Lembi Lõugas: „On tohutult inspireeriv, kui saab oma eriala üle arutada eri riikides üle maailma.”
2021. aasta septembris tähistas oma 30. tööjuubelit Tallinna Ülikoolis Lembi Lõugas. Kuidas meie arheoloogia teaduskogu juhatajal ja vanemteaduril läheb?
30 aastat on pikk ja viljakas suhe. Kas Tallinna Ülikool leidis üles teid või leidsite teie Tallinna Ülikooli?
Mõnes mõttes leidsin ise Tallinna Ülikooli või kui täpsem olla, siis ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse ja arheoloogia teaduskogu ühise eelkäija Teaduste Akadeemia ajaloo instituudi. Aasta oli siis 1991 ning Tallinna Ülikooli moodustanud erinevad asutused kandsid eri nimesid.
Millega tegeleb TLÜ arheoloogia teaduskogu vanemteadur igapäevaselt? Milline näeb välja teie argine tööpäev?
Kuna täidan ka arheoloogia teaduskogu juhataja ülesandeid, siis üritan nende ülesannetega hommikupoole hakkama saada ning päeva teise poole oma uurimisprojektiga tegeleda. Teinekord saab tööjaotuse ka eri päevadele planeerida. Eks see teadlase töö tähendab tihti ka väljaspool tavalist tööaega tegutsemist – nõuavad ju mõlemad ametid 100% pühendumist, vastasel korral jäävad tulemused poolikuks.
Millise teaduskogu säilitise üle tunnete erilist uhkust? Mis lugu selle eseme taga peitub?
Nii suure kollektsiooni puhul nagu arheoloogia teaduskogu on väga raske välja tuua ainult üht erilist eset. Kui nüüd mõelda, mis mulle esimesena pähe torkab, siis on selleks üks neoliitilisest Tamula asulakohast leitud inimkujuke, mida on ilmselt ripatsina kantud, s.o et otsaesist läbib auk nööri vms jaoks. See kujuke on minu jaoks justkui arheoloogiat tähistav sümbol võib-olla seetõttu, et on kasutusel olnud 1970ndatel ilmunud raamatu „Arheoloogiga Eestimaa teedel” kaanepildil.
Olete olnud ja olete praegugi hulgaliste seltside ja ühenduste liige. Kuidas see teie tööelu rikastanud on? Milliseid põnevaid kontakte/reise liikmesus võimaldanud on?
On nii passiivsemaid kui aktiivsemaid liikmelisusi. Passiivsus on muidugi mu oma teha, aga paraku tuleb tihedas ajagraafikus valikuid teha. Põnevamad kontaktid ja reisid on tulnud ikkagi rahvusvahelistes ühingutes olles. International Council of Archaeozoology (ICAZ) on üks nendest. ICAZ korraldab regulaarselt nii konverentse kui ka töörühmade kokkusaamisi, rahvusvahelise komitee liikmena osalen võimalusel ka komitee kokkusaamistel. Üks meeldejäävamaid seiku leidis aset ICAZi arheozooloogia ja geneetika töörühma kokkusaamisel siinsamas Eestis. Korraldasime konverentsijärgse ekskursiooni Saaremaale ning kohale jõudes märkasime hotelli vastuvõtulaual erinevate riikide lipukesi. Esialgu see meie tähelepanu ei tõmmanud, kuid mingil hetkel küsis üks samas hotellis peatunud Soome turist, et mis tähtis rahvusvaheline delegatsioon hotellis peatub. Tähistasid need lipukesed ju hotelli külaliste päritoluriike. Siis tabasin ära, et meie 32 konverentsi ekskursioonil osalenut olid pärit 28 eri riigist, millest kaugemateks Argentiina ja Mehhiko. See on tohutult inspireeriv, kui saab nii erinevate taustadega inimestega oma eriala üle arutada ja kui need arutelud toimuvad eri riikides üle maailma.
Milline on teie lemmikmälestus 30 aastast Tallinna Ülikoolis?
Ei saa salata, et see lemmikmälestus on lähiminevikust ehk kui 2019. aastal valmis lõpuks arheozooloogiakogu hoidla Ankru tn 4a – sain tunda, et miskit väga olulist on oma erialaga seoses tehtud. Hoidla vajadus on ju tegelikult minu tööle asumisest saadik päevakorras olnud.
Milline inimene sobiks teile kolleegiks? Kes võiks õppida mida, et teie kolleegiks saada?
Eelkõige inimene, kes tunneb sügavamat huvi minevikus aset leidnud protsesside vastu, kuid omab ka ettekujutust, kuidas koguda andmeid ja neid andmeid süstematiseerida. Eriala valikud on siin kas ajalugu-arheoloogia või loomaluude uurimises ka bioloogia-geoloogia. Ise õppisin ülikoolis bioloogiat (zooloogia, ökoloogia), nooremad kolleegid on arheoloogiale spetsialiseerunud. Arheozooloogia või zooarheoloogia mõistetena ütlevad juba ise ära, et teadmisi läheb vaja mõlemalt erialalt. Kui rääkida aga arheoloogia teaduskogust tervikuna, siis ilma arheoloogia-alaste teadmisteta siin palju korda ei saada.
Millega on Tallinna Ülikool tööandjana teid kõik need 30 aastat võlunud? Mis teeb TLÜ heaks tööandjaks?
Tallinna Ülikool on mu meelest muutunud ja järjest enam muutumas heaks ja kaasaegseks töökeskkonnaks. Olen näinud neid arenguid juba pikalt ning mis peamine, usk Tallinna Ülikooli edukasse tulevikku on järjest kasvanud. Olen leidnud palju häid ja huvitavaid inimesi ülikooli teistest üksustest ning inimesi, kes on arheoloogia teaduskogu heaks väga palju teinud. Minu siiras lugupidamine nende kõigi vastu.
