Linnakorralduse vilistlane Mats-Laes Nuter: „Linnaplaneerimine ei ole kuiv ja tehniline eriala!”

Kuidas leidsid tee Tallinna Ülikooli linnakorralduse õppekava juurde? 

Minu õpingute vahele jäi päris pikk paus, kuna oli vaja „kiiresti-kiiresti“ tööelu juurde asuda ja eks õppimine väsitab, nõuab suurt pingutust. Nüüd oli paras aeg elus mingi uus väljakutse vastu võtta, tundsin, et on vaja muutust. Linnakorraldus tundus põnev eriala, mis põimib kompleksseid süsteeme ja olemise tunnet. Ma arvan, et need asjad on minu jaoks sümpaatsed. Varasemalt olen õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja lõpetanud seal skulptuuri ja installatsiooni eriala. Ka siis huvitas mind pigem kunst avalikus ruumis. Teatud määral tuligi see avaliku linnaruumi teema minu juurde tagasi.

Oled kirglik linnakorralduse huviline. Eelmisel aastal ilmunud artiklis väidad, et linnaplaneerimine vajab rohkem töövahendeid kui kõigest kalkulaator ja joonlaud. Kas oled endiselt seda meelt? 

Jah, absoluutselt olen seda meelt, et linnaplaneerimine ei ole kuiv ja tehniline eriala. Ühiskonnana püüame seda vormida ja normida, et leida võimalikult palju standardeid ja korrapäraseid lahendusi. Igasugused läbilaskvuse ja efektiivsuse arvutused soovivad olla eksimatult õiged, kuid tegelikkuses on planeerimine lõputu jada pisikesi hästi tehtud otsuseid. See tähendab pädevaid eksperte ja häid juhte. Kopeeri ja kleebi lahendusi ei ole olemas. Meil on küll palju häid eeskujusid ja võime rääkida, et Kopenhaagen on musternäide näiteks heast linnaliikuvusest või, et mõnedes Itaalia linnades leiab kõige paremaid avaliku ruumi näiteid, aga me ei saa kõiki asju Tallinna või Narva konteksti üle tuua. Me peame ise mõtestama, millises linnaruumis me tahame elada ja mida linn meie jaoks tähendab. Kopenhaageni rattateed ei olegi enam maailma kõige progressiivsemad, seal on ka palju vigu, mida ei maksa kopeerida. See ongi jätkusuutlik kui tegevus on selgelt mõtestatud ja ei püüdle lahenduste poole, vaid tulemuste ja progressi poole. Nii luuakse meie oma eeskujud ja pretsedendid.

Kaitsesid just magistritöö. Millest lõputöö rääkis?

Minu magistritöö oli uuring Tallinna avaliku ruumi kunstist, kuidas linlased seda tajuvad, kuidas selle kohaolu hinnatakse, ja kui suur osa sellest on n-ö märkamatu. Teisalt uurisin seda, mis funktsioonid üldse linnaruumi kunstil on ja mismoodi planeerija saab seda töövahendina kasutada. Oluline tulem on see, et linnaruumi kunsti kiputakse hindama sel hetkel küll kunstina, kui see skulptuur või monument linna püstitatakse, ning taotletakse sisulist kooskõla selle asukohaga, nt mõne isiku ja lähedal asuva hoonega, kuid jäetakse analüüsimata see, kuidas kunst linnaruumis ja kohaloomes töötab, kuidas see järgmise 20 aasta jooksul inimeste liikumisteedel ja peatumispaikades elab. Kunst võib olla argirütmi katkestaja, elamus ja emotsioon või lihtsalt hea serv kuhu korraks maha istuda, ta võib ka kedagi või midagi mälestada, ta võib olla kaasaegne kunst ja anda mingi olulise sõnumi inimesele, märgistada meile tuntud asukohti linnas, olla võimukandja kommunikatsioonivahend jne. Neid nüansse ja funktsioone peab arvestama, et ei tekiks juhuslikkust ja eklektikat tervikpildis. Tallinnas sellist linnakunsti ja kunstiga seotud kohti on kahetsusväärselt vähe, millesse linlased oleksid väga selgelt kiindunud. Pigem on paljud asjad hästi meelde jäänud vastuoluliste saamislugude või mõnel puhul ka meeldejääva sisu tõttu. Osad asjad ei tööta üldse kohana, isegi kui nende asukoht linnas on soodne. Kui ruumis on asjad, mis ei ole sellega kooskõlas, võib tekkida teatav võõrandumine, ehk et inimesed ei pea enam omaks linna või selle osi. 

Kui paindlik on Sinu arvates Tallinna Ülikoolis õppimine? 

Magistriõppes on ikka raske, kuna seda ju tehakse reeglina töö kõrvalt. Minul endal oli õnneks töökoormus vähendatud juba enne, kui Tallinna Ülikooli õppima asusin. Prioriteedid tuleb selgeks teha sellegipoolest. Kui soovid ülikoolis head tulemust, tuleb töö jätta mõneks ajaks natuke tahaplaanile. Pere ja sõbrad peavad aru saama ja toetama, sest teatud hetkedel nõuab kool suurt pühendumust. Linnakorralduse õppekava pluss on see, et loengud ja seminarid toimuvad reedeti ja laupäeviti, selles on kindel rütm, mis ei poolita töönädalat ära. Õppepuhkus on kasulik abivahend, kui on semestri lõpp ja aega napib. Tööandjaga peab ka hästi läbi saama, et mitte pingeid tekitada. 

Palun kirjelda üht eredaimat seika ülikoolist.

Terve kaks aastat oli minu jaoks ere. Äärmiselt intensiivne, aga ka huvitav ja inspireeriv. Õppekava eestvedajad on loomulikul viisil kaasahaaravad inimesed. Ma ei mäleta, et üheski eriaala loengus või seminaris oleks igav olnud. Teemad on olulised ja neid „ahhaa!” momente jagub terve õppetöö vältel mitmeid. Suur „ahhaa!” toimub igal aastal Tartu Planeerimiskonverentsil, kuhu linnakorralduse ja keskkonnakorralduse tudengeid osalema kutsutakse. See on hea meeldetuletus, et ka planeerimisvaldkond õpib koguaeg ja ülikool on vaid sissevaade, see ei valmista ette igaks elujuhtumiks.

Mida soovitad tulevastele tudengitele, kel on soov sama eriala omandada?

Soovitan mõelda edasi neid asju, mida ülikool tutvustab. Uurida rohkem nende teemade kohta, mis ennast huvitavad. Osalege aruteludes sotsiaalmeedias, lugege raamatuid, kuulake podcaste nagu The Urbanist, Placemakers, Meie igapäevane avalik ruum IDA raadios. Vaadake TEDx konverentse linnateemadel. Ei pea oma elust kõiki muid asju välja praakima ja tegelema ainult erialaga seonduvaga, aga kui ülikoolis õpitule eilne või eelmise nädala kontekst juurde lisada ja uurida, mis laias maailmas toimub, siis on oluliselt lihtsam tervikpilti näha. Käige jalutamas ja püüdke näha asju, mis on hästi tehtud ja miks. Ühtlasi, soovitan varakult lõputöö teema valida, sest see annab väga hea võimaluse igasuguseid ääremärkusi teha. Magistritöö kokku panemine võtab aega ja lõpus on kõige olulisem just see aeg, kus asi settib, et tööd värske pilguga lugeda ja toimetada.
 

Tutvu LINNAKORRALDUSE avatud õppekavaga.
Avaldusi ootame 1. juulini!