Tõnu Ploompuu: „Õpetamine on parim õppimise viis"

Kuidas jõudsite te oma erialade ehk botaanika ja mükoloogia juurde?

Lapsena sai aias ringi roomatud ja nii kaua kui mäletan, olid need libled ja värgid, mis sealt leida, ikka huvitavad. Putukatega oli keerulisem – nemad jooksid eest ära ja ei saanud järgmine päev enam tutvusesobitamist jätkata. Lindudega veel kehvem – mõned elasid aias, aga enamus jäi kaugeks. Seentega oli muidugi ka kitsas, aga sügiseti sai emaga vähemalt seenenäitusel käidud, kus Elisabeth Karin Peikel ja Õie Jaagomäe seletasid seda, mida oskasid. Taimede osas oli kõige lihtsam – neid teadis natuke ema ja hiljem lisandusid ka ülevaatlikud raamatud. 

Umbes koolieelse aasta kanti jäävad ka mälestused konkreetsetest taimedest ja seentest, näiteks ilusa lille kassitapu kasvatamisest, mille õied kuidagi ei avanenud. Nagu hiljem selgus, oli tegemist konnatatraga. Meelde on jäänud pehme pilviku pisiliik Russula cessans, kes kasvas männi all ja erines teisest kahest aias kasvavast pilvikust, hiljem aga kadus – ilmselt Männiku tehaste tolmusaaste tõttu. Liigi määramiseni jõudsin küll alles rohkem kui 30 aastat hiljem. Meeles on ka haava kõdukändudel kasvanud psatürell, kelle hilisem määrang pole seni veel perekonnast kaugemale jõudnud.

Ülikoolis tundsin ennast piisavalt targana taimede osas ja jäi mulje, et see teadus on valmis. Seente osas ei tekkinud otsest kontakti inimestega ja niimoodi sai diplomitöö taimefüsioloogiast. See suund andis kokkuvõttes parema arusaamise elu keemiast, mida ise poleks ilmselt omandanud.

Taimede juurde tagasi pöördumine toimus hiljem, pigem arenes see edasi harrastusena. Tallinna Botaanikaaias sai tegelema hakatud õhusaaste taimede ökofüsioloogiaga, mis arenes õhusaaste taimeökoloogiaks ja edasi märgalade ökoloogia poole. Seente osas oli ka pidevalt natuke iseseisvat nokitsemist. Rabade õhusaaste mõju uurimisel langes pilk ka seenekooslustele, millest tekkis tihedam kontakt Tartu mükoloogidega ja Tallinnas Georg Štšukiniga. Edasi oli aga ülikooolis vaja ka seeni õpetada, ja õpetamine on teatavasti parim õppimise viis.

Kuidas sattusite ülikooli tööle?

Ülikooli tööle sattusin bussis trehvamise järel. Seni olin looduslaste laagrites taimi õpetanud ja niimoodi kutsus klassiõpetajatele bioloogiat õpetama tulnud Jaanus Kiili ka mind ülikooli taimi õpetama. Põlised klassiõpetajaks õppijate bioloogiaõpetajad Vilma Eesmaa ja Evi Prikk hakkasid pensioniealistena tööpõldu kokku tõmbama ja nii tekkis võimalus minul tühjenev koht täita. Tollal oli väga suure konkursiga klassiõpetajate erialal ka loodusteaduste osa palju suurem. Samaks õppeaastaks oli vastu võetud ka esimesed puhtalt loodusteaduste õppijad Sirje Aheri eestvedamisel. Poolteist aastat hiljem jätkus õpetamine juba matemaatika-loodusteaduskonna all, üha suuremas mahus bioloogia erialal õpetades.

Kas ja mis on nende 30 töötatud aasta jooksul ülikoolis muutunud?

Minu ülikooli tööle asumine jäi ülikooli vaba mõtte arengu ja tõusu aega. See, mida eelneval kümnendil oli vaid mõeldud, püüti teha eelmise sajandi viimasel kümnendil ka teoks. Kuigi rahaliselt vaene, oli see kammitsatest vabanenud akadeemilise vaimu õitsele puhkemise aeg. Teine töökümnend oli selle taseme hoidmine, aga tasapisi hakkas tunda andma ka korralekutsujate mõju, rahalisi võimalusi oli rohkem, aga rahaline konkurents hakkas Eesti ülikoolielu juba murendama. Viimane kümnend on aga akadeemilisuse kao ja näitajate õitselepuhkemise kümnend. Siiski on veel akadeemiline õpetamine võimalik, kuigi paljuski hakkab nõutav tegevus hariduse tootmise tehnikumi meenutama.

Millised uuringud ja projektid on teil hetkel käsil? Millest need on?

Uuringud on mul pigem hobi korras ja koostöös üliõpilaste lõputöödega. Oluline on varem uuritud inimmõjustatud koosluste edasise arengu jälgimine. Siin on kaks taimekoosluste rühma – Virumaa rabade taastumine tolmusaste kahanemise tingimustes ja linnametsade elustiku ümberkujunemine. Viimases tuli eelmiste kordusuuringutega välja arvutite mõju linnametsa taimestikule. Nimelt poisikesed istuvad arvutis ja ei jookse enam ringi – selle tulemusena on tallamisõrnade liikide levik laienenud. Seente osas olen rohkem keskendunud pärandkoosluste seenestikule, aga samuti epifüütsetele kübarseentele. 

Teine suund on aga teoreetiline evolutsiooniline bioloogia alates elu tekkest kuni robotiteni, seda eelkõige semiootilise analüüsi kaudu. Selles vallas ootavad kokku kirjutamist mitu artiklit, aga liha on nõder. 

Lisaks teadusele – kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab? Mis teid elus inspireerib ja sütitab?

Mõnes mõttes langevad töö ja hobid kokku, mis on ühest küljest halb, sest see ei võimalda põgeneda töö käest. Palju tegevusi on ära langenud liiga lühikese ööpäeva tõttu. Tingimisi võib hobiks nimetada ka eelkõige söödavate taimede kasvatamise katseid (näiteks kirsskontpuu) ja natuke suurema tootva ja haridusliku õunaaia rajamist.

Inspireerib kindlasti hea seltskond, mida aga on viimastel aastatel jõhkralt rünnatud. Õnneks omas metsas ja maal toimetades pole seltskonnale piiranguid. Isegi veel elusana säilunud kodanike ühisvara maadel saab ennast kosutada. Siia sobib tsiteerida: „Ma tahan elada keset elu, kes tahab elada keset elu, kes tahab elada keset elu". Nii ruumis kui ajas. Ja sel on alati peale ilu ka teine pool – valu. 

Küsisime ka lektor Ploompuu pikaaegsetelt kolleegidelt ja tudengitelt oma kolleegi ning õppejõuga seotud toredaid mõtteid ja mälestusi.

Ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa, kes Tõnu Ploompuud mäletab tükk maad enne tema kolleegiks saamist, räägib nii:

„Tõnu jättis kustumatu mälestuse juba tudengipõlves. Esimeses suvepraksis Naissaarel sai tema järel sumbatud saare ainukeses sookeses ning korduvalt ekseldud ühest saare otsast teise, et üles otsida mõni tema jaoks teadaolevalt seal kasvavat vähem või rohkem haruldast või tuttavat taime. Ka puhkepauside ajal sahistas Tõnu kusagil põõsa või kivi taga ringi ning tuli ja tutvustas oma leide. Kuna paralleelselt oli meil käsil ka putukakollektsiooni korjamine, siis alatihti pahandas ta tudengitega, et need oma liblikavõrkudega ringi joostes taimed ära tallavad. Just sellist oma alaga andunult tegelemist ning sügavalt tundmist oleks vaja rohkem kõikide inimeste ellu. Leida see valdkond, mist tõesti tõmbab ning elada selles ja sellega iga päev."

Bioloogiatudeng Vivian Tamm pani kirja järgmised mõtted:

„Tõnu Ploompuu on suure algustähega Isiksus. Nii õppejõu kui inimesena on ta meeldejääv oma iselaadi huumori ja boheemlasliku olekuga. Kuigi kohati konfliktne, siis tudengina imetlen Ploompuu puhul eelkõige Tema fanatismi – see, mida ta tudengitele edastab, on ühtlasi tema hobi ja osa tema olemusest. Tõnu on kahtlemata väga avara silmavaate ja arvamustega inimene ning temalt on, mida õppida. Bioloogiatudengina on neid erilisi seikasid Tõnuga seoses üksjagu – kahtlemata püsib eredalt meeles esimeses suvepraktikumis ristimisõhtul tema puu otsas istumine ja mannikese laulu laulmine. Ühtlasi on saadud tema maakodus hoovi peal joodud värsket piparmünditeed peale seenelkäiku. Vast soovingi lugupeetud õppejõule ka edaspidiseks, et jätkuks neid tudengeid, kes tahavad mõista ja teada rohkemat, kui miinimumi, mis aine läbimiseks nõutud."

Taimeökoloog Tiina Elvisto kirjeldab kolleeg Tõnut selliste sõnadega:

„Tõnu P ehk Plomtša – õppetöö sisulisele poolele pühenduv, filosofeeriv, isemeelne, üliõpilaste poolt hinnatud, suur võsas ragistaja. Üliõpilased on öelnud – võtab looduskäikudel kaardi välja siis, kui on ekslemistega kaardilt juba väljas."

Jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur, kes samuti Tõnu Ploompuuga esmalt tudengina kohtus, jagab õppejõult saadud õppetundi:

„Tõnu õpilaseks olemise ajast olen tänasesse päeva võtnud selle õppetunni, et eksam on veel viimane koht, kus see, mis kursuse käigus ebaselgeks on jäänud, saaks selgeks uuritud."

Bioloogiatudeng ning LTi üliõpilasnõukogu juht Laura Paju võtab oma õppejõu kokku niimoodi:

„Kui öeldakse, et osad õppejõud jäävad elu lõpuni meelde, siis Ploompuu on ere näide sellest. Saades kokku endiste kursakaaslaste või bioloogia õppekaval olevate inimestega, ei jää kunagi Tõnu mainimata. „Kas sa mäletad, kui Tõnu..." on alati ülikooliajast rääkides läbikäiv fraas. Pole just iga päev, kui näed õppejõudu nii huvitavate meetoditega ainet õpetamas – selleks läheb ta kas või neljakäpukile või möirgab nagu ehtne karu. Niisugune kirg ja julgus võib ehmatada nii mõnegi ära, kuid tagantjärele vaadates täitis see oma eesmärki – näited koos teooriaga on siiamaani meeles! 

Isegi kui sa ise ei pruugi kunagi Tõnuga samale tasemele jõuda, annab ta selle motivatsiooni, et taimemääraja kätte võtta ja ise loodusesse sonkima minna. Kuigi kes soovib kiiret ellujäämise kursust, siis võib julgelt öelda Tõnule: „Lähme rappa!" ning ees ootabki 12-tunnine matk, mille läbimisel naased oma igapäevaellu uue inimesena. 

30 aastat Tallinna Ülikoolis on väga vääriline panus ning usun, et iga tudeng, kes on Ploompuuga kokku puutunud, on saanud nii mõnegi õppetunni ja värvirikka kogemuse võrra rikkaks. Aitäh toredate mälestuste eest ning jätka samas vaimus! Jõudu ja jaksu ka järgnevaks 30 aastaks!"