Loodusblogi

Kehaline kasvatus ei kao kuhugi!

„Vahendid, suhtumine ja vorm muutuvad, isegi nimi võib muutuda, aga õppeaine jääb,“ ütleb kehalise kasvatuse kohta teenekas korvpallur, treener ja Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi korvpalli didaktika lektor Kersti Sirel.

Kersti Sirel

 

Mida tähendab sport Tallinna Ülikoolis: on see eelkõige kehakultuuri õpetajaks õppimine, sportlike (mängude) oskuse omandamine või tervisliku eluhoiaku saamine?

Mõlemat. Ja lisaks paljut veel. Läheneksin neile pigem eraldi. Kehakultuuri õpetaja peab olema kompetentne erinevate liigutusoskuste õpetamisel kui ka -vilumuste kujundamisel. Selle õigel korraldamisel ja vastavate teoreetiliste teadmiste omandamisel kujuneb välja ka tervislik ja terve eluhoiak. 

Teine on üliõpilassport võistlustasemel. Meil on rida pallimänguvõistkondi ja individuaalalade sportlasi, kes ülikooli egiidi all tegutsevad.  
Kolmandaks üliõpilaste ja ülikooli töötajate sportimine tervisespordi tasandil. Usun, et see saab peagi hoo sisse

Tallinna Ülikooli korvpallinaiskond

Tallinna Ülikooli korvpallinaiskond (allikas: Tallinna Ülikooli korvpallinaiskonna Facebooki leht)

Millisena näete kehalise kasvatuse kui kooli õppeaine tulevikku? On sel üldse tulevikku?

No kuhu ta ikka kaob. Eesmärk on ju olemas. Küsimus on lihtsalt, missuguseid ülesandeid me püstitame ja täitma hakkame, et selleni jõuda. Vahendid muutuvad, suhtumine ja vorm muutuvad, aga õppeaine jääb. Selles olen veendunud. Iseasi, millist nime see kandma hakkab. Aga see pole suures pilgus enam oluline.

Pigem rõhutan siin põhimõtet, et kõik see, mida oskame, omame ja teame, tuleb tudengiteni viia ning seda antud ajahetkele kohaselt parimas vormis. Seoses ülikooli Vita maja valmimisega on võimalused kahtlemata avardunud ja tingimused super. Ei saa ega tohi kurta. Ootasime seda maja väga kaua ja pikkisilmi. 

Kuidas on spordi roll ühiskonnas nt viimase 30 aasta jooksul muutunud? Mida selle põhjal edaspidiseks järeldada võib?
Üldistavalt ja ühe sõnaga – tohutult. 
Vastamise lihtsustamiseks jaotaksin spordi kolmeks tasapinnaks. 

"Olen olnud tänu spordile erinevates rollides – sportlane, treener, pedagoog ülikoolis, treenerite koolitaja."

- Kersti Sirel

1.Tervisesport

Teadlikkus selles vallas on kasvanud pidevalt tõusvas tempos. Võimalused selle ellu viimiseks on avardunud samas, kui mitte suuremas, tempos. Inimesed liigutavad ennast nii sise- kui ka välitingimustes, nii noored kui ka vanemad ja isegi päris vanad. 
Aastakümneid tagasi taheti teadlikkust tõsta pigem kohustuslikus korras ja töökollektiivis (näiteks VTK normide täitmine). Praeguseks on sport midagi, mida inimene tahab teha (motiivid siinjuures kahtlemata väga erinevad) ja tunneb sellest rõõmu.

2. Võistlussport

Sellele on vägagi keeruline ühest hinnangut anda. Üldistavalt võiks ehk öelda, et tegijaid oli varem rohkem ja spordialasid ning raha vähem. Motivatsioon oli ka ikka hoopis teine. Ei saa võrrelda võrreldamatut! 
Küll mulle tundub, et võitu tähtsustati üle! Tänases päevas oskame kavandada ja enam ka hinnata eesmärgile jõudmise protsessi.

3. Tippsport

Omal ajal oli spordis iidoleid vähem ja neid kanti sõna otseses mõttes kätel. Nad olid rahvuskangelased! Praegu on tippe palju rohkem ja seda väga erinevatel spordialadel. Kätel vast kõiki enam ei kanta aga tähelepanu puuduse üle ei saaks küll keegi kurta. 
Spordialasid on väga palju juurde tulnud ja käib sõna otseses mõttes võitlus pealtvaatajate pärast. Rida spordialasid on seetõttu marginaliseerunud.
Sportlastelt oodatakse reeglina kõrgeid kohti ja häid tulemusi. Ja kui seda ei saavutata, on kriitika kiire tulema ja valus olema. Kohati tundub, et nn väline motivatsioon mängib varasemast enam rolli – aga ma võin siinkohal ülekohtune olla. 

Kas vajame üldse võistlussporti? 

Ei kujuta ette, et see ära kaoks. Inimesele on omane teistega mõõtu võtta ja kui sellega kaasneb positiivne emotsioon nii kaasaelajatele (publik, toetajaskond) kui ka sportlastele endile, siis on kõik hästi. 

Ülikooli roll ja tugi on siin olnud ja on suur. Toon lihtsa ja endale kõige lähema näite – korvpallinaiskonna aastakümnetepikkuse tegevuse. See oleks ilma toetuseta olnud mõeldamatu. 

Aga kindlasti saab paremini. Rõhku tuleb panna eelkõige tervisespordi taseme tõstmisele ja laiendamisele.

Kas nii väikeses ja samas nii paljude (spordialaste) valikutega riigis nagu Eesti ei jää võistkonna-alad varsti kiratsema? Milliseid alasid Teie soovitate?

Pallimängudel üldistatuna läheb praegu hästi. Publikut võiks erinevatel võistlustel korraldajate arvates alati rohkem olla, aga huvi puudust otseselt kurta ei saa. Omaette teema on erinevate pallimängunaiskondade arv ja huvi nende tegemiste vastu, mis viimasel ajal näitab teravat langust. See teeb küll muret. 
Kas spordialasid on palju? Neid on täpselt nii palju, kui on soovijaid ja tegijaid. Kui mõnda ala tabab ressursi puudus (finantsid, inimesed jne), siis ta kaob lihtsalt kaardilt. Mina isiklikult ei pea mõttekaks kunstlikult ja repressiivselt alasid lahterdama hakata. Elu paneb kõik paika.

Mida on sport Teile andnud?

Olen olnud tänu spordile erinevates rollides – sportlane, treener, pedagoog ülikoolis, treenerite koolitaja. Tegutsemine nendes rollides on pakkunud rahuolu ja rõõmu. Mulle lihtsalt meeldib see, mida olen teinud ja jätkuvalt teen inimeste keskel, kes mind on ümbritsenud ja ümbritsevad.