Mina, ja õpetaja?!
Eesti õpetaja keskmine vanus on 48 aastat. Eesti õpetajatest on alla 30-aastaseid vaid 7%. Paneme kaks ja kaks kokku – ja me kujutame hästi ette, mis kümmekonna aasta pärast saama hakka.
Juba kuulemegi, kuidas kaugelt kostab häirekella kuma. See läheneb, läheneb. Nüüd kõmiseb juba päris kõvasti. Aga see pole lihtlabane paanika, mis meid haarab. See on mure eesti õpetajate demograafilise kriisi pärast. Ma õpetan ülikoolis õpetajaid, mõnikord võtan meedias sõna. Käin konverentsidel. Mulle on pähe kulunud küsimused: "Kus on uued õpetajad? Mida teha, et noored tahaksid õpetajaks saada?"
Kasutan nüüd võimalust, et demonstreerida lihtlabast võtet, kuidas neile vastata. Selleks on tähenärimine. Nimelt: mida tähendab "õpetajaks saamine"? Kas kogu asi pole mitte selles, et levinud arvamuse järgi õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse? On üsna levinud müüt, et õpetajatöö sõltub eelkõige isikuomadustest. Õpetajaks õppides ja seda tööd proovima asudes tehakse kiireid järeldusi mitte oma töösoorituse, vaid iseenda kui inimese kohta. Kui noorel õpetajal midagi ebaõnnestub, on suur kiusatus kiiresti otsustada: ma ei sobi.
Aga hea õpetaja ei ole inimene, kes valitseb klassiruumi oma särava isiksusega. Hea õpetaja laseb teistel õppida. Tal on oma plaan, kuidas teisi tööle panna ja ta teab, kuidas juhtida inimesi nii, et nad tegutseksid üheskoos. Hea õpetaja seab endast kõrgemale tunni eesmärgi – jõuda koos õpitulemuseni. Olen ülikoolis õpetanud kolm aastat. Olen aru saanud, et õpetajaks saamine algab pühendumisest oma erialale. Seetõttu nimetan oma kolleegideks ka neid tudengeid, kes on alles üksikuid kordi tahvli ees seisnud. Iga õpetaja – nii õpetajatudeng kui staažikas vanemõpetaja – õpib alati. Ka kolmkümmend aastat seda tööd teinud suurte kogemustega professionaal peab jätkuvalt edasi uurima ja otsima, kuidas olla hea õpetaja.
Selle viimase kohta on kõigil midagi öelda. Õpilastel endil, nende vanematel, kogu ühiskonnal. See tekitab õpetajates parasjagu stressi, aga me ei pea õpetajatele kaastundlikult õlale patsutama ega neile kaasa tundma. Õpetaja – see on amet, mitte isiksusehäire. Saab olla halb õpetaja ning hea õpetaja, aga kumbki variant ei eelda kindlat sorti inimest. Kõige eksitavam müüt õpetajate kohta pole nende väike palk (mis tõuseb sel aastal tegelikult üle Eesti keskmise, ja jätkab tõusu) ega nende ebainimlik väljakutse saada hakkama tänapäeva jubedate noortega (kes on tegelikult sõna otseses mõttes maailma parimad õpilased). Kõige eksitavam müüt on see, et õpetajaks sobivad vaid vähesed.
"Ja siis ma kohe nägin, et see tüüp küll õpetajaks ei sobi." "Ta on nii hea õpetaja, ta on selline tore ja lõbus." "No tema oli küll üks tõeline õpetaja – me ei julgenud tunni ajal iitsatadagi!" Need on vaid mõned näited sellest, kuidas elab müüt "Ainult õiged inimesed on õiged õpetajad". Kust me võtame selle õiguse öelda, et ainult välised tunnused ja iseloom määravad võimekuse saada hakkama ühes keerukaimas ametis?
Põhjused on muidugi üldinimlikud. Esiteks mäletavad inimesed eelkõige seda, mis tunne oli ühe õpetaja tunnis istuda. Kuidas ta sulle korraks otsa vaatas. Kuidas ta häält tõstis. Mis riided tal – aastaid ja aastaid – seljas olid. Kuidas ta astus ja hingas. Teiseks püüavad inimesed ette kujutada seda, mis tunne oleks olla õpetaja asemel. Kuidas ma seal siis hakkama saaksin? Aga mis siis, kui nad hakkavad naerma või ei kuula üldse? Kas ma hakkaksin suurest hirmust või jõuetust vihast karjuma või nutma? Kumb strateegia valida – teha nalja või olla kogu aeg hästi kuri?
Kogu lugupidamise juures – igaühel on õigus oma lapsepõlvemälestustele ja omaenda sisemistele hirmudele ja ka enesekindlusele. Aga tunde pealt õpetajaametit mõtestada on sama, mis küsida: äkki ma ikkagi saaksin aru võlaõigusseadusest, kui ma piisavalt iseenda iseloomujooni analüüsiksin? Kas mõistaksin südameveresoonkonna ülesehitust, kui oleksin rohkem selline avatud inimene? Ma ei ole üldse selline energiline inimene nagu meie linnapea, ilmselt ma avaliku halduse kursust võtma ei peaks. Ükski õpetaja pole valmis, nii nagu pole valmis kirurg, advokaat, arhitekt – kogu aeg tuleb kohanduda uute juhtumite, uute materjalide, uute ühiskondlike oludega. Kui noor õpetaja tuleb oma esimest tunnist – isegi kui ta tuleb sealt nuttes ja ennast kirudes, et ta üldse otsustas proovida –, siis on tegelikult üks ja ainus loogiline küsimus: mida sa täna õppisid? Nii käibki õpetajaks saamine.
Artikkel ilmus Tallinna Ülikooli ajakirjas.
