Integreeritud loodusteadused ja analüütiline keemia: „Otsisin uut algust ja leidsin selle"

Kuidas tekkis huvi loodusteaduste vastu? 

Mul on raske öelda, millal täpselt loodusteaduste vastu huvi tekkis. Ma tean, et juba esimestes klassides meeldis mulle teatmeteoseid lugeda. Palju mul sellest kasu oli, on raske öelda, kuid ma usun, et tänu sellele on mul säilinud väga suur uudishimu ning huvi faktiteaduste üle. Loodusteadustest on kõige suurem huvi säilinud keemia, füüsika ja astronoomia vastu.

Kuidas leidsid tee Tallinna Ülikooli just integreeritud loodusteaduste õppekava juurde? Mida oled varem õppinud?

Minu ülikoolielu algas hoopis TTÜ-s informaatika kursusel. Kuna olin nii reaal- kui ka loodusteadustes tugev, pidin keskkooli alguses tegema valiku. Gümnaasiumis saadud peapesu, et Eestis on vaja ainult IT-inimesi, pani mind uskuma, et see on minu ainus tee. Informaatika erialal pidasin vastu kolm semestrit ning otsustasin neljanda semestri eel, et see ei ole minu jaoks ning ma eksmatrikuleerisin end. Olin sellel ajal suhteliselt löödud ning otsisin uut algust. Integreeritud loodusteaduste õppekaval jäi mul silma selle kirjeldus: „...sobib inimestele, kes gümnaasiumis ei leidnud oma teed.“ Tegemist oli Tallinna Ülikooli uue õppekavaga ning ma olin esimene lend, kes seda õppima asus.

 

Spetsialiseerusid analüütilise keemia alal. Millest tulenes see valik?

Valik oli väga juhuslik. Esimesel aastal mul kindlat plaani veel ei olnud, teadsin ainult, et tahan geoloogia eriala aineid õppida. Pärast esimest semestrit ning alusainete läbimist avastasin, et millegipärast läheb mul keemia väga lihtsalt, samal ajal kui kursusekaaslased olid raskustes. Need olid esimesed hetked, kui ma nägin endas keemiku potentsiaali. Otsustavaks sai see, kui Kalle Truus keemia aluste eksamil ütles (sain eksami C): „Sander, tubli töö, sinust võib sellise hindega lausa keemik saada.“ Kallest sai hiljem mu lõputöö juhendaja.

Kui paindlik on sinu arvates Tallinna Ülikoolis õppimine?

Integreeritud loodusteaduste kõige suurem võlu oli selles, et õppijate grupid on väikesed. Tänu sellele oli võimalik olla paindlikum ning õppejõu tähelepanu oli kontsentreeritum.

Milliseid lisaväärtusi andis sulle Tallinna Ülikoolis õppimine? Kas olid aktiivne ka üliõpilasesinduses? 

Olen terve elu olnud ühiskondlikult aktiivne inimene, olnud erinevates organisatsioonides ja kogudes. See tähendab, et ka oma elu esimesel ülikooliaastal liitusin ma üliõpilasnõukoguga. Jään igaveseks arvamusele, et üliõpilase jaoks on tema sotsiaalne elu tudengina pea sama tähtis kui õppimine. 

Kuid ka ahvatlusi kaasneb üliõpilasnõukoguga palju ning tuleb osata leida hea balanss õppimise ja pidutsemise vahel. Tallinna Ülikooli tulles ma seda viga ei tahtnud korrata ning esimesel aastal hoidusin sellest. Kaua ma siiski vastu ei pidanud ning juba viimase aasta eel kandideerisin üliõpilasvolikokku. Olin loodusteaduskonna ainus esindaja ning minu algatusel tehti nii mõnigi suur muudatus ülikoolis, peamiselt korraldasin ümber üliõpilasnõukogude struktuuri. Vanas eeskirjas oli punkt, mis ütles, et üliõpilasnõukogu liikmeid valitakse, mis tähendab, et aktiivsed üliõpilased ei saa organisatsiooniga liituda enne, kui teaduskond ta sinna valib. Valimised olid kord aastas, mistõttu piiras see aktiivsete inimeste liitumist organisatsioonidega.  

Sinu suurepärasest bakalaureusetööst „Plaatinametallide katalüütiline mõju süsiniknanotorude kaarleek-sünteesil” räägitakse veel tänaseni Astra 5. korruse koridorides. Mida see endast kujutas? Kas see inspireeris sind ka edasisteks projektideks, tegemisteks?

Huvi nanotorude vastu algas lihtsast esseest teemal „Süsinik. Selle erinevad allotroobid ja vormid, uusimad avastused ning kasutusalad“. Sellest esseest arenes välja mu seminaritöö „Süsinik nanotorud“. Bakalaureusetöö eel oli mul umbkaudne idee olemas – ma tahtsin sünteesida nanotorusid. Esmalt kõlas see uskumatult, kuna tänapäeval kasutatakse selleks väga spetsiifilisi masinaid, mida meil muidugi ei olnud. Lõpuks jäigi lauale, et plaan on teha nanotorusid nii, nagu nende avastamise ajal aastal 1991, kasutades kaarleek-meetodit. Teooria on sellel lihtne: kasutatakse kõrget kuumust (3000 – 5000 K), et sublimeerida süsinik. Selleks oli vaja ehitada vaakumkamber ning selle sees tekitada kahe grafiitpulga vahele kaarleek. Sünteesis on vajalik ka katalüsaator ning see sai valitud eeldusel, et kui plaatinametallid on tuntud katalüsaatorid, siis kas need sobivad ka nanotorude sünteesiks. Kuna puhas metall oli väga kallis, mõtlesime, et kui me kasutaks näiteks plaatinakloriidi, peaks see kaarleegi toimel lagunema metalliks ja klooriks (plaanis oli kasutada kõiki kuut plaatinametalli, kuid aja puuduse tõttu sain valmis Ru, Pd ja Pt sünteesid). Soolad lahustati lahustis ning need infuseeriti elektroodidesse. Mõttekäik toimiski ning sain esmakordselt süsiniknanotorusid sünteesida, kasutades ruteenim katalusaatorit. Edasised projektid sellel teemal on piirdunud vaid tulevase magistritööga, kus siis uurin edasi „infuseeritud grafiitide“ teooriat või teen katseid erinevate süsiniknanotorude komposiitmaterjalidega.

Mida soovitad tulevasele tudengitele, kel on soov sama eriala omandada? 

Sõnum kõikidele uutele tudengitele: usaldage oma sisetunnet. Õppige seda, mis teile huvi pakub. Ülikoolis õppimine on raske, kuid seda leevendab huvi õpitava vastu. Kui teil on suur huvi loodusteaduste vastu ning ei tea millele spetsialiseeruda, siis integreeritud loodusteadused on just see õige. Sul on suurepärane võimalus kombineerida erinevaid õppekava mooduleid, et kokku panna just sulle sobilik hariduskäik. Sellel õppekaval näed sa kohe ära, mis on su tugevamad küljed ning saad harukordse võimaluse just endale huvipakkuvaid teemasid õppida. Sama käib ka lõputöö teemade kohta, kus üliõpilasel on valikuvabadus oma teema ise valida. Kuid selleks pead olema suure pealehakkamisega. Sellist indu panevad õppejõud väga kiirelt tähele ning pakuvad sulle vajaliku tuge. 

 

Tutvu INTEGREERITUD LOODUSTEADUSTE avatud õppekavaga.
Avaldusi ootame 1. juulini!