Lihula pastoraal ehk filmikunsti esimese ja kolmanda kursuse ühine reis särtsakasse idülli
Minu ja mu võitluskaaslaste e. filmikunsti 12. lennu kooliaasta ja -tee BFMis algas enam-vähem hoopis “kuskil Läänemaal”, Lihulas - nimelt korraldas Elen Lotman, filmikursuste ema “töö- ja rõõmulaagri”, millega meid kõiki võõrasse vette visati, et saaksime üksteist, ja ühtlasi vanemat kursust tundma õppida.
Väljasõidule eelnes väike infotund Nova kinosaalis, TLÜ armsalt kohmakas avaaktus ja siis meie oma väike vastuvõtt, mis oli hulga õdusam - kombineerituna maja ees toimuva lärmi ja kära ja müra ja meluga (Hoovipidu). Hommikul kui infotundi tulime ettevalmistused peoks juba käisid: mängis muusika ja ukse ette rulliti lahti punane vaip. Bussis kuulsin aga, et meie laagrist kirjutati Lihula Teatajas. Kõik see pani ennast kohe natuke erilisena tundma. Nagu väikestviisi filmitäht, mitte -tegija.
Kui õunakook ja -mahl söödud-joodud ja käsitöökohvi proovitud, valgusime koju asjade järgi ja siis juba kohe tagasi kooli, sest seal on ju nii ilus ja mõnus. Olin eriti õnnelik, et mul oli 1st TÜ ajakirjanduse aastast kõrval Kaspar, kes samuti BFMi pääses ja kellega saime esialgu veel üsna võõras seltskonnas üksteisele toetuda. Nii võtsimegi üheskoos sammud lifti ja sellega neljandale korrusele “lebolasse”, kus vanem kursus meid juba ees ootas.
Kui bussile toitu ja tehnikat peale laeti, kasutasin võimalust ja vaatasin aknast välja. Neid ilusaid, stiilseid, filmiarmastajaid inimesi, kes suitsu tegid ja rääkisid ja naersid ja ka mul kiskus nägu naerule. Lõpuks ometi õiges koolis, lõpuks ometi õiges keskkonnas.
Lihulas pandi kohe alguses reeglid paika - kui seda teed, saad nuga, kui toda teed, saeme käe maha. Juba Eleni kirjas reisi kohta oli aru saada, et hellitav ähvardamine on siin “teema”. Irooniliselt leidsin ennast paar päeva hiljem aga olukorrast, kus mul oligi nuga saada vaja… nimelt pidime laagri töö-osas Lihula mõisa põrandalt parafini eemaldama, aga tööriistu (nürisid nugasid) oli piiratud koguses. Töö ise polnudki aga nii nüri, vaid hoopis üpris meeldiv. Käsi jäi ainult kangeks. Hiljem seletati meile, et Lihula oli nö meie edasise elu tutvustus - “Teete tööd ja vahepeal panete pidu. Nagu loomad.”
Jaa. Töötama peab siin palju. Nagu ka pidutsema. Muidugi külastasime nende päevade jooksul kohalikku, Särtsu baari ja tegime seal aasta mürgli. Aga meelde jäid siiski rohkem veidi teised hetked. Hetked meie magamiskohas ja staging area’s, Lihula Gümnaasiumi spordihoones, kus me magamiskottidest ümbritsetutena ringis olelesime ja naersime. Hetked hommikusöögilauas ja igal pool mujal, kus 3s kursus jagas meile sõgeda nalja vahele nõuandeid ja rääkis lugusid. Lohutas, et kui meist filmitegijaid ei saa, siis vähemalt ehitajad küll - sedavõrd palju saame järgnevate aastate jooksul set’e ehitada. Hetked oma esimese tiimiga filmi tehes, kus õppisin kogenumatelt termineid nagu “PPP” (pohhui post’is paneme) ja “surnud kass” (üks helitegemise tarvik). Esimene (lühi)filmitegemine jääb eriti hästi meelde aga seetõttu, et asjad läksid umbes nii halvasti kui said - pidime lokatsioonile minema läbi täis-paduvihma, selleks ajaks kui kohale jõudsime oli aga pool pidu, mida filmida tahtsime, kaamerahirmust laiali minemas. Alles jäänute üles kütmiseks ja krambist vabastamiseks pidin ise nende kõigiga koos tantsima ja möllama, nii et õudsalt palav hakkas. Ja siis hakkas kaamera jupsima. Tehtud film aga sai ja tegemist oli siiski üdini positiivse kogemusega. Juba selle naeruväärsuse pärast. Ja selle kontakti pärast, mis me kohalikega filmimise käigus saavutasime.
Mulle avaldas muljet vanema kursuse eluvaim: tegemist on inimestega, kes põlevad ereda leegiga - suhtuvad filmidesse, muusikasse, elusse kirglikult. Aga ei võta ennast seejuures liiga tõsiselt, sest kuuldavasti muidu lähed hulluks. Operaator Jako käis ringi ja püüdis aina häid kaadreid purki, režissöör Tormi kibeles aga veel viimasel hommikulgi kohapeal filmi tegema (ülesanne anti ainult esmakursuslastele) - “Kuulge meil on 4 tundi aega, kas teeme selle filmi ära või ei tee?”
#Lihulabondimine pole aga kaugeltki läbi. Reisi lõpuks oli ka meie kursusel oma Facebook’i chat, hiljem lisandus kahe kursuse ühisvestlus ning esimesel koolinädalal on mitu õhtut järjest toimunud ühised sarjavaatamised Supernovas. Hänge aina korraldatakse, aga üks on juba selge: siin on meie uus pere ja uus kodu. Elagu BFM!
Mirjam Johanna Korsten
1. kursuse filmitudeng
Jaa. Töötama peab siin palju. Nagu ka pidutsema. Muidugi külastasime nende päevade jooksul kohalikku, Särtsu baari ja tegime seal aasta mürgli. Aga meelde jäid siiski rohkem veidi teised hetked. Hetked meie magamiskohas ja staging area’s, Lihula Gümnaasiumi spordihoones, kus me magamiskottidest ümbritsetutena ringis olelesime ja naersime. Hetked hommikusöögilauas ja igal pool mujal, kus 3s kursus jagas meile sõgeda nalja vahele nõuandeid ja rääkis lugusid. Lohutas, et kui meist filmitegijaid ei saa, siis vähemalt ehitajad küll - sedavõrd palju saame järgnevate aastate jooksul set’e ehitada. Hetked oma esimese tiimiga filmi tehes, kus õppisin kogenumatelt termineid nagu “PPP” (pohhui post’is paneme) ja “surnud kass” (üks helitegemise tarvik). Esimene (lühi)filmitegemine jääb eriti hästi meelde aga seetõttu, et asjad läksid umbes nii halvasti kui said - pidime lokatsioonile minema läbi täis-paduvihma, selleks ajaks kui kohale jõudsime oli aga pool pidu, mida filmida tahtsime, kaamerahirmust laiali minemas. Alles jäänute üles kütmiseks ja krambist vabastamiseks pidin ise nende kõigiga koos tantsima ja möllama, nii et õudsalt palav hakkas. Ja siis hakkas kaamera jupsima. Tehtud film aga sai ja tegemist oli siiski üdini positiivse kogemusega. Juba selle naeruväärsuse pärast. Ja selle kontakti pärast, mis me kohalikega filmimise käigus saavutasime.
Mulle avaldas muljet vanema kursuse eluvaim: tegemist on inimestega, kes põlevad ereda leegiga - suhtuvad filmidesse, muusikasse, elusse kirglikult. Aga ei võta ennast seejuures liiga tõsiselt, sest kuuldavasti muidu lähed hulluks. Operaator Jako käis ringi ja püüdis aina häid kaadreid purki, režissöör Tormi kibeles aga veel viimasel hommikulgi kohapeal filmi tegema (ülesanne anti ainult esmakursuslastele) - “Kuulge meil on 4 tundi aega, kas teeme selle filmi ära või ei tee?”
#Lihulabondimine pole aga kaugeltki läbi. Reisi lõpuks oli ka meie kursusel oma Facebook’i chat, hiljem lisandus kahe kursuse ühisvestlus ning esimesel koolinädalal on mitu õhtut järjest toimunud ühised sarjavaatamised Supernovas. Hänge aina korraldatakse, aga üks on juba selge: siin on meie uus pere ja uus kodu. Elagu BFM!
Mirjam Johanna Korsten
1. kursuse filmitudeng
