Et (aasta) lõpuks oleks midagi muutunud!
Mida ma teha saan, et keskkonnaprobleemide lahendamisele kaasa aidata? Kas mina võin ka kuidagi planeedi päästmisega tegeleda? Kas minu panusest ikka sõltub midagi? Täpselt selliste küsimustega algas minu mõtteviisi muutumine. Tõsi küll, aeglane.
Esimest korda ühe tuttavaga kliimamuutuste üle arutledes mõistsin, et isegi siis, kui ma kõike ka tuleviku teadmiste pinnalt lahendada ei oska, saan püüda olukorda enam mitte hullemaks teha. Nii seadsime sügisel koos seltskonna inspireeritud ja entusiastlike ELU-projektilistega eesmärgi aasta lõpuks oma keskkonnakäitumises midagi muuta.
Mina, juba üpriski palju igapäevaselt nendele teemadele mõelnuna, otsustasin võtta võimalikult suure väljakutse ja sõnastasin selle enda jaoks kui “tarbin nii vähe kui võimalik”. Ületarbimine on ju heaoluühiskonna üks suuremaid murekohti ja kliimamuutuste tekkeahela tegureid.
Jagasin eesmärgi erinevateks osadeks vastavalt sellele, kuidas oli kujunenud mu senine tarbimine ja mis rohkem muret teeb. Näiteks oli mul kombeks osta palju erialast kirjandust, kuid nüüd sain aru, et tegelikult on mõttekas omada ainult neid raamatuid, mille puhul tean, et need “kapsaks” loen, et neist alati midagi üle tahan vaadata. Kõik muu saan ju raamatukogust või internetist.
Teiseks ostsin varem riideid, mis huvi pakkusid ja kättesaadavad olid. Viimasel ajal pole ma aga sisuliselt midagi uut ostnud. Kuid vaja, valin hoopis kasutatud riiete hulgast või siis väga kvaliteetset kaupa müüvatest kauplustest. Väldin täielikult kiirmoodi, sest selle negatiivseid külgi nii planeedile kui inimestele on loendamatu hulk.
Siiani kõige keerulisem on olnud muuta toiduainete tarbimist. Poes käies püüan alati eelistada kohalikku kaupa, vältida palmiõli, liigselt liha ja piimatooteid, samuti liigset pakendamist. Neljandaks osaks mu eesmärgist sai vee- ja elektritarbimise vähendamine, mistõttu jälgin rohkem, kui palju lasen veel lihtsalt joosta ning kui palju valgust tegelikult ruumis vaja on.
Ilmselt on selliste eesmärkide juures kõige olulisemad püsivus ja järjepidevus; lihtne on suure hooga nädal või isegi kuu minimaalselt tarbida, kuid juba raskem seda teha pikemalt. Minu peamised tagasilöögid on tulnud ajapuudusest ning – pean tunnistama – ka laiskusest. Aga üldjoontes olen endaga rahul.
Lisaks rahale olen säästnud ka ruumi nii kodus kui oma mõtetes. Korralagedus või palju asju mu ümber on mind alati rõhunud ja ärritanud, sellevõrra on kindlasti vähem stressi. Laiemas plaanis usun aga, et isegi paar ostmata jäänud riideeset või vähem pakendatud toiduainet aitavad omal moel kaasa maailma paremaks muutmisele. Kuidas siis saakski mitte rõõmustada?!
