17.02.2017 Küsimustele vastab BFMi multitalent: Raul Tõnurist Millises maailmas Sa elad? Vähemalt kahes korraga. Üks on võimaluste maailm. Kui mööda kihutab Segway ja pensionär teeb turul kogemata videokõne, siis võib vist öelda, et elame tulevikus. Kuid see on ka pealiskaudsuse, kaelamurdva logistika ja ogara tempo maailm. See pole minu oma, aga selles ma elan. Seal söön joostes, ärkan pool tundi enne magamaminekut ja hoian külmkapis asju, mis mujale ei mahuks. Seda maailma ma muuta ei saa. Teist aga vormin endale meelepäraseks, kui vähegi võimalik, mingu selle peale või elu. Lihtsustan, lasen ajal voolata (tegelikult pole kuhugi kiiret ja mõni asi võib ka tegemata jääda) ning lasen end kanda... kujunditel? Ei... Venitan terviklikke hetki? Paremini ma seda nimetada ei oska. Mingi meeleolu, mõte, heli, mõnesekundine fragment muusikast, pilt, lõhn, filmikaader või kõik korraga – teinekord loovad need võimsaid kujutelmi, mis jäävad taustale kas tundideks, päevadeks või nädalateks. Ses suhtes elan ma suuresti ettekujutuses. Paras hullumaja jutt. Kõige huvitavam film/lavastus/raamat, mis on inspireerinud Sinu elu ja kuidas? Tahaks originaalitseda, aga ei saa, sest vägisi tuleb meelde „Stalker“. Nägin seda õrnas eas, kui olin kõik kaubaraudteed läbi kolanud ja kõigist plankudest üle roninud. Mõnes mõttes kestab see puberteet mul tänini. Kuid ära tegi see film ilmselt sellega, et keegi oli suutnud räämas, pooleldi mahajäetud miljöö kuidagi ära mõtestada. Ei meenu, et see oleks enne või pärast kellelgi õnnestunud, vähemalt mitte sel määral. Teatris pole käinud vist paarkümmend aastat. Ei suuda hästi suhestuda meediumiga, kus näitleja peab iga repliigi ajal jalga vastu maad lööma, et teda tagareas märgataks. Kui teatraalsus ei sobi, pole teatrisse kuigipalju asja. Raudselt teen liiga, sest eks teatergi ole selle aja jooksul kõvasti muutunud. Raamatutega pole lood sugugi paremad. Suu liigub lugedes kaasa, iga eluaasta kohta tuleb raamat ja sedagi peamiselt põhikooli kohustusliku kirjanduse arvelt. Olulisemaid mõjutajaid on kolm: - Pärna psühhedeelne koomiks „Tagurpidi“, mis pani mõtte juba varakult õigetpidi liikuma. Hiljuti õnnestus sellesse võtta ka mu elu ainus autogramm, kui Pärn tuli näpitsaid laenama. - Ehini lühiproosa „Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama“, mida lugesin noorpõlves ja mille järelmekki tunnen siiani. Paar nädalat enne Ehini surma jõudsin ühes parklas ka tüüpilist fännimöla ajada, samuti esmakordselt elus. - Silveti „Inglise-eesti sõnaraamat“, mida lugesin tõlkides-toimetades 15 aastat ja mis suudab veel praegugi üllatada. Kui saaksid öelda praegustele tudengitele ainult ühe asja, siis mis see oleks? Ütleksin seda mitte tudengitele, vaid igaühele: „Iga asja kohta võib midagi öelda ja lisada siis täpselt vastupidist.“ Sest nii on. Aegade jooksul on BFMist läbi käinud palju tudengeid. Kuidas on tudeng selle aja jooksul muutunud, milline on praeguse tudengi nägu? Kolme aasta põhjal oleks patt midagi järeldada. Siiani on tudeng ikka sama nägu olnud. Igal sügisel koguneb uus ports kooli ette nagu Hitchcocki linnud. Ainult mina saan aasta vanemaks, millest ka väike istumajäämise tunne. Kuid lisaksin siia kohe oma teise avastuse, mida oleks tulnud mainida juba eelmises punktis: „Inimesed pole ei noored ega vanad, vaid elavad eri aegadel.“ Selles mõttes olen ma loode, imik, vanur ja surnu ühekorraga, nagu ka kõik teised. Pole ju vahet, millal sa ära elad. Eriala, mille oled valinud, kuidas oled selleni jõudnud? Eriala pole veel õnneks valinud. Viimastel aastatel olen ette võtnud asju, mida poleks osanud uneski näha, ja paistab, et see rida jätkub. Tõsi küll, kui tudengieas on kõik veel võimalik (välja arvatud ehk kosmonaudiks saamine, kuigi võimaluste maailmas pole ka see välistatud), tunnen enda puhul juba limiite. Vähe sellest, ka üldine trend liigub sinnapoole, et igaüks oskab teha vaid ühte ja teeb seda hommikust õhtuni. Seega pean end killustama ja arvestama juba ette, et ei jõua ühelgi alal tippu, kuid sellegipoolest õnnestub siin ja seal midagi panustada ning ennastki aeg-ajalt üllatada. Sõnastasin hiljuti ka elu mõtte: „Et alati oleks huvitav.“ BFMi blogi