Kes kardab ülikooli? Vastab ajalootudeng Maria

Palun tutvusta end. Mis erialal ja kursusel õpid? 

Mina olen Maria Kunts, magistrant ja seega õpin juba neljandat aastat ajalugu. Mul on erinevad huvid: vabal ajal käin hokitrennis, tegelen joonistamisega ning vaatan filme. Vahepeal püüan sõpradega väljas käia ning olla aktiivne. Suuremal jaol minu elu tavalisest tudengielust ei erine. Minu erivajadus on raske liikumispuue ja kasutan ratastooli, aga peale selle ei ole mul muid abivahendeid. 

Kas tunned, et tegid eriala valides õige otsuse?

Erialavaliku osas tegin tegelikult kannapöörde – alguses soovisin kunsti õppima minna, aga lõpuks otsustasin ajaloo kasuks. See oli täiesti juhuslik valik, mis osutus täiesti õigeks. Tunnen, et jõuan sellel erialal kaugele. 

Millistel kaalutlustel alustasid ülikooliteed? 

Kaalutlusi eriti ei olnud. Küsimused tekkisid selles osas, mis suunda uurida, kuid jõudsin valiku tegemiseni alles kolmanda aasta alguses. Hakkasin uurima posti/inforuumi/kommunikatsiooni ajalugu. 

Õpingute alguses lootsin rohkem teiste peale, et nad märkaksid ja paneksid mind tähele, aga õppeperioodi jooksul võtsin initsiatiivi enda kätte. Tegin ise suhtlemise ja liikumise osas otsuseid ja see tasus end ära.

Milline oli Sinu bakalaureuseõppe kogemus?

Bakalaureuseõppe algus oli keeruline, sest samal ajal pidin toime tulema erivajadusega ning iseseisva elu alustamisega. Pidin arvestama enda liikumisega – kuidas jõuda punktist A punkti B, sellega kaasnesid mitmed raskused. Mul ei olnud tugiisikut, aga õnneks oli ülikoolis hea nõustaja Maarja Jõgioja, kes oli mulle sellel teel toeks ja andis mitmeid nõuandeid. Samuti jõudsin tema juhendamisel Karu tänava ühiselamusse, kus on nii-öelda invatoad.

Kui meenutad ülikooli astumist, siis millised olid Sinu lootused ja ootused? Kuidas need ootused õpingute jooksul muutusid? 

Ülikooli astudes lootsin, et jõuan kraadini. Mul ei olnud eriti suuri ambitsioone, üritasin iseendaga hakkama saada. Ootasin, et teised üliõpilased võtavad mind omaks ja tekib hea suhe kursusekaaslaste ning õppejõududega. Ma lootsin, et mind abistatakse, kui mul seda vaja läheb.  

Õpingute alguses lootsin rohkem teiste peale, et nad märkaksid ja paneksid mind tähele, aga õppeperioodi jooksul võtsin initsiatiivi enda kätte. Tegin ise suhtlemise ja liikumise osas otsuseid ja see tasus end ära. Olin julgem.

Millised olid hirmud ja kuidas need muutusid? Kas hirmud olid põhjendatud? 

Kartsin, et kursusekaaslased ja õppejõud ei võta mind omaks ning minu suhtes tekivad eelarvamused. Mul oli hirm, et kaaslased ei kaasa mind enda igapäevategevustesse ja üritustesse. Samuti oli hirme seoses hinnetega: kartsin, et ei jõua korralikult õppida ja langen ülikoolist välja. Mõnikord pidin palju pingutama, et jõuda kursuse lõpuni. 

Hirmud ei olnud põhjendatud. See oli pigem esmakursuslase loomulik ja normaalne pabistamine. Kohanemine võttis aega. Pean tõdema, et sattusin heasse keskkonda ning see kogemus ei pruugi kõigi teiste jaoks sama olla.

Milliseid takistusi on ette tulnud? Kuidas oled neid lahendanud ja kas Sulle on seejuures ka tuge pakutud?

Füüsilistest takistustest rääkides: mõnda ruumi, kus lävepakud on kõrged, on keeruline pääseda ja mõnes hoones on kaldteed liiga järsud. Tegelikult on füüsilisi takistusi võrreldes psühholoogilistega märksa vähem olnud. Õppisin, et abi võib küsida ja see on täiesti normaalne, sest inimesed aitavad, näiteks ukse lahti tegemisel. Takistused kadusid, kui hakkasin inimestega rohkem rääkima.

Suurim takistus oli pigem sisetunne, et mind ei võeta omaks ja ma ei jõua õpingutega nii kaugele, kui ma tahaksin. Nendest raskustest sain aja jooksul üle. Kuigi sisseelamine võttis mitu aastat aega, siis jõudsin lõpuks järeldusele, et see ei ole nii õudne ja sain aru, et kõik elavad seda läbi ja see on normaalne. Harjumine õppimisega ja kooliga on loomulik.

Milline on erivajadusega tudengi päev? Millised näevad välja õpingud? Kuidas on kujunenud sõprussuhted? 

Esimesel kursusel oli mu päev selline: ärkasin kell 6, tulin Karu tänava ühiselamust koos kursusekaaslasega kooli, seejärel toimusid loengud. Päev oli väga rutiinne. Mõnikord käisime reisimas ning kursusekaaslased olid abiks. Praeguseks ei ole palju muutunud, saan iseseisvalt hakkama ning ei ela enam ühiselamus.

Sõprussuhted kujunesid loomulikult, üritasin ise rohkem suhelda ja teistest mitte eraldi olla. Kaasasin end dialoogidesse ja käisin üritustel, olin inimeste seas. Mingis mõttes oli see ka vedamine, kursusekaaslased olid vastutulelikud ja heasüdamlikud ning kohtlesid mind kui nendega võrdset, mis oli meeldiv.  Praeguseks ei ole midagi muutunud, nii kursusekaaslased kui ka sõbrad on heatahtlikud. On olnud olemas mõlemapoolne initsiatiiv, empaatia ja avatus. 

Ühiselamu vastab erivajadusega inimese vajadustele. Näiteks ratastoolikasutajad saavad korruste vahel liikuda, kuna on olemas invatõstuk, millega mööda treppi üles-alla liikuda. Koridorid on üsna avarad, saab liikuda nii kahe käe kui ka elektrilise ratastooliga. See muudab liikumise ja olemise lihtsamaks. Siseruumid on avarad, läbikäidavad ning lävepakke ei ole. Kõik on läbimõeldud: olemas on kõik võimalikud käepidemed ja madalad lauad. Toas saab mugavalt toimetada. 

Kas erivajadustega puudutavat informatsiooni oli ja on Sinu arvates TLÜ kanalites piisavalt? Kui palju pidid ise lisaks uurima? Kuidas infot jagatakse?

Minu puhul oli erivajaduste nüanssidega kurssi viimine selline, et pöördusin koheselt nõustaja Maarja Jõgioja poole, kelle kohta sain infot Tallinna Ülikooli kodulehelt. Kodulehel oli olemas eraldi postitus, kus oli öeldud, kuhu saab pöörduda ja kuidas saab taotleda stipendiumeid. Seal oli põhiline info olemas. Lisainformatsiooni saamiseks tuleb siiski kokku leppida individuaalne nõustamine, sest iga inimene on erinev ja vajab erinevat abi.

Mida ütleksid tulevasele tudengile, kes on samuti erivajadustega? Kas julgustaksid teda ülikooli astuma? Mida talle soovitaksid?

Minu põhiline sõnum on see, et püüa ise olla nii aktiivne kui võimalik – osale üritustel ja suhtle inimestega. Kui tunned, et sul on mure, siis sellest tuleb rääkida nõustajale, kursusekaaslasele või õppejõule. Oled oodatud ja ära mõtle, et sa ei saa hakkama!

Ajalugu BA

Ajalugu MA

Erivajadusega õppija nõustamine

Intervjueerijad

Jan Arro, ajaloo III kursus
Megan Meerits, psühholoogia II kursus

Tutvu projektiga "Kes kardab ülikooli?"