Katrin Karu: andragoogika eriala vilistlased on meie rikkus

Rääkisite oma mõne aasta taguses ühe minuti loengus, et vajame pidevalt uusi teadmisi nii ümbritseva kui iseenda kohta, et paremini toime tulla, tulemuslikult tegutseda ja luua uusi lahendusi ning et me teeme oma valikuid ise. Mis pani teid just Tallinna Ülikooli nüüdseks juba 25 aastat tagasi valima?

Minu haridustee algas praegusest TTÜst, kus asusin õppima keemia inseneriks (eriala keemiatööstuse põhiprotsessid ja küberneetika). Õppisin kaks aastat ja mõistsin, et soovin siiski töötada inimestega ning tulin Tallinna Ülikooli (tol ajal Tallinna Pedagoogikaülikool) käsitöö ja kodunduse õpetajaks õppima. Tollal oli vaja valida lisaks põhierialale ka lisaeriala ja nii sattusingi õppima hariduskorraldust. Need õpingud olid minu jaoks väga olulised, sest õppimine koos õppejõududega oli senistest õpingutest erinev ja eriline kogemus – õppejõudude suhtumine õppijatesse oli väga lugupidav ja kaasav, koostööd soodustav. Mäletan, et ootasin neid kohtumisi. Nendest sai sündmuste sari, mis mõjutas minu tähendusi õppimisest ja õpetamisest. Peale ülikooli lõpetamist jätkasin õpinguid andragoogika magistriõppes.

Tööle kutsus mind mu õppejõud Larissa Jõgi. Mäletan, et kui ta helistas ja tegi ettepaneku, tundsin suurt usaldust ja rõõmu. Toona olid samuti majanduslikult keerulised ajad ja andragoogika emeriitprofessor Talvi Märja, kes oli sel ajal Riigikogu liige, loobus osast oma koormusest, et mind saaks tööle võtta. Tundsin, et olen oodatud ja hoitud ning sattusin keskkonda, kus inimestel ning koostööl ja koostegemisel oli suur tähtsus. Minu tööpaik oli esmalt n-ö Lasnamäe akadeemias Valgel tänaval, kuhu oli koondunud ülikooli täiendõppekeskus ja ka ETKA Andras – just need inimesed, kes taasiseseisvumise algusaastatel kujundasid täiskasvanuharidusmaastikku.

Lõpetasin teadusmagistrikraadi kasvatusteadustes 2001. aastal, mille järel lõime Larissa Jõega andragoogika bakalaureuse- ja magistriõppekavad. Olen mõelnud, et minu 25-aastase töö võib jaotada kaheks: esimese poole sellest pühendasin enam õpetamisele, juhendamisele ja ka õppejõudude koolitamisele ning viimased 10 aastat enam uurimisele-arendamisele.

Pildil: Katrin koos oma vilistlastega Saaremaad avastamas.

Ligi kaks aastat tagasi kaitsesite oma doktoritööd „Üliõpilaste arusaamad õppimisest ülikoolis: andragoogiline vaade” ning teie roll Tallinna Ülikoolis on läbi ja lõhki olnud seotud andragoogikaga. Millest selline pühendumine?

Doktoritöö tulemustega soovisin enam pöörata tähelepanu, et ülikoolide üliõpilased on täiskasvanud õppijad, kellel on juba elu- ja töökogemus, see tähendab, et peame oma õppetöös sellega arvestama ning leidma lähenemisviise, mis rikastavad vastastikku  õppimist ja õpetamist. Mul on heameel, et minu doktoritöö sai ka eelmisel aastal haridusvaldkonna riiklikul konkursil tunnustatud.

Alates 2004 pole möödunud ühtegi aastat, mil te poleks juhendanud mõnda kasvatusteaduste magistritööd. Kas taoline otsekontakt tudengite ja otsese väärtuse loomisega on samuti miski, mis teid TLÜs pikemalt kanda kinnitama on pannud? Mis seisus on TLÜ andragoogika?

Minu jaoks on ülikool väga rikastav keskkond olnud, siin on võimalik mitmekesist tööd teha ja seeläbi ka areneda. Üliõpilased, kes meil õpivad, toovad palju rikkust õppekohtumistele – õpin koos nendega. Õppekohtumised on tavapäraselt rohkete aruteludega, mõtestame koos õpitut/loetud tekste ning otsime uusi lahendusi valdkonna arendamiseks. Meie eriala vilistlased on meie rikkus: nad töötavad nii era-, avalikus kui ka kolmandas sektoris, kus loovad inimestele võimalusi õppimiseks.

Teiseks põhjuseks töötada ülikoolis on minu jaoks kolleegid. Olen õnnelik, sest tunnen kolleegidega tõelist tiimitunnet ja meid liidavad ühised suundumused ning andragoogilised väärtused, meil on ühine vastutus. Olen tunnetanud oma igapäevatöös, et palju, mida oleme saavutanud, on tänu sellele, et oleme üksteisele tuge pakkunud ja tuge ka saanud. Aitäh kolleegidele!

Pildil: Katrin oma võimsa tiimiga.

Mis on Tallinna Ülikoolis viimase 25 aasta jooksul teie arvates muutunud?

Tallinna Ülikool on minu jaoks sobiv paik, sest siiani olen kogenud suurt usaldust – ettepanekuid võetakse kuulda, saab mõjutada ja panustada organisatsiooni arengusse. Usun ka, et ülikooliülene koostöö on võtmetähtsusega, olen seda kogenud teadusELU praktikakogukonda eestvedades koos Katrin Aavaga. Oma tegevust uurides oleme ka jõudnud tulemuseni, et õppejõud on ülekoormatud ja aega omavaheliseks koosõppimiseks on keeruline leida. Oleme mõelnud: mis on selle hind pikemas perspektiivis nii õppejõudude professionaalses kui ka ülikooli arengus?

Ka kõige töökamatel isikutel on tarvis vahel veidi lõõgastuda. Rahvatantsuansambel Tuisuline tähistas hiljuti oma 70. hooaega. Mitmes hooaeg on teil endal Tuisulistes käsil? Kus võiks teid oma silmaga järgmisena esinemas näha?

Tantsin kuuendat hooaega ja praegu valmistume 12. juunil 2022 toimuva naiste tantsupeo ettetantsimiseks.

Mida võiks üks täiskasvanu lugeda, mida vaadata, mida kuulata või kuhu minna, et end kiire tööpäeva lõpus siiski veidi täiendada-arendada?

Soovitan külastada meie muuseume. Näiteks on Maarjamäe tallihoones avatud näitus „Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu”, mis annab tervikliku ülevaate Eesti klaasitööstuse ajaloost ja olulisematest klaasitootjatest. Muuseumid täidavad minu arust väga olulist rolli, et pakkuda nii lastele kui ka täiskasvanutele võimalusi õppimiseks.

LISAKS:

• andragoogika õppe- ja teadusvaldkond tähistab juuni alguses 35. tegevusaastat teadusseminariga;
• eelmisel aastal asutati Eesti Andragoogide Liit, mis koondab meie vilistlasi ja üliõpilasi-õppejõude.

Palju õnne, jaksu ja edu Katrinile!