Eesti pedagoogika arhiivmuuseum 100

Kui ainulaadne oli 100 aastat tagasi uksed avanud Tallinna linna pedagoogiline muuseum (TLPM)? Kas seda saab tänapäeval millegagi võrrelda või kõrvutada?

18. jaanuaril 1922 asutatud TLPMi tegevus oli suunatud eeskätt kooli ja õpetaja abistamisele igapäevases õppetöös, sest noores riigis nappis sellealast metoodilist ja praktilist abi. Muuseumi esmaseks ülesandeks sai õppevahendite kogumine ja koolidele laenutamine. Peamine tähelepanu oli pööratud füüsika, keemia ja bioloogia õppevahenditele. Neid telliti välismaalt, kuid hakati muuseumis ka ise valmistama. Sisustati temaatilised õppekabinetid, sh rajati elavnurk. Korraldama hakati näidistunde.

Teatud mõttes võib TLPMi võrrelda tänapäeval TLÜ haridusinnovatsiooni keskusega, kus õpetajatele korraldatakse koolitusi, viiakse läbi näidistunde ning on tehnika viimase sõnaga sisustatud ruumid.

TLPM laiendas oma tegevusala tohutult 30ndatel: kino ja filmide tegemise õpe, kooliraadio, ekskursioonijaam, puu- ja juurviljaaed, õppevahendite laenutamine. Seejärel asutuse suund ja tegevusalad muutusid. Millest see tingitud oli? Millised on praeguse EPAMi põhilised tegevussuunad?

Jah, TLPM oli kaasaegsete tehniliste vahendite populariseerija õppetöö rikastamisel. 1930. aastal asutati muuseumi juurde kinoosakond ja filmoteek. Õpilastele hakati korraldama kinoseansse, koolidele laenutati kitsasfilmiaparaate õppefilmide näitamiseks. 1930. aastaist pärit kitsasfilmiprojektor on praegugi muuseumi kogus.

1933. aastal asuti Riigi Ringhäälingus katse korras edastama muuseumi ettepanekul kooliraadio saateid. Kolm aastat hiljem muutusid saated regulaarseks muuseumitöötajate sagedasel osalusel. Koolide huvi oli ootamatult suur ning kooliraadio tunnid kujunesid moodsaks õppeviisiks. Tundub, et isegi nii populaarseks, et õpetaja osa kippus tahaplaanile jääma. Mis muu võib põhjendada haridusministeeriumi otsust, et alates 1937. aastast ei võinud raadiotunni kuulamiseks kasutada enam koolitundi.

TLPM oli ka loodushariduse edendaja. II maailmasõja eelses Eesti koolis püüti loodusainete õpetamisel juurutada aktiivseid õppemeetodeid (vaatlus, õppekäigud loodusesse, loodusteaduslikud ekskursioonid) ning näitlikustamist (õppevahendina akvaariumid, kooliaiad, filmid taimede ja loomade elust). Eesmärk oli näidata õpilastele maailma sellisena, nagu see tegelikult on. Samas oli looduslooalastest õppevahenditest koolides suur puudus. Ka siin andis TLPM oma panuse:

• 1931 avas muuseum Kadriorus suvise ekskursioonijaama, kus õpilastele korraldati loodusekskursioone ja õppematku;
• 1934 rajati botaanilise materjali saamiseks Tallinna koolide tarbeks varustusaed (asus Pärnu mnt 57 praeguse Tallinna Polütehnikumi maa-alal);
• 1937 algatas muuseum Tallinna Loomaaia asutamise mõtte, et zooloogilise aia läbi kooliõpilastele kogemusõpet pakkuda.

Samas tunti puudust keskusest, kuhu oleks koondatud meie kooli ajalugu ja pedagoogilise mõtte arengut kajastavad materjalid. Idee teostamiseni ei jõutud, sest 1945. aastal lõpetas muuseum oma senisel kujul tegevuse ja reorganiseeriti. TLPMi looduskogust kasvas välja nt Loodusmuuseum.

Järgnevail aastail tunnetati üha teravamalt, et arhiivides säilitatavad koolide aruanded, kirjavahetus ja muu ametlik dokumentatsioon ei peegelda kõiki koolielu erinevaid külgi. Muuseum taasasutati 1. juunil 1983 pedagoogikamuuseumi nime all. Muuseumile anti üle 1960ndatel kogutud käsikirjad, fotod ja suur hulk esemeid, sh ka sõjaeelsele TLPMile kuulunud materjale. Sellest ajast peale on muuseumi kollektsiooni kuulunud käsikirjad, trükised, fotod ja esemed.

Praeguse Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi (EPAM) tegevussuunad võib jagada kolme valdkonda: arhiivitöö, muuseumitöö ning teadus- ja arendustegevus.

Põhirõhk kulub arhiivitööle, et meile usaldatud ajaloolised materjalid oleksid hästi hoitud ning huvilistele kättesaadavad. Viimase osas oleme mäluasutuste seas üsna eesrindlikud. Meie fotokogu on pea 100%-liselt digiteeritud ning aastate jooksul kogusse talletunud umbes 200 õppefilmist on rohkem kui pooled digitaalselt kättesaadavad andmebaasist aadressil arhmus.tlu.ee. Umbes 700 seinatabelist, millest suurem osa on pühendatud loodusteadustele, on digitaalselt vaadeldavad pea 200 tsaari- ja vabariigiaegset. Käsikirjakogust on digiteeritud olulisem osa sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest pärandist ning loodame materjali huvilistele veebipõhiselt kättesaadavaks teha käesoleva aasta lõpuks.

Muuseumitööd oleme edendanud koostöös üliõpilastega TLÜst ja EKAst. Tudengite abiga valmis näiteks 2018. aastal püsiekspositsioon „Hariduslugu”, kus küsimuste-vastuste vormis leiavad kajastamist huvitavamad-olulisemad seigad meie haridusloost. Eriti soovin siin tänada töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppejõudu Aron Lipsi ja tema tublisid tudengeid, kes on kujunenud meile läbi aastate heaks koostööpartneriks ideede teostamisel.

Oleme oma südameasjaks võtnud ka eesti haridus- ja kooliloo kui rahvusteaduse edendamise. Viimase kolme aasta jooksul on koostöös partneritega üllitatud iga-aastaselt vähemalt üks temaatiline monograafia, 2019. aastal isegi kolm. Praegu on käsil teose „Eesti kooli ajalugu” 3. köite (1917–1940) koostamine. Eesti hariduslugu aitavad populariseerida ka meie postitused muuseumi Facebooki lehel. Oleme selles osas saanud väga palju tunnustavat tagasisidet. Jõulude eel kommenteeris üks jälgija: „...suur tänu ühe minu lemmiku sotsiaalmeediakonto pidamise eest! TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi postitused on nagu mingisugune Eesti kasvatusteaduste südametunnistus, iga nädal saan midagi uut teada.”

COVID-19 pandeemia ajal oli koolidele ja ka üliõpilastele suureks abiks kõik virtuaalselt kättesaadav. Kas ja mis mahus kasutati teie teada EPAMi poolt pakutavat?

Statistika näitab, et EPAMi andmebaasi kasutatavus saavutas haripunkti pandeemia I ja II laine ajal, ulatudes umbes 150 kasutajani päevas. Alates 2021. aasta II poolest on märgata kasutusstatistikas väikest langustrendi, jäädes umbes 90–100 kasutaja juurde päevas. 92% päringutest tehti Eestist, 3% Soomest, 1% USAst ja Rootsist; Saksamaalt, Kanadast, Venemaalt ja Ühendkuningriigist tehtud päringute arv jäi alla 0,5%. Seega võib öelda, et haridusloost huvitatuid jagub.

Milliste mõtete, eesmärkide või soovidega alustab EPAM oma järgmist sadat aastat?

Uus versus vana tundub ajaloo spektris ikka ja jälle korduva mustrina, sest tavateadvuse nõrkuseks on ajaloolise mälu lühiajalisus ja lünklikkus, mis ei võimalda vaadata kaugemale minevikku ja näha suuremat pilti, et mõista seeläbi tänapäeval toimuvat. Kuidagi tuttavlikult kõlab väljavõte 1939. aasta ajakirjast Eesti Kool: „Seepärast on omajagu õigust neil, kes ütlevad, et kooliuuendus pole ju „midagi uut kuu all”, kuna uuendusi on koolielus alati toimunud. [...]kooliuuendusliikumine on Eestis sama vana kui meie oma kool ise. Kuid kooliuuendustöö rõhutamine ja propageerimine on täiesti õigustatud ja tarviline just nüüdisajal, mil kool ei taha hästi sammu pidada kiiresti areneva kultuureluga.”

Proovime järgnevail aastail lisaks sotsiaalmeediale populariseerida meie hariduslugu rohkem ka pabermeedia vahendusel. Sel alal on meil välja kujunenud juba väga meeldiv koostöö mitme ajakirjanikuga. Ent ükskõik kui väga me ka ei pingutaks olla rohkem nähtavad ja kuuldavad, võib meie töö põhiosa võrrelda siiski jäämäe veealuse osaga, milleks on hästi korrastatud ja hoitud kogud. Uut aastat alustamegi selle tähe all, et tagada erilaadilistele materjalidele senisest paremad hoiustamistingimused ning vaadata üle kogumispõhimõtted.

Meie vastutada on Eesti hariduse ajaloolise mälu mitmeplaaniline talletamine ja hoidmine, sest ka 100 aasta pärast peab meie tänapäev olema allikatele tuginedes selgesti rekonstrueeritav. See on meie töö põhiülesanne. Nagu ütleb hiina vanasõna: „Tarkus tuleb minevikust, tegevus on olevikus, rõõm kuulub tulevikule.”

Kuidas tähistab Eesti pedagoogika arhiivmuuseum 18. jaanuaril oma suursugust sünnipäeva?

Pandeemia oludes tähistame sündmust väikeses ringis (oma kollektiivi ja paari kauaaegse endise töötajaga) renoveerimiskuuri läbinud Anija mõisas, kus tegutses üle kuue aastakümne kool. Küll aga proovime tõmmata tähtpäevaga seoses rohkem meedia tähelepanu. Kavade kohaselt ilmuvad temaatilised artiklid Õpetajate Lehes ja Postimehes.

Fotol (vasakult): Anu Soojärv – peavarahoidja, kelle hooleks on ka esemekogu; Villem Normak – foto- ja audiovisuaalse kogu arhivaar-koguhoidja; Triinu Rannula – haridusloo spetsialist; Veronika Varik – direktor; Piret Laht – trükisekogu arhivaar-koguhoidja; Tiina Tootsi – käsikirjakogu arhivaar-koguhoidja.

Eesti pedagoogika arhiivmuuseum

EPAMi andmebaas

Jälgi EPAMi Facebookis

Täname ning õnnitleme Veronikat ja kogu tema töökat kollektiivi!