Tulevikukoolis luuakse tõenduspõhiseid muutusi
Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse kooliarendusprogramm "Tulevikukool" toetab programmis osalevate koolide tõenduspõhise ja koostöise muutuste juhtimise võimekust, millest sünnivad positiivsed muutused õppetöös nii, et need oleksid laiapõhjalised, jätkusuutlikud ja mõjusad. Tartu Forseliuse Kool on üks "Tulevikukooli" programmis osalenud koolidest, kes soovis oma koolis ellu viia tõenduspõhiseid muutusi. Nende uuenduse sisuks oli õpilaste enesejuhtimisoskuste arendamine läbi ahhaa-koolimudeli.
Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm, kes osales Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse kooliarendusprogrammis "Tulevikukool" eelmisel, 2019/2020. õppeaastal, ning jagas kogemusi selle kohta, kuidas nad jõudsid oma kooli muutuse vajaduse määratlemisest selle jätkusuutliku rakendamiseni koolipere igapäevaelus ja millised on olnud nende õppetunnid.
Milline oli tõenduspõhine taust ehk kuidas eesmärgiks seatud muutuse saavutamist mõõtsite ja mõõdikuid seadsite?
Eelnevalt tahtsime kaardistada hetkeolukorda ning viisime läbi mitmeid eelküsitlusi, kiire kaardistuse tegemiseks küsitlesime 3.–9. klasside õpilasi ja uurisime nende enesejuhtimisoskuste kohta nii oktoobris kui ka maikuus.
Üks meie õpetajatest, Airit Kõõra, kogus põhjalikumad andmed 7. ja 9. klassi õpilastelt, toetudes Pintrichi MSLQ küsimustikule. Lisaks kaardistasime õpetajate hinnangud, kuidas nemad toetavad õpilaste enesejuhtimisoskusi. Kuna vahele tuli ka distantsõpe, siis mitmed sekkumised, mida olime planeerinud, jäid pooleli. Küll aga on selge, et enesejuhtimisoskuste teema on väga mahukas ning sellega tuleb järjepidevalt tegeleda. Esimesi tulemusi näeb ehk paari aasta pärast.
"Saime aru, et tuleb tegeleda sellega, kuidas õpilased õpivad, milliseid õpistrateegiaid nad kasutavad ning kuidas toetada õpilasi õppimises, nii et nad kasutaksid efektiivseid õpistrateegiaid ja mõtestaksid oma õppimist."
Kirjeldage muutuse protsessi? Millised olid suuremad takistused kogu protsessis?
Protsess on olnud hästi põnev, kuna oleme ise õpetajatena ka pidevalt õppimas. Seda ei saa ehk küll takistuseks nimetada, aga muutuse viimine õpilasteni võitab aega, sest enne peab alustama õpetajatest, et üheskoos lahti mõtestada, mida peame silmas enesejuhtimisoskuste all või mis on need efektiivsed õpistrateegiad ja kuidas neid õpetada õpilastele.
See kõik võttis aega ning lõpuks jõudsime õpetajatega sinnani, et loome üheskoos ühised õpetajat ja õpilasi toetavad õppematerjalid, mida klassiruumidesse panna, et me oleksime ühises infoväljas. Kui saime õppematerjalid valmis ja trükimajast kätte, siis pidime paraku kõik kevadel koju õppima jääma. Aga eks oli ette teada, et antud teemaga tegelemine võtabki aega ja see ongi mitme aasta fookus – just see süsteemi loomine. Seega toimetame selgi õppeaastal edasi.
Kuidas hindate, kas õpilased võtsid muutuse elluviimiseks kavandatud tegevused hästi omaks? Kuidas õpetajad muutusega kaasa tulid?
Õpetajad tulid muutusega kenasti kaasa, kuna me püüdsime pidevalt selgitada, mida me teeme ja miks me seda teeme ning õpetajad olid protsessi loomisel kaasas. Kindlasti aitaski see, et me ei kirjutanud midagi ette, vaid info selleks tuli lõpuks õpetajatelt, et võiksime luua õpilaste enesejuhtimiososkuste toetamiseks materjalid ja nii on õpetajad need ka ise loonud.
Nüüd on vaja aga jõuda sinnani, et me neid materjale ka rohkem kasutaks ja et enesejuhtimisoskuste toetamine oleks osa igapäevasest tunnist. Õpilased tulevad ka tasapisi kaasa, kuid eks see võtab harjumist, et oma töid tuleb rohkem eesmärgistada, analüüsida ja mõtestada seda, kuidas sa õpid. Samamoodi võtab aega, et see muutus jõuaks iga õpetaja tundi. Tähtis on, et õpetajatel on olemas valmisolek ja me selles suunas liigume ning õpetajaid toetame.
Mis te arvate, millal saate öelda, et muutus on nüüd ellu viidud ja õpilased on enesejuhitud oskused omandanud? Või on see ikkagi pidevalt arenev protsess?
Ma arvan, et see on kahtlemata pidevalt arenev protsess, selle teemaga tuleb järjepidevalt tegeleda, kuna koguaeg tuleb ju ka uusi õpilasi kooli ja me ei saa öelda, et õpetame need oskused ära ja siis ongi valmis. Ma arvan, et fookuses peaks olema sellel, et õpilaste enesejuhtimisoskuste toetamine oleks järjepidev ja süsteemne ning terviklik kogu kooliaja vältel, lähtudes ka lapse arengutasemest, vanusest ja klassist.
