Haridusblogi

Larissa Jõgi: „Kõik on mu teele sattunud õnnelikest juhustest.”

2021. aasta oktoobris täitus haridusteaduste instituudi andragoogika dotsendil Larissa Jõel 40 aastat Tallinna Ülikoolis. Seetõttu uurisime suurt tööjuubelit tähistavalt Larissalt veidi nende neljakümne toimeka aasta tausta kohta ja palju muudki.

Larissa Jõgi

Larissa, tundub, et niipea, kui te kõrghariduse Tallinna Ülikoolist kätte saite, siis teid siit tegelikult enam n-ö ära minna ei lastudki. Kas vastab tõele?

Just nii. Sattusin Tallinna Ülikooli tööle tegelikult juhuse tõttu. Tulin tolleaegse Vilde-nimelise instituudi õppeosakonda oma diplomit ära tooma. Seal kohtusin toonase haridusjuhtide ettevalmistus- ja täiendusteaduskonna prodekaan Milli-Irene Pedajasega, kellega me möödaminnes mõned laused vahetasime. Järgmisel päeval sain Milli-Irenelt telefonikõne. Ta andis mulle teada, et rektor Rein Virkus on loonud  andragoogika ja juhtimistöö kateedri ning sinna otsitakse just selliseid noori inimesi nagu mina. Ütlesin küll, et ma ei tea sellest valdkonnast midagi, kuid Milli-Irene kinnitas, et kateedri juhataja Talvi Märja paneb kokku kateedri koosseisu ja sellega on kiire. Nii juhtuski, et andragoogika ja juhtimistöö kateedri asutamisest 1986. aastal alates olen selles valdkonnas siiani tegutsenud.

Teie pikk curriculum vitae annab selgelt mõista, et teil on küll üks kindel südameteema – andragoogika –, ent samas meeldib teile ka ametialane vaheldus. Olete töötanud meie juures nii õppejõu, õppetooli, kateedri, akadeemilise suuna, osakonna juhataja kui ka prorektorina. Mille järgi otsustate, mis on järgmine samm või et on aeg töörutiini murda?

Mu elukäik on tõesti olnud selline, et kõik on mu teele sattunud õnnelikest juhustest. Teadlikku n-ö ukse avamist pole olnud. Juhuse läbi jätkasin pärast ülikooliõpinguid selles samas ülikoolis. Ka erinevad  juhtimisega seotud ametid ja tegevused pole olnud minu initsieeritud, kas on kutsutud või on tehtud ettepanek. Kui 1997. aasta lõpus helistas rektor Mait Arvisto ja kutsus mind rektoraati  õppeprorektoriks, oli see väga suureks üllatuseks. Mulle endale ei meeldi niiviisi ‘rivis seista’ esimese või teisena, eelistan küll mitte päris ääres, kuid siiski pigem meeskonna liikmena koostöös ja ühiselt toimetada. Seetõttu tuli ka kutse ootamatult, ent olen vastu võtnud need ettepanekud, mis on pakkunud võimalust panustada millessegi, mis on hetkel või perspektiivis oluline ja tähenduslik. Tagantjärele mõeldes on need valikud olnud õiged otsused, kuigi need juhtimisega seotud ametid on mu akadeemilist tööd mitmel korral katkestanud. Olen tõepoolest ülikoolis töötades mitmel eri tasandil saanud juhtimiskogemusi. Nüüd soovin tegeleda rohkem teadustööga. Mulle meeldib teha rahvusvahelist koostööd.

Larissa 1999. aastal

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Larissa 1999. aastal tollases rektoraadis Terra majas (T-212), mis on tänapäeval ülikooli turundus- ja kommunikatsiooniosakonna koduks.

See on suurepärane, et te rahvusvahelist koostööd mainite, sest nende nõukogude ja koostöökogude hulk, milles olete aegade jooksul osalenud või osalete aktiivselt siiani, on äärmiselt muljet avaldav. Kuidas valite, millesse oma aega panustate?

Hästi targalt! Eriti viimastel aastatel valin hoolega, milles osalen. Valin selliseid protsesse ja tegevusi, mille puhul näen, et minust on kasu ja on võimalik midagi olulist mõjutada või osalen uurimisprojektis, kus on tugev uurimismeeskond. Olen palju panustanud rahvusvahelisesse koostöösse ja rahvusvahelisse teadusvõrgustikku, mis on seotud täiskasvanu koolitajate ja selle valdkonnaga seotud tegevuste arendamisega. See võrgustik toimetab väiksemates kogukondades, ent võrgustiku lülideks on neli ülikooli: Thessaloniki ülikool, Küprose avatud ülikool, Bonnis asuv Saksamaa täiskasvanuhariduse instituut ja Tallinna ülikool. See on olnud väga hariv. Tänu rahvusvahelisele koostööle sai 2015. aastal kokku rühm inimesi, kes arendas kaks aastat ERASMUS MUNDUS programmi raames rahvusvahelist magistriõppe õppekava Adult Education for Social Changes. Õppekava partnerid lisaks Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudile on Malta, Glasgow ja Küprose avatud ülikoolid. Selle interdistsiplinaarse õppekava idee tugineb üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsusele. Olen äärmiselt uhke selle programmi üle, milles töötavad partnerülikoolide tippõppejõud ja konkurss on väga kõrge – igal aastal üle 400 avalduse. Hetkel õpib selle õppekava järgi viies grupp magistrante 18 erinevast riigist. Programmi tase on kõrge. Seni lõpetanud magistrantidest jätkavad 12 doktoriõpingutega.    Uhkusega saan tõdeda, et meie ülikool on selle programmi innovatiivseim ülikool! Meie ülikooli eripäraks on see, et me ei ole nii suur nagu näiteks Glasgow ülikool, kus võib juhtuda nii, et ühe teaduskonna inimesed ei tunnegi üksteist, sest struktuuriüksused on lihtsalt nii suured. Meie ülikoolis inimesed tunnevad üksteist ja me teeme omavahel tihedalt koostööd. Meie ülikooli üldine töökultuur, õppeprotsessiga seotud mitmed arendused – ma ei saa otseselt öelda, et oleme paremad kui teised, aga oleme oma partneritele ja ülikoolidele eeskujuks küll.

Kuidas on Tallinna Ülikool teie 40 aasta jooksul muutunud?

Minu meelest on ülikool kindlalt ja ühiskonna jaoks arusaadavalt positsioneerinud,  muutunud enesekindlamaks ja palju selgemalt eristuvaks teistest ülikoolidest. Teame, milles me head ja tugevad oleme. Lisaks meeldib mulle, et liigume rohelisema, keskkonda säästvama, vaimsust ja akadeemilisust väärtustavama ülikooli suunas. See on väga oluline, et ülikool paistaks sellisena nii sisse- kui ka väljapoole.

Tänavusel õpetajate päeval paluti ülikooli töötajatel ja tudengitel panna AnswerGardeni virtuaalsesse sõnapilve kirja neile kõige paremini meelde jäänud või neid kõige rohkem mõjutanud õppejõudude nimed. Teiegi nimi, Larissa, oli tänusõnapilves üpris arvukalt esindatud. Mis nipiga olete oma üliõpilased ära võlunud?

Arvan, et kõik minu andragoogidest kolleegid on sellega nõus, et meie valdkonnas toimub õpe veidi teistmoodi. Mina töötan magistri- ja doktoriõppe üliõpilastega, kes juba on oma ala spetsialistid või professionaalid. Mul polegi muud valikut, kui kaasata, suhelda oma üliõpilastega ja luua neile sobiv õpiruum ning tundub, et sellised õpiruumid on neile sobinud. See kõlab justkui lihtsalt, ent vajab väga häid suhtlemisoskusi, keskendumist üliõpilaste õppimise toetamisele, valikute loomist õppimiseks, suutlikkust kasutada sobivaid lähenemisi. Olen elu jooksul palju näinud, kogenud ja õppinud ning tahaks seda kõike oma tudengitega jagada, kuid pean siiski oluliseks, et ma saan just nemad arutama, üksteist õpetama, omavahel jagama. Ma austan ülikooli õppima tulnud täiskasvanud õppijat. Tean, kui keeruline on, eriti nendel, kellel on õppimise kõrvalt veel täistöökoht ja lastega peregi. Ööpäevas on ainult 24 tundi, millest peaks 8 kuluma magamisele, 8 tööle ja 8 tundi muule tegevusele. Minu suur lugupidamine! Võtan mütsi maha nende inimeste ees ja püüan alati tagada selle, et kui oma tudengitega kohtun, siis ma ei raiska nende aega.

Larissa Jõgi tööjuubel

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Larissa hindab kõrgelt enda kolleege, rahvusvahelist koostööd, rohelisemat ja keskkonda hoidvat mõtteviisi ning oma üliõpilasi.

Mainisite ennist, et soovite rohkem aega teadustööle panustada. Mida hetkel uurite?

Mind on hakanud huvitama kõrghariduse uuringud just seetõttu, et avastasin, et Tallinna Ülikool ei ole ülikoolis toimuvat uurinud. Neli aastat tagasi algatasime koos interdistsiplinaarse grupiga ÕPPES uurimisprojekti, millest selgus, et meie ülikoolis on paljude erinevate identiteetidega õppejõude, et ‘teadlane versus õpetav õppejõud’ dilemma on endiselt esil. Õpetav õppejõud väärtustab õpetamist, kuid kogeb ennast väga ülekoormatuna, igatseb teadustöö võimalusi ja süvenemiseks aega; uuriv õppejõud on rahulolevam. Uuringust selgus, et kõik 48 intervjueeritud õppejõudu on ülikoolile pühendunud ja nende identiteedid on paljus ülikooliga seotud. Lisaks selgus, et õpetamise praktika ehk see, kuidas me õpetame, on tugevalt seotud meie identiteediloomega. Mida paremini saad aru, kes sa õppejõu ja teadlasena ülikoolis oled, seda mõtestatumaid valikuid tehakse See tähendab ka suuremat isiklikku heaolu. Samas on arusaadav, et teadlase kohanemine õpetava õppejõu rolliga on väga nõudlik protsess, seega on oluline, kui selles protsessis on ülikoolil pakkuda õppejõududele tuge. Lisaks algatasime ÕPPES grupiga  projekti, mille raames tutvume kolleegidega uudsete tehnoloogiatega, näiteks hariduslike ja  sotsiaalsete robotite, stressikellade, interaktiivse tahvli võimalustega. Nende kasutamise uurimine ülikooliõppes ongi selle projekti ülesanne. Uurime seda iseenda peal, kaasame protsessi üliõpilasi ja otsime vastuseid küsimusele, kuidas teaduspõhiselt integreerida uuemaid tehnoloogiaid ülikoolis õpetamises. Tulemusena kirjeldame ja analüüsime neid uusi praktikaid ja nende mõju. See on väga paeluv ja uurijate jaoks nõudlik protsess, sest vajab ka suutlikkust kujutleda tuleviku õpetamise praktikaid ülikoolis.

Miks teile just Tallinna Ülikoolis töötada meeldib?

Esmalt muidugi see, et oleme andragoogika valdkonna  ja  andragoogikaõpet puudutava ise algusest peale üles ehitanud. See ei olegi nii tavapärane kogemus. Julgen öelda, et andragoogika valdkonnas tegutsevad pühendunud, andekad ja perspektiivsed inimesed. Andragoogika valdkond on interdistsiplinaarsuse tõttu ise väga perspektiivne õppe- ja teadusvaldkond. Kui lisada siia juurde kõikide minu kolleegide uurimishuvid, algatused  ja projektid, on meie ajajälg ülikoolis, Eestis ja väljaspool Eestitki märkimisväärne. See on olnud suur osa minu elust, sellega olen saanud täiskasvanuks ja täiskasvanumaks. Andragoogika valdkond tähistab sellel aastal 35–aastast juubelit. 5. oktoobril loodi meie vilistlase algatusel Eesti Andragoogide Liit. See on paljudele valdkonnaga seotud inimestele oluline tähis. 25. novembril tähistame andragoogika ajajälgi teadussündmusega „Tähistame õppimist”.

Kuidas lõõgastute pärast tööd, kui sügisene pime aeg juba vaikselt võimust võtta ähvardab?

Mulle meeldib väga saksofonist Jan Garbarek. Kes on džässihuvilised, need teavad. Kes pole veel teda kuulanud, julgen soovitada.

Palun jagage lõpetuseks meiega enda kohta midagi taolist, mida teie sõbrad ja kolleegid ehk ei pruugigi veel teada.

Üks asi on küll. Ma olen seda jaganud väga väheste inimestega ja juba peaaegu unustanud. Olen kohtunud tuntud vene filmirežissööri Andrei Kontšalovskiga. See juhtus 1973. aastal. Käisin Tallinnas tädi juures, ema õel külas ja mind peatati Viru tänaval. Minu juurde tulid inimesed, kes pakkusid, et võiksin sõita Moskvasse ühe filmi castingule. Täna tundub see kui üks suur ulme. Ma käisingi ihuüksi, viieteistaastasena Moskvas Mosfilmi stuudios Kontšalovski filmi „Романс о влюблённых” („Romanss armunutest”/„A Lover’s Romance”) osatäitjate castingul, kus kohtusin ka režissööriga. Ma poleks praegu mõeldes sellist julgustükki mitte kunagi küll ette võtnud. Siiani imestan, kuidas mu vanemad mind ära lubasid. Mul oli ema kell kaasas ja vaatasin seda kogu päeva jooksul pidevalt, sest pidin õhtuse rongiga Tallinnasse tagasi sõitma. Kontšalovski teietas mind, kui minuga rääkis, ja tundis kella vaatamise peale muret, et kas mul on kiire. Näitlejaks mind õnneks ei valitud, filmi valiti lõpuks Jelena Koreneva. Castingul tehti väga palju pilte, endale sain nendest kaks, mis saadeti mõni aeg hiljem postiga koju. Aga see oli üks väga  huvitav kogemus küll.

15-aastane Larissa

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

15-aastane Larissa, kellest õnneks ei saanud näitlejat – taaskord läbi juhuste?

Head 40. tööjuubelit!