Haridusblogi

Elyna Heinmäe: mu süda põksub alusharidusele

Tänavu mais tähistab oma kümnendat tööaastat Tallinna Ülikooli maailmaklassi haridusridades ka Elyna Heinmäe, haridusteaduste instituudi lektor. „Tuli meeldiva üllatusena, et juba 10 aastat ülikoolis töötamist,” mainib Elyna meie intervjuu alguses. „Mulle meeldib see, et saan tudengite sekka n-ö ära kaduda ja nendega koos õppida.” Mis Elynale nende kümne aasta jooksul veel meeldinud on, selle järgnevas usutluses luubi alla võtamegi.

Elyna Heinmäe 10. tööjuubel

Eelmisel kuul ilmnes värskest Quacquarelli Symondsi (QS) mainekast maailma ülikoolide edetabelist, et Tallinna Ülikooli haridusteadused on rahvusvahelises mastaabis 201–250 parima seas. On see maailma tasemel õpe, mida TLÜ tulevastele haridusteadlastele pakub, või miski muu, mis teid meie juures tänaseks juba kümme aastat on hoidnud?

Tegelikult olen seoses õpingutega isegi rohkem Tallinna Ülikooliga seotud olnud. Ja eks mind hoiabki see akadeemiline mitmekesisus. Juba õpingute ajal sain aru, et TLÜs on nii mõnusalt äge ja polnud sellist traditsioonilist tudengi pinget, vaid kuidagi väga mõnus kulgev õppimine. Doktoritõppes olin ka õppuriks UCLis (University College London) ja veendusin, et oma koduülikoolis on väljakutseid ning uusi ja põnevaid teadusprojekte ikka pidevalt. Nüüd on lisandunud veel põnevad koostööd ettevõtetega.

Õppejõu ja uurijana mulle nii tohutult meeldib see akadeemiline elu. Kui sul on vastuvõtus säravate silmadega tudengid, kellest ühel hetkel saavad väärikad kolleegid, kellega põnevaid asju haridusmaastikul teha – see on kindlasti see särts, mis mind ülikoolis hoiab!

Millised teemad on teie spetsialiteediks, kui haridusteaduste instituudis meie üliõpilaste ette astudes lektori mütsi pähe tõmbate?

Eks mu süda põksub alusharidusele. Minu fookus on olnud tegelikult laias laastus sama ehk kuidas tehnoloogia hariduse teenistusse panna. Põhiliselt olengi lähenenud sellele läbi meediakasvatuse, digimängu ja haridustehnoloogia.

Kuidas on teie kümne aasta jooksul muutunud Tallinna Ülikool? Millist rolli on mänginud nende aastate jooksul teie kolleegid?

Kindlasti on muutunud õppija, kellega täna töötan. Lektorina alustasingi vaid lasteaiaõpetajatega, kuid nüüd on lisandunud ka kool ehk siis klassiõpetajad, aineõpetajad ning tegelikult ka kutseõpetajad ja noorsootöötajad. Eks ma pean siinkohal tänama oma kahte akadeemilist õde või tegelikult ei ole vale öelda ka akadeemilist ema – Kristi Vinter-Nemvalts mind meediakasvatusega omal ajal IT-sektorist ära tõmbas ning Kaire Kollom on mind just õppejõuks saamise ja olemise teel kindlasti väga palju suunanud ja mõjutanud.

Olete Tallinna Ülikooli kõrvalt toimetanud ka Varbola lasteaed-algkoolis informaatikaõpetaja ja haridustehnoloogina. Kui varieeruv ja ulatuslik on kontingent, kes teie käe all teadmisi on omandanud?

Eks see duaalsus natuke jällegi killustab, aga ma näen, et pean teadma ja kogema seda, mis tegelikult koolides ja lasteaedades toimub. Võib öelda, et mul on õppijaid vanuses 0–93 eluaastat, nii formaalses kui ka mitteformaalses hariduses, ja see on ääretult põnev! Olles ise IT taustaga, siis on õppijaid ka väga kõrges ja soliidses vanuses. Just need õpetamiskogemused on olnud tohutult inspireerivad ja vahvad. Ka tudengid ootavad ja hindavad seda väga, kui jagan ja näitan, kuidas asjad n-ö põllul päriselt on. Seetõttu olen 2016. aastast püüdnud ikkagi mingi koormusega olla koolis või lasteaias tööl.

Mida toob või on juba toonud teile aasta 2022? Millised on teie aasta teise poole plaanid?

Olen tegelikult 2017. aastast alates väikelastega kodune, aga akadeemiline töö on selline, millest ei saa päriselt puhkama jääda. Ilmselt pole ma seda tahtnudki. Seega olen tudengite lõputöid jätkuvalt juhendanud ning natuke ka aineid lugenud. 2022 on aasta, mil ma tegelengi tugevamalt alusharidusega, sest tunnen, et olen praegu liialt kooli poole kaldu läinud. Eks järeldoktor tahab ka tegemist ning selle suund on tugevalt just digimäng, lasteaialapsed ja nende vanemad.

Mida lugeda/kasutada/uurida, et üks haridusteadlane tänapäevases digiühiskonnas hästi hakkama saaks? Mida meil rohkem olla võiks, et saaksime tehnoloogia ja digivõimalustega koos kulgeda-areneda?

Selleks, et digimaailmas hakkama saada, tuleb digivahend/-lahendus endale selgeks teha – nii selle võimalused kui ka ohud. Seda digitonti on päris palju liikvel ja tihti tuleb see sellest, et kardetakse asju, millesse pole süvenetud. Kõik uus, särav ja vilkuv ei pea olemasolevat ja toimivat asendama. Soovitan julgust ise katsetada ja proovida. Ei ole ükski digivahend sellest õhku lennanud, kui seal toksides mõnd uut rakendust avastad. Ja seda ise pusimist võib julgelt võtta kui oma aja ja oskuste investeerimist iseendasse!

Üks vahva meenutus:

Ühel 2016. aasta kevadel Terra majas HIKi ruumides tudengitega haridustehnoloogia praktikumi tehes tuli ringkäigule punt akadeemilisi töötajaid ühest põhjamaade ülikoolist. Olles siis T416 ruumis ringi vaadanud ja uudistanud, millega tudengid tegelevad, olid nad pisut hämmingus. Sel korral oli teemaks QR-kood ning korraga küsis üks härra, et vabandage, aga kas teil siin õppejõud ka kuskil on või te täitsa ise niiviisi teetegi rühmatöid? Mina siis tõstsin pea (olin kaasatud ühe rühma juhendamisse parasjagu) ja teatasin, et jah, mina olengi õppejõud ning tegelikult on see meil siin täiesti eesmärgipärane tegevus. Mulle meeldib see, et saan tudengite sekka n-ö ära kaduda ja nendega koos õppida. Väljaspoolt vaadatuna tundubki see õppimise-õpetamise protsess justkui kihisev mesilaspesa! Küll suur virvarr, aga kõik teavad oma ülesannet ja eesmärki ning lõpptulem on midagi kuldset ja meelepärast.

Täname Elynat nende aastate eest ja soovime jõudu järgmiseks kümneks!