Rebekka Lotman: tahtsin töötada trükisõna heaks, millele on antud aega

Tänavu augustis täitus Tallinna Ülikooli Kirjastuse peatoimetajal Rebekka Lotmanil kümme aastat ülikoolis töötamist. Uurisime Rebekkalt, milliste mõtetega ta ülikooli tuli, millise tundega ta viimasele kümnele aastale tagasi vaatab ning mida ülikooliperele ja värskele rektoraadile alanud õppeaasta puhul soovib.

Rebekka Lotman

Rebekka, sul täitus tänavu 10 aastat Tallinna Ülikooli Kirjastuses töötamist. Milliste visioonidega Sa 2011. aastal kirjastusse tööle asusid?

Tallinna Ülikooli Kirjastus oli toona väga noor, ambitsioonidelt ja esimestelt sammudelt vägev – ikkagi esimene teaduskirjastus Eestis, mis hakkas järgima kõiki rahvusvahelisi akadeemilise kirjastamise standardeid. Nii et asusin toona tööle aukartuse ja isikliku ambitsiooniga olla osa millestki nii võimsast, ning õppida tundma kirjastamismaailma.

Vajasin ka käiguvahetust: olin pikalt töötanud Postimehes, vastutades iga päev selle eest, et järgmise päeva kultuuriküljed oleksid kaetud: kuus päeva nädalas igal hommikul uued küljed. Meediamaja tempo erineb täiesti ülikooli kirjastuse omast. Tahtsin katsetada, kuidas on töötada trükisõna heaks, millele on antud aega.

„Mulle meeldisid Tallinna Ülikooli rektori valimise debattide ajal kõlanud ideed, need tekitasid tunde, et oleme ülikoolina heades kätes.“

Kuidas on need visioonid täitunud?

Kuna mind üllatas, kui nüüd järsku ilmnes minu nõnda pikk tööstaaž kirjastuses, siis ilmselt kähku kulgenud aeg on märk, et seisakut ei ole tekkinud. 

Mida põnevat kirjastuses kümne aasta jooksul juhtunud on?

Lisaks ligi 200 väljaandele võib üheks viimaseks põnevaks sündmuseks pidada Bibliotheca Scientiarum Vitae ehk eluteaduste sarja avamist loomaaia direktori Tiit Marani eestvedamisel. Selles sarjas ilmub avateosena sel sügisel Katrin Kaugveri tõlkes praegu aktuaalne Stefan Rahmstorfi ja Hans Joachim Schellnhuberi „Kliimamuutus“. 

Üldse on sümpaatne, et nüüd tulevad taotlused uuteks sarjadeks ja raamatute avaldamiseks peamiselt väljast, teadlased soovivad oma valdkondlikku kirjandust TLÜ kirjastuse kaudu avardada ja avaldada. Nii on viimastel aastatel avatud teisigi sarju, Indrek Ibruse juhtimisel meediale pühendatud Bibliotheca Mediorum et Communicationis ja Leif Kalevi vedamisel Bibliotheca Politica.

Tähtsaim sündmus andmebaaside vallas oli see, kui mõni aasta tagasi võeti TLÜ kirjastuse esimesed väljaanded mainekasse Web of Science’i andmebaasi.

Millises suunas Tallinna Ülikooli Kirjastus liigub?

Ma ei tahaks kuulutada laienemist ja uute alade hõivamist, pigem püüame liikuda süvitsi. 

Kuigi akadeemilise kirjastusena on meil pealtnäha kindel rada, siis tegelikult on siin mitmeid harusid, mille vahel balansseerida. Meie sisuliseks tuumaks on algupärased uurimused, nii teaduskogumikud kui ka monograafiad ning kui varasematel aastatel oli mure, et neid on tõlkeraamatute kõrval vähe, siis tänavustest on juba üle poole originaaluurimused. Loodetavasti tähendab see, et teadlased usaldavad TLÜ kirjastust aina enam. 

Kindlasti on tähtis jätkata tõlketeostega, vahendada kaasaegseid, aga ka klassikalisi tekste, toomaks eesti keelde ja kultuuri mõtteid mujalt ilmast. Püüame seejuures järgida lähtekirjanduste rikkust, seni on TLÜ kirjastuse väljaannetes ilmunud tõlkeid 22 keelest: akadi, araabia, aramea, klassikaline hiina, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, klassikaline jaapani, korea, ladina, leedu, norra, prantsuse, pärsia, saksa, sanskriti, soome, vanaarmeenia, vanaegiptuse, vanakreeka ja vene.

Kolmas suund on arendused veebis ja andmebaasides. Oleme Akadeemilise Raamatukogu andmebaasi ETERA juurde loomas oma kogu, kus tulevikus saavad olema paljud kirjastuse originaaluurimused vaba juurdepääsuga loetavad, samuti taotleme järgmiste teoste lisamist Web of Science’isse.

Millise tundega vaatad viimasele kümnele aastale ülikoolis?

Tänutundega.

Järsku on sul jagada mõni meeleolukas, ootamatu või naljakas olukord, mis selle aja jooksul Sinuga ülikoolis juhtunud on?

Neid ikka juhtub – kes kirjastab, see teab. Aga need on jagamiseks liiga naljakad.

Ülikoolis toimetab üsna värske rektoraat. Mida neile soovid?

Mulle meeldisid Tallinna Ülikooli rektori valimise debattide ajal kõlanud ideed, need tekitasid tunde, et oleme ülikoolina heades kätes. Näiteks kõneles Tõnu Viik tarkusekuhjast, mis erinevalt rahakuhjast laiali jagades mitte ei kahane, aga kasvab. See toob meelde Dante „Purgatooriumi“ 15. laulust stseeni, kus Vergilius selgitab Dantele, et maised asjad jagades kahanevad, taevased, nagu armastus, hoopis kasvavad. Kindlasti võime ka tarkuse lugeda taevalike väärtuste hulka. Eelkõige soovin, et administreerimise ja majandamise ja bürokraatia kuhjudes ei hakkaks see tarkade ja ilusate ideede kuhi varju jääma, vaid kasvaks jõudsalt edasi.

Mida soovid äsja alanud õppeaasta puhul ülikooliperele?

Väärt kirjandust!