Marko Vainu: „Kõige rohkem inspireerib mind võimalus olla kasulik Eesti looduskeskkonnale"

Kuidas jõudsite te oma eriala ehk geoökoloogia juurde?

Loodusega seotud erialaga olen tahtnud tegeleda nii kaua, kui ennast mäletan. Kui esimeses klassis küsis klassijuhataja õpilaste käest, kelleks nad saada tahavad, siis suurem osa poisse tahtsid saada politseinikuks, kuid mina ütlesin juba siis, et tahan saada bioloogiks. Minu jaoks tähendas see sõna tollal inimest, kes uurib taimi. Soov saada taimeuurijaks vaheldus lapsena sooviga saada zooloogiks ning gümnaasiumi ajaks oli see arenenud sooviks hakata tegelema ökoloogia ja looduskaitsega. 

Kui oli käes aeg hakata endale ülikooli sisseastumiseks õppekava valima, siis jäid tõsisemalt sõelale Tallinnas asuvad ülikoolid, sest elasin Tallinnas ning nii oli praktiliselt ja majanduslikult kõige otstarbekam. TTÜs pakutud õppekavad tundusid liiga tehnilised või laborikesksed, mistõttu jäigi valikusse TLÜ ning siinsed õppekavad geoökoloogia, bioloogia ja keskkonnakorraldus. Keskkonnakorralduse õppekava sisuga tutvudes näis see olevat väga seadusandluse keskne. Bioloogia oleks olnud kindel esimene valik, kuid tollal spetsialiseerus TLÜ bioloogia magistriastmes merebioloogiale ning mind ei vaimustanud väljavaade tulevikus vetikaid ja kalu uurima hakata. Nii jäigi alles geoökoloogia. Geograafia oli aine, kus ma olin tegelikult koolis saavutanud kõige paremaid tulemusi ning rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil isegi hõbemedali. Bioloogias seevastu tegeletakse enamiku kooliajast organismide siseehituse, toimimise ja geneetikaga, mitte aga nn rohelise bioloogiaga, mis mulle südamelähedane oli.

Seega tunduski geoökoloogia enam-vähem sobilik õppekava – selle põhiosa moodustasid loodusgeograafia ained, nimetuses oli sõna ökoloogia ning kõrvalerialaks sain valida ka bioloogiat. Kindlust valiku suhtes lisas see, et lugesin ülikooli kodulehelt, et magistriastmes osaleb geoökoloogia õpetamises ökoloogia instituut. Ma polnud sellisest instituudist küll kunagi varem midagi kuulnud ning ükski seal töötajate nimekirjas olnu ei tulnud telekast ega raadiost tuttav ette, aga loetu põhjal tundus siiski, et tänu sellele instituudile võib olla tegemist kõige tugevama loodusteaduste erialaga TLÜs.  

 
Ökoloogia keskuse teadur Marko Vainu välitöödel. Foto: erakogu

Kuidas sattusite ülikooli tööle?

Ilmselt tuleb kõige alguseks lugeda ühte e-maili, mille saatis Jaanus Terasmaa mulle esimese kursuse kevadel 2007. aastal ning kutsus kaasa Lätti mitmepäevastele välitöödele. Esimese kursuse üliõpilase jaoks oli see tohutu üllatus, et mind tahetakse võtta mitmeks päevaks teadusekspeditsioonile kaasa. Kuidas toona professor Jaan-Mati Punningu juhitud töörühmal see mõte tekkis, ei tea ma seniajani. Loomulikult kasutasin seda taevast langenud võimalust ja sellest välitööst alates jäingi ma toonase Ökoloogia instituudi järveuuringute töörühmaga seotuks. Mulle pakuti varianti teha oma seminaritöö selle sama Läti ekspeditsiooni sihtpunktiks olnud kõrgustiku kohta ja kuna tegemist oli teemaga, mida teadusuuringu jaoks päriselt vaja oli, mitte lihtsalt pastakast välja imetud ja hiljem riiulisse mineva üliõpilastööga, siis olin nõus. Kuigi oma peas olin varem mõelnud, et Ökoloogia Instituudis tegeletavatest teemadest huvitanuks mind sood tegelikult rohkem kui järvesetted, millega sel ajal järveuuringute rühmas peamiselt tegeleti. Aga õnneks ei ole ma kunagi pidanud setteid uurima. 

Pärast seminaritööd pakkus professor Punning mulle bakalaureusetöö teema ning tema lahkumise järel võttis magistris juhendamise üle Jaanus Terasmaa. Magistrantuuri ajal eraldati mulle Ökoloogia instituudis magistritöö tegemiseks oma koht – arvuti, laud ja tool. 2010. aasta lõpus sõlmiti minuga esimene töövõtuleping ühe väikese analüüsi tegemiseks mullakaardi andmete põhjal ning 2011. aasta sügisel juba pikemaajalisem töövõtuleping järvedega seotud märgalade piiritlemiseks ühe Keskkonnaministeeriumi tellitud projekti raames. Kui töövõtulepingu lõppes, siis sõlmiti minuga juba tööleping ja algas selle praeguseks 10 aastani jõudnud perioodi arvestamine.  

Mis sellest viimasest 10 aastast teile kõige eredamalt meelde on jäänud? Kirjelda palun mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis ülikoolis töötamise jooksul juhtunud on. 

Välitöödega seostub näiteks selline lugu, kus ma käisin Savalduma karstialal karstivorme kaardistamas. Plaan oli teha seda kõrgtehnoloogiliselt, kasutades selleks ettevalmistatud kaardikihti ja tahvelarvutit, et digitaalsel kõrgusmudeli näha olevad lohud väljas üle kontrollida. Kuna tollal ökoloogia keskusel välitöötahvelarvuteid veel polnud, siis laenas Jaanus Terasmaa mulle enda isiklikku. Kõik iseenesest toimis, kuid väljas olles selgus, et kui positsioneerimine pidevalt sisse lülitatud on, siis peab arvuti aku vastu vaid umbes neli tundi. Kuna ülekontrollitavaid lehtreid oli palju, siis sellest ilmselgelt ei piisanud. Lahendasin olukorra nii, et läksin autosse tagasi, panin mootori tööle ning laadisin arvutit autos paar tundi, ise samal ajal tagaistmel pikutades. Et väljas oli samal päeval 30 kraadi-lähedane leitsak, siis veidi puhkust kulus iseenesest täitsa ära. Kuna aga ka sellest laadimisest ei piisanud kogu ala läbikäimiseks, siis tuli mul üks selline siestapaus veel teha. Et valget aega oli toona õnneks pikalt, siis enne pimedat, umbes kella kümneks, jõudsin isegi töö tehtud. Kõige meeldejäävamad on kahtlemata välitööd, mida kahjuks tuleb ette pigem harva, enamik ajast läheb arvuti taga istumisele. Näiteks kui ma sain 2020. aasta sügisel Loode-Eesti jõgede puhkemajandusliku potentsiaali kaardistamise projekti raames käia kümnel päeval jõgede ääres kohtades, kus ma kunagi varem käinud polnud, siis mõtlesin küll, et ilmselt olen elus õigeid valikuid teinud, kui mulle makstakse palka selle eest, et ma lihtsalt käin ja avastan uusi kohti.

Üks omapärane, mind ülikoolis juba üle kümne aasta saatnud lugu on seotud asjaoluga, et olulise osa oma ülikoolis veedetud ajast olen sattunud tegelema Kurtna järvestikuga. Esimese tutvuse selle alaga tegin magistritöö raames, kuna juhendaja pakkus selle uuringualana välja. Ka kogu minu doktoritöö keskendus järvestikule. Palgalise töö raames olen osalenud Kurtna maastikukaitsealale kaitsekorralduskava koostamises ning uuringus, mille eesmärk oli välja selgitada sealsete väärtustlike järvede optimaalne veetase. Omapärasus seisneb aga selles, et järvestiku kaitseks moodustati kaitseala minu sündimisega täpselt samal päeval. Seda sain ma ülikoolis olles teada alles siis, kui olin alaga juba mõnda aega tegelenud.

 
Teadur Marko Vainu Geograafia Seltsi rattamatkal. Foto: erakogu

Millised uuringud ja projektid on teil hetkel käsil? Millest need on?

Juba kaks ja pool aastat töötan ma tegelikult suurema koormusega Keskkonnaagentuuris (KAUR) kui Tallinna Ülikoolis. KAURis pakuti mulle põnevat võimalust olla osaline kümme aastat vältavas projektis, mille eesmärk on Virumaa veekogude seisundi parandamine. Minu ülesanne tolles projektis on siseveekogude ökosüsteemiteenuste hindamise metoodika arendamine ja rakendamine projekti tegevuste poolt mõjutatavatel veekogudel. Tallinna Ülikoolis olen ma aga hetkel seotud kahe projektiga. Üks neist, WaterAct, tegeleb Lätiga ühiste põhjaveevarude säästva majandamisega. Minu ülesanneteks selle projekti raames on olnud Lätiga ühise põhjaveest sõltuvate ökosüsteemide määramise metoodika arendamine ja sellest vastavateemalisse käsiraamatusse peatükkide kirjutamine ning avalikkusele mõeldud allikate kaardistamise ja vaatlemise rakenduse allikad.info arendamises osalemine ja rakenduse aluseks oleva andmebaasi toimetamine. Andmebaasi jaoks sai tehtud suur töö, et omavahel kokku viia üheksas erinevas Eesti allikate andmestikus olevad allikad. Et enamik neid andmestikke on pidevas muutumises, siis tuleb infot aeg-ajalt uuendada ka allikad.info rakenduses. See on töö, mis jätkub mul ka siis, kui konkreetne projekt läbi saab. Teise hetkel käimas oleva projekti eesmärk on täpsustada Veeseaduse alusel nitraaditundliku ala oluliste allika- ja karstialade nimestikku kantud alade piire ning teha ettepanekuid nimestiku enda korrigeerimiseks.

Lisaks teadusele – kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab? Mis teid elus inspireerib ja sütitab?

Olen enda jaoks piiritlenud, et mul on neli + üks peamist hobi, millele ma oma aega peamiselt pühendan. Need on toataimede kasvatamine, aiapidamine, loodusfotograafia ning maastikurattasõit. See pluss üks on uute kohtade avastamine Eestis. Toataimi on mul hetkel ligi 90 erinevat ning kuna mõnda taime on mitu, siis potte on kokku üle saja. Aiapidamisega tegelen suviti Elvas – peamiselt kasvavad seal ilutaimed, veidi on ka tarbetaimi, sh ligi 35 erinevat münti.

Loodusfotograafia, maastikurattasõit ja uute kohtade avastamine on omavahel tihedalt seotud. Pildistada meeldib mulle eelkõige väikeseid objekte – taimi, putukaid, mustreid. Maastikurattaga on hea nii vanadesse kui uutesse kohtadesse pildistama sõita. Kuna mul on üsna võistluslik loomus, siis saadan pilte ka fotovõistlustele ja käin maastikuratta maratonidel. Fotovõistlustel olen ka mõne väiksema auhinna saanud. Rattavõistlustel on minu jaoks suur õnnestumine on see, kui tahapoole jääb rohkem võistlejaid kui ette.

Kui varem on uute kohtade avastamine olnud peamiselt ajendatud pildistamissoovist, siis viimasel aastal on see saanud seoses allikad.info rakendusega uue mõõtme. Nimelt olen ma avastanud, kui põnev on käia allikaid avastamas. Aasta saldo on praegu 355 allikakohta. Eriti inspireeriv on see põhjusel, et nende käikude tulemusel saab täiendada andmebaasis allikaid puudutavat infot, korrigeerida nende asukohti ning kaardistada juurde uusi, mis lõpuks ka Keskkonnaregistrisse jõuavad – ühesõnaga olla maailmale kasulik. 

Kõige rohkem inspireerib ja sütitabki mind võimalus olla kasulik Eesti looduskeskkonnale. Teha asju, millel on päriselt mõju sellele, et Eestis oleks hea elada ka teistel liikidel peale inimese. Seetõttu ei ole ma kunagi tahtnud pühenduda alusteadustele, vaid just rakenduslikele looduskaitselise väljundiga projektidele, ja ökoloogia keskuses on need 10+ aastat mul selleks ka suurepärased võimalused olnud.

Rääkige ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitate lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitate?

Juba aastaid pole ma lugenud ühtegi sellist raamatut, mis oleks mõeldud lugemiseks algusest lõpuni. Paraku jõuan ma suure vaevaga regulaarselt lugeda vaid loodusajakirju ning pisteliselt erinevaid teatmeteoseid, mida soovitada oleks kummaline. Seega tuleb soovitus lugemiskogemusest kaugemas minevikus, selleks on Clive Pontingu „Maailma roheline ajalugu“. Raamatust on vahepeal ilmunud ka täiendatud versioon „Uus maailma roheline ajalugu“, mis ilmselt on veelgi parem kui algne. Teoses põhjendatakse inimkonna ajaloo pöördelisi sündmusi looduskeskkonnast ja selle muutmisest tulenevate teguritega ning demonstreeritakse väga selgelt, kuidas inimkonna saatus on sõltuv nendest piiratud ressurssidest, mis meie planeedil olemas on. Tegemist ei ole lihtsalt apokalüptilise hirmujutuga, vaid selles kirjeldatakse, kuidas enamike meile kõigile tuntud tsivilisatsioonide kokku kukkumise põhjuseks oli loodusressursside ülekurnamine. See on hea silmi avav raamat kõigile lõpmatusse progressi ja inimkonna kõikvõimsusesse uskujatele.