Blogi

Halliki Põlda kõne doktorite promoveerimisel

Doktorite promoveerimise aktusel pidas uute doktorite nimel kõne TLÜ humanitaarteaduste instituudi doktor ja haridusteaduste instituudi elukestva õppe lektor Halliki Põlda.

Halliki Põlda

Lugupeetud rektor, professorid, head kolleegid, kaasdoktorid, head külalised!

Mul on tõeline privileeg ja au täna siin seista ja tervitada kõiki uute promoveeritud doktorite nimel. Sel olulisel ja pidulikul hetkel tahan teile rääkida andekuse suurusest, sest millest muust olekski paslik siin kõnelda, kust mujalt oma kõnesse tsitaate ja mõtteid noppida, kui mitte oma doktoritööst, mida kirjutasin kuus eelnevat aastat ja mille kaitsesin selle aasta jaanuaris. Tunnen tehtu üle siirast rõõmu ja tõelist uhkust – võin häbenemata öelda, et suur töö ja suur saavutus.

Sellise suure töö ja saavutuse auhinnatseremoonial võiksime tegelikult, head värsked doktorid, kõik oma selja julgesti sirgu lüüa ja ebaeestlaslikult maailmale, no kasvõi iseenesele tunnistada, et meil on olnud annet. Meil on olnud annet kuulata targemaid (jah, kallid juhendajad, eelkõige mõtlen siin teid). Meil on olnud annet uudishimu ja huvi tunda; annet lugeda, loetu üle mõtelda ja seda tõlgendada; annet kirjutada ja kirjutatut kõrvale heita. Meil on olnud annet aega planeerida, prioriteete seada, argumenteerida, suhestada, vaielda, vaimustuda, vajakajäämisi tunnistada ja tehtut tunnustada. Seda rida võiks küllap lõputult jätkata: tuttavad anded igale doktorandile, kogenud teadlastele, kõikidele suurtele inimestele.

„Ei, suured inimesed küll andekad pole, nad on lihtsalt targad ja palju õppinud,“ ütles üks minu uuringus osalenud 7-aastane terane poiss. sõnastades nii olulise probleemkoha ühiskonnas. Minu doktoritöö näitaski, et tänases ühiskonnas kuulub õigus ja privileeg andekas olla enamasti lastele. Ent erakordne anne ja saavutused ei ole reserveeritud üksnes väljavalitutele, vaid võimalus igaühele, ütleb raamatu „Andekus on ülehinnatud“ autor Geoff Colvin

Seega oleksin võinud oma kõnet alustada ka nii: „Lugupeetud tark ja palju õppinud publik“, aga miks mitte ka nii: „Austatud andekas auditoorium“, sest just tarkus on mitmes soome-ugri keeles andekuse sünonüüm ja õppimise protsess tänastes andekusteooriates kesksel kohal. Suured on inimesed, kes jaksavad koguda tarkust ja palju õppida. Suured on need inimesed, kes jaksavad juhatada teed tarkuse ja õppimise poole, juhatada teadlaseks olemise teele (ikka mõtlen siin teid, armsad juhendajad).

Eelmises Õpetajate Lehes oli arutelu teadlaseks olemise teemal. Muu hulgas olid artiklis toodud kriteeriumid, mis peaksid teadlasest selle nn õige ja suure tegema. Aga andekust artikkel ei puudutanud, tarkust teadusega ei sidunud. Sestap meenutan siin ja teile, aga teie kaudu ka kogu ühiskonnale, et teaduses on anne olnud ajast aega olulisel kohal, suurvaimude toel on arenenud suurteks riigid ja rahvad.

On rahvaid, mida ajaloo eri etappidel on peetud andekamateks kui teisi. Ma ei hakka siin ajaloolises meedias ilmunud vastavat pingerida ette lugema, sest tänases, hinnanguvabaduse ja sallivuse poole püüdlevas maailmas mõjuks see kohatuna, aga ütlen siiski toonase, 1933. aastal ilmunud Postimehes ühe ajakirjaniku sõnu kasutades: „Suured on rahvad, kes anderikkaid jõudusud toetavad, intelligentsil õilmitseda lasevad.“

Anderikkad jõud – need oleme meie siin saalis! Märgates iseenda andekust ja arendades ande rikkust, märkame ja toetame ka teiste omi. 

Lõppeval keeleaastal Wiedemanni preemia saanud Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Krista Kerge (jah, siinkohal mõtlen sind, mu armas juhendaja) on öelnud, et eesti keel on nii hea kui targad on meie inimesed. Parafraseerides teda – eesti teadus on nii suur, kui targad ja palju õppinud, st kui andekad, on meie teadlased, hoolimata keelest, mida nad kõnelevad.

Ja lõpetuseks. „Aga mis nende annetega teha?“, pärisin oma uuringu intervjuus ühelt 6-aastaselt tüdrukult. „Mis nendega ikka teha, nemad tuleb trenni panna,“ ütles too väike piiga. Head kaasdoktorid, head treenimist meile, ikka suuremate teadussaavutuste nimel. Oleme täna doktoridiplomite näol saanud ühe erilise spordiklubi pääsme. See klubi aitab treenida andeid ja võimeid, anda oma väike panus teadusmaailma arengusse. Tegelikult ikka väga suur asi, kas pole?

Halliki Põlda, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktor