta nad justkui unustaks ja hakkaks genereerima uusi mustreid. See on väga lai ja suur teema tänapäeval tantsukunstis.

Vaike: on ju öeldud ka seda, et loomevaldkonnas peab loominguline inimene lähenema avatult justkui laps, näha asja täiesti värskena, uuena. Mis ma nüüd teen? Ja et keegi julgustab: paku välja, mis sa võiksid teha? See juhendaja, kes loomega tegelemist õpetab, peab olema ärataja, julgustaja, innustaja. Võib-olla näitama mõnele ka ette, mängima läbi mõttemänge. 

Mulle tundub kuuldu põhjal, et loomingulisus on nagu vaimuseisund?

Oksana: ja väga habras ka. Hinnangulisus loomingus võib olla ka sedapidi ohtlik, et kui ühe korra ütled, et „see on sul nii hea mõte“ või et „see tuli sul nii hästi välja,“ siis tekib kohe hoobilt surve. Kuidas sellega hakkama saada?

Vaike: juhendaja võikski siinkohal öelda: „kui sul kohe nüüd midagi uut ei tule, ära mõtle, et see on halvasti. Vastupidi, see on ootamise aeg, see laagerdub!“

Oksana: ühiskonna poolt ka: kui me loome midagi ja kutsume teisi, siis inimesed ju tulevad mingite ootustega, kui neile meeldib, siis järgmine kord tulevad nad suuremate ootustega ja… kuidagi tuleks juhendamisel ka keskenduda sellele, kellele looming see on. Et loomulikult on olemas vaatajad-kuulajad-hindajad, aga et looming oleks ka iseseisev, et ei oleks nii, et sa sõltud väga välisest arvamusest. Kuidas kasvatada ja hoida loojat.  

Vaike: selle kohta on öeldud, et näiteks laulja on iseenda õpetaja. Tähendab kuni teatud maani on sul õpetajad ja juhendajad, aga sa pead olema ka iseenda õpetaja. Teatud hetkedel peab see meie juhendatav olema suuteline iseennast õpetama. 

Oksana: seal on ka see küsimus, et kuidas õpetada filtreerima.

Vaike: sul peab olema tööriistakast. Sa ei saa jääda sõltuvaks juhendajast. Sa pead ise suutma edasi minna. Sinus peab olema nii palju julgust ja see ei ole pahatahtlik või üelolev julgus, vaid sisemise mina julgus. „Mina näen asja nii,“ sest see on ka õige. Et ei oleks nii, et keegi teine tuleb ütlema, et ära enam nii mõtle. Vastutab ikkagi see, kes teeb.

Krista: võib-olla see „looming päästab maailma“ on selles mõttes oluline, et me ei räägi ainult akadeemilisest õpetamisest ja õppimisest vaid ikkagi laiemalt: inimene, kellel on endal võime muutuda ja suunda muuta, kes pole kinnistunud mõtteviisiga: need inimesed kindlasti päästavad maailma. Nad ei jää olude ja muutuste sunnil kuhugi toppama ja kiratsema, vaid näevad, et muutused on põnevad pöörded. Inimese võime vaadata ennast ka harjunud raamist välja, see võib ollagi see, mis tema maailma päästab. Ma arvan, et loomeinimeste hulgas on palju selliseid, kes ei ole üldse loomingulised. Kes on õppinud selgeks mingid kindlad võtted, nad teevad küll loomingulist tööd, aga ei ole olemuselt üldse loomingulised. Manerismiks kutsutakse seda. 

Vaike: võib-olla siin ongi see ka, et juhendaja alus peaks olema selles, et lahendusi on palju. Lahendusi on palju, aga leia oma lahendus. Ja kui sa kohe ei leia, siis sealt järgneb ka palju lahendusi.
Liiguks selle juhendaja või õpetaja juurde täpsemalt. Minu meelest on see, kuidas õpetamine üldse võimalik on, müstiline. Kuidas üldse õpetajaks õpitakse või õpetajaid õpetada? Kuidas julgustada ja mõjutada ilma kahtlusteta?

Vaike: loomingu õpetaja on kindlasti mõjutaja ja üldse õpetamine on mõjutamine. Oleneb nüüd sellest isikust, kes see mõjutaja on.

Oksana: minu jaoks on see ka keeruline, sest need inimesed, kes tulevad ei ole ka sõna otseses mõttes eile sündinud, nad on erinevatest peredest ja neid on mõjutatud erinevat moodi. Ja nad on harjunud erinevate stimulatsioonidega. Paljud võib-olla ootavadki, et keegi ütleb neile konkreetselt „tee nüüd nii,“ selline avatud stiil kõigile võib-olla ei sobigi või tekitab küsimusi: „mis moodi õppejõud saab öelda, et „mulle tundub nii“ või minu arust on nii“?“ Ta tunneb, et võib-olla on temal liiga suur vastutus. Ma olen sellega otsa pidi kokku puutunud ja mõelnud, kuidas nüüd siis olla. Kuidas neid inimesi üles sulatada või lahti muukida. Ka laste puhul näed kohe ära, millega ta harjunud on. Kui ta kaotab oma telje, kas ta ootab et keegi kärataks?
Kuidas olla kaasatud protsessi? Ja kuidas kaasata? Seda me võiks õpetada oma tulevastele õpetajate: et kasutada oma loovust ka kaasamisel ilma käsu ja kiitmiseta. Kuidas juhtida protsessi, et see oleks piisavalt põnev. Et rohkem tervikpilti näha. Inimesed on nii erinevad ja see teebki asja nii keeruliseks ja põnevaks: mõned on selleks valmis ja harjunud, mõned jälle eksivad ära sinna valikute metsa. Aga ma ei näe ka teist varianti: me ei saa ka tagasi kiviaega minna.

Kuidas neid õpetajaid siis õpetama peaks? Kas siin on mingeid metodoloogilisi lähenemisi?

Krista: mina üldsei ei usu väga õpetamisse, mina usun õppimisse. Kui tahet ei ole ja soovi… see huvi äratamine, millest Oksana rääkis, on oluline õpetaja roll. Et lahti muukida või õige võti leida. 

Kui sa enne küsisid, et kuidas õpetada nii, et mitte kahelda, siis see on võimatu – mina kahtlen kogu aeg. Ei ole mingeid tõdesid olemas. See, mis ühe puhul võib tähendada ühte suunda, see teise puhul tähendab täpselt vastupidist suunda. Ainus tõde ongi see, et empaatiavõime ja tundlikkus peavad olema. Pika aja jooksul tekib kogemus hästi erinevate inimtüüpidega ja su taju areneb nii nagu lihaski, sa õpid väikeste märkide järgi aru saama ja see võimaldab sul õiget võtit leida. 

Vaike: ma arvan, et saab õpetada suhtumist, kuidas suhtuda oma töösse, millised priotiteedid panna. Seda saab juhendada. 

Krista: aga ta võtab selle omaks ikkagi ainult siis kui ta seda usub, kui tal see tahe on. Sa võid õpetada talle, mida tahad, aga kui ta on teises suunas kasvanud, siis ta ei võta seda külge. 

Vaike: on ju öeldud ka seda, et õpetaja tuleb su juurde kui aeg on küps. Kui sa ei ole valmis vastu võtma, siis sul on barjäärid ees ja sa ei näe seda positiivset võimalust kasvamiseks. Aga kindlasti need inimesed kasvatavad meid väga, kes inspireerivad meid. Inspireerivad juhendajad või õpetajad on kuldaväärt.

Krista: õppijad õpetavad ju õpetajaid. Esiteks kõige lihtsam: kui oled sunnitud midagi selgitama, ühelt poolt ja teiselt poolt, siis sa pead ise selle protsessi läbi tegema, sa pead ennast ka veenma, et su selgitus on õige. Sa õpid kogu aeg, teed vigu ka kogu aeg ja see on täiesti normaalne. Vähemalt selles valdkonnas.

Oksana: see on nii vaimses kui füüsilises plaanis. Ma õpetan ka balletti ja ma olen korduvalt jõudnud järeldusele, et oleksin praegu palju tugevam tantsija, sest õpetamise ja kordamise kaudu saavad enda oskused ka väga tugevat lihvi. Sa jõuad millenigi milleni sul polnud varem võib-olla aega jõuda. Läbi õpetamise ja just tagasiside: sa kuuled. 

Ma kuulasin ja mõtlesin siin enne, et loomingulises sfääris ei ole väga vahet kas olen looja või annan ma tundi. Ma teen seda ikka nii nagu ma lavastaks lavastust, ma juhin protsessi. Intuitiivsel ja kogemuslikul tasandil püüan edasi liikuda ja teha korrektuure ja muuta stseene ja teha pöördeid ja kuulata, peegeldada, võtta mingeid otsuseid vastu. Ikka nagu lavastusprotsessis. Ma ei ole teistsugune inimene õpetama hakates, et panen mingi õpetaja mantli selga ja astun saalist välja ja olen inimene. Kõik mu tõekspidamised ja väärtused ristuvad, isegi väikeste lastega on tantsutunnid midagi enamat kui liikumise õpetamine. Teistega arvestamine, kaasaminek, kompromiss, kannatlikkus, uudishimu… personaalse vaatenurga leidmine.

Krista: loominguline protsess on ajas ka muutunud. Sellise üksiku kunstniku, looja kuvand on ajas muutunud, täna on koosloome protsess kõikides valdkondades nii oluline, et me ei saa üksi enam midagi helindada, salvestada… sa võid jah oma hääleaparaati arendada üksi, aga sa ei saa esitada seda kellelegi kui sa ei ole võimeline koos töötama. Ma Oksana erialast üldse ei räägigi, kõik valdkonnad tegelikult on hästi allutatud koosloome protsessile. 

Oksana: aina rohkem tuuakse välja kasvõi teatripreemiate nominatsioonides nimesid, kuidas see ajas muutunud on. Kogu tiim tuuakse välja. See, milliseks tehtu kujunes on kõigi osapoolte teha. See arusaam on viimase kümne aasta vältel väga muutunud. Nii enda sees kui väljas.
Miks te ise õpetate? Mis paneb teis seda liikuma?

Vaike: mina professionaalse lauljana ütleksin, et mingil eluetapil on loomulik, et tegeled 100% loome, interpretatsiooniga, siis teatud ajahetkel jõuad sinnamaani, kus hakkad järeltulevaid põlvkondi juhendama kas kaasnevatel aladel või samal kitsal erialal. See on loomulik protsess. Ma leian, et neil, kes tulevad päris koolipingist ja ei oma praktilist pagasit, on õpetades natuke raskem. 

Krista: mul ei ole head vastust. Väga inspireerivad on noored ise ja kuhu suunda elu kannab. See on, ütleme, see boonus. Huvitav on jälgida kui palju sa suudad sellega kaasa minna, kas see üldse pakub huvi või millised pidepunktid endale haarata saad. See on lihtsalt põnev jälgida ja hoiab vaimu pidevalt rohelise, sa ei saa krõmpsu minna. 

Oksana: mul on ka selle küsimusega seoses nii palju mõtteid ja tundeid. Ühest küljest on õpetajate poolt mulle väiksest peale üritatud seda ametit külge pookida. On pandud tähele, et panen detaile tähele, aga siis tundus see midagi nii ebaatraktiivset: ma ei taha kedagi õpetada, tahan ise olla! Mul oli tükk aega tõrge sellega seoses. Siis peale ülikooli oli mul kindel soov, et ma ei taha ülikoolist lahkuda. See keskkond oli nii tore ja mulle tehtigi ettepanek jääda balletti õpetama. Aga see oli selline kõrvaline asi, ma ei tajunud ennast õpetajana. Ja siiamaani… ma jagan oma kogemust, need ei ole mingid õpetussõnad, mida jagan. Ma räägin endast. Ja kuna minu teekond ei olnud nii sile ja sirgjooneline, olen pidanud ise hästi palju õppima, siis võib-olla see on ka minu pluss. Ja see tähelepanelikkus ja avatus – tajun seda nüüd atraktiivsena.

Krista: Oksana sõnastas minu eest ka väga hästi. Võib-olla ka see analüüsivõime ja soov ka mingeid protsesse analüüsida. 

Oksana: Minu jaoks on kõige ilusam selles mõtteviisi viljelemine, et saan oma tõekspidamisi ja väärtusi jagada. Et see muudab midagi. Ma aktsepteerisin lõpuks seda õpetamist või juhendamist siis, kui mul endal sündisid lapsed. Siis ma sain aru, kui oluline see on. Kõik need kompositsioonid, mis tekivad sel puhtal lehel on kustutamatud, seda on väga raske muuta, siis võib-olla oleks tore alustada nii, et mitte ummistada inimest. Õpetamises see ongi üks kõige tähtsamaid asju: mitte ummistada ja mitte ära rikkuda. Läbi oma laste suhe võttis teise pöörde, tekkis teadlik armastus.

Miks peaks keegi hakkama üldse õpetajaks?

Oksana: seepärast, et see ei olegi nagu eriala, see on elustiil või –filosoofia ja minu meelest on see väga suur kingitus: elada nii, et töö ongi su elu, et kõik on läbi põimitud. Nagu Krista ütles, sa oled noorte inimestega koos kaasajas ja sa näed muutusi ja lased neil muutustel ennast muuta, sa ei jää staatiliseks. See dünaamilisus on see, mis on selles erialas, ükskõik kas sa oled klassiõpetaja, kunstiõpetaja, matemaatikaõpetaja või tantsuõpetaja – see liikumine on nii atraktiivne.

Vaike: minu arvates on üks väga selge ja ilus mõte õpetaja elukutse juures, et saad mõjutada noori inimesi, saad neile kaasa anda julgust. Saad olla loominguline oma valdkonnas. Eriti kui räägime muusikaõpetajatest, siis see on ju tohutult loominguline ala – emotsioonide keel, mida mõistavad kõik! See on ju suurepärane võimalus: olla muusikaõpetaja.

Krista: sa küsisid, et miks peaks üldse hakkama õpetajaks, eksole. Ma tahaks esimese hooga öelda, et ei peagi! Kui teisiti ei saa, siis. Aga teisest küljest ma tahaksin öelda, et see on loomingulisele inimesele universumist pandud kohustus. Kui sul on võime näha või teada midagi rohkem, siis sul on kohustus seda jagada. Kui sa näed kuhugi lehe alla, kuhu teine ei näe, siis su kohustus on talle näidata, et „näe, seal on veel midagi.“ Ja see tuleb instinktiivselt, see on see, millele ei saa metoodiliselt läheneda.

Oksana: oma erialas ja ainetes, mida õpetan, ma nüüd olen kaevanud ja oma küsimustes jõudnud selleni, et põhiline asi, mida edasi anda on asjade ühendamine. Kuidas erinevad asjad on omavahel seotud ja kuidas nad jooksevad mööda ja kokku, et asjad ei ole kastides eraldi.