Aleksander Pulver: „Me kõik koos oleme Tallinna Ülikool"

Kuidas sattusite Tallinna Ülikooli tööle?

Tulin Tallinna Pedagoogikaülikooli 2001. aastal Tartu Ülikoolist, kus olin 20 aastat töötanud psühholoogia teaduri ja õppejõuna. Nüüd on saanud täis siis täpselt 20 aastat akadeemilist elu Tallinna Ülikoolis. 

Kuidas näeb välja teie praegune n-ö harilik tööpäev?

Praegune tööpäev näeb välja nagu enamikul ülikoolide akadeemilistel inimestel. Enamasti, kui ei ole loengut või seminari pidamist, siis käib töö kas juhendatavate tekstide, käsikirjade, teemakohaste kirjandusallikate otsimise/analüüsimisega või on ees andmeanalüüsi tegemine mingi projekti andmefailidega. Ka tuleb ette koolituste ja esinemiste ettevalmistamist, läbiviimist. Osa päevast on täidetud akadeemilise suunajuhina ja erinevate ülikooli ning instituudi otsustuskogude liikmena tööga dokumentide kallal või suhtlemisega mingi probleemi lahendamiseks. Tegevusi jagub hommikust hilisõhtuni välja. 

Kas teie arvates on midagi 20 tööaasta jooksul ülikoolis muutunud? Mis täpsemalt?

Muutunud on väga palju. Tallinna Pedagoogikaülikoolist on saanud Tallinna Ülikool. Tekkinud on organisatsioonikultuur, mis lähtub ülikoolidele omastest väärtustest ja arusaamadest. Toimunud on struktuursed muutused, mis on loonud võimalused erialade arenguks. TLÜ on muutunud rahvusvaheliseks, sest mitte kunagi enne pole TLÜ-s olnud sedavõrd palju välisüliõpilasi ja -õppejõude. Ja mis kõige tähtsam – 20 aasta jooksul on TLÜ teadustegevus muutunud kordselt tulemuslikumaks ja silmapaistvamaks. Uute teadmiste loomine ja rahvusvaheliselt silmapaistev teadustegevus on aga tarvilik ülikooliks olemise omadus. 

Aleksander Pulver (vasakult teine) tolleaegses Tallinna Pedagoogikaülikoolis doktoritöö kaitsmise komisjonis (2002).

Mis on teie jaoks isiklikult olnud 20 aasta jooksul kõige eredam mälestus?

Kõige eredamad mälestused on seotud Tallinna Ülikooli tekkimise ja paljude hilisemate reformidega. Olles otseselt osaline kõikides nendes sündmustes, on meeles hulgaliselt episoode kaotustest ja võitudest. Siiski jätaksin konkreetsused nimetamata, pidades neid piisavalt privaatseteks. 

Mis teeb ülikoolist teie jaoks atraktiivse tööandja?

Euroopas on ülikoolid üle aastatuhande olnud ainsad institutsioonid, mis seavad esikohale teadmised ning mõistuse, ideaalid ning väärtused. Akadeemilisel inimesel ei ole paraku teist olemise vormi kui töötada ülikoolis. Aga ühe inimese unelmatest ülikooliks olemise järele ei piisa. Sestap olen tänulik paljudele inimestele, kes me kõik koos oleme Tallinna Ülikool. 

Küsisime ka professor Pulveri pikaaegsetelt kolleegidelt, kes teda sõbralikult Sassaks kutsuvad, kuidas on staažika kolleegiga koostöö siiani sujunud.

Psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping, kellel sel aastal täitus LTI-s 15 aastat, kuid kes Aleksander Pulverit tunneb tükk maad pikemat aega, räägib nii:
„Tunnen Sassat üle neljakümne aasta! Ikkagi ühe tsunfti mehed! See oli kusagil möödunud sajandi kaheksakümnendatel, kui veel Mainori majas Kuhlbarsi tänaval psühholoogide klubi regulaarselt kord kuus koos käis ja vaatamata sügavale stagnaajale üsna vabameelselt asju arutati. Sarnaseid intellektuaalseid kokkusaamisi toimus tollal mujalgi ja nõnda trehvasin ühele Sassa poolt korraldatud kahepäevasele seminarile, kus oli stressist juttu. Mäletan sealt uudissõna „urelus", mis kõlas nii kenasti ja sobis hästi tollast sumbunud ühiskondlikku õhustikku kirjeldama. Aga Sassa oskas asju nõnda seletada, et haarasid peast kinni ja mõtlesid: „Sa raisk, hoopis nii on asjad tegelikult". Eks sama stiili oled sa jätkanud tänaseni. Edu sulle, Sassa!"

Sotsiaalpsühholoogia professor ja tööjuubelikaaslane Mati Heidmets, kes alustas ametlikult professor Pulveriga TLÜ-s tööd samal päeval ja samal aastal, ütleb järgmist:
„Kogu selle 20 aasta jooksul ei ole Sass kordagi kurja häält teinud, kärkinud ega rusikaga vastu lauda löönud, kuigi suure osa kahest aastakümnest on tal on tulnud juhtida ühte kõige põikpäisemat ja eneseteadlikumat seltskonda ülikoolis – psühholooge. Sassi unikaalsest oskusest juhtida märkamatult, aga tulemuslikult, võiks välja kasvada üks väike koolitusprogramm. Sellist kompetentsi vajavad täna paljud. Palju õnne!"

Instituudi direktor Ruth Shimmo meenutab Pulveriga esimesi kohtumisi järgnevalt:
„Matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktorina piidlesin Aleksander Pulverit (Sassi) eemalt ja otsustasin endamisi, et nii tähtis inimene minuga kindlasti ei räägi. Ega ma siis ise ka ei rääkinud. Kuid kui algas struktuurireform, tuli mulle üllatusena Sassi ettepanek teha koos loodusteadlastega neuroteaduste tippkeskus. Õppisin teda tundma kui inimest, kes kunagi ei virise ja kelle käes on paljud keerukana näivad asjad lihtsad. Sass võib suurele hulgale abipalvetele vastu tulla, kuid jonnakalt kindlaks jääda, kui see tema põhimõtetega kokku ei lähe."

Organisatsiooni- ja arengupsühholoogia teenekas lektor Kadi Liik möönab, et tegelikult ulatub tema tutvus Pulveri poole pikema aja taha kui tänane tööjuubel, hoopis tema õpingute aega Tartu Ülikoolis:
„Selle kogemuse põhjal võin väita, et üliõpilaste lemmikõppejõuks olemine on tema püsi(isiksuse)omadus. Püsivalt muhe ja toetav olemine ning erialane 360° kraadi silmaring kuuluvad ka paketti. Lisaks on Sassale omane oskus luua ja hoida head õhkkonda, mis hoiab meeskonda koos ja motiveerituna."

LTI õppejuht Sirje Vaask paneb Pulveri kohta kirja neli fenomenaalset omadust:
„1. Tema oskus lugeda loenguid peast – ilma slaidideta – ja seda tunde. Selle osana esitada struktureeritult informatsiooni, visata nalju ja tsitaate. Üliõpilased teda armastavad.

2. Tema oskus kõike jõuda – küll näed teda järjekordselt seminaril mõtisklemas psühholoogia erinevate aspektide üle, küll on ta kohal igal koosolekul või tegutseb uute arenduste või teadusasjadega. Uus õppekava Heaolu ja tervisekäitumine tuli nagu imeväel kõigi nende asjade vahel tema sulest.

3. Tema oskus kasutada vahepause kiireks suitsetamiseks. Ja oskus selle tervistkahjustava harjumuse ja iseenda suhet võtta ja esitleda teistele huumoriga.

4. Neljandaks meenub tema loovus inimestele rõõmu valmistamisel – olgu see siis sümfooniaorkestri korraldamine rektori sünnipäeval tema loengusse või kolleegidega mõne naljaka klipi või esitluse tegemine. Tema kõned kolleegide sünnipäevadel on alati mõtteterasid täis.

Tallinna Ülikool oleks kordades vähem värvikam, kui meil ei oleks Aleksander Pulverit."