10.05.2017 Küsisime IKUMUMU kuraatori ja BFMi dotsendi Krista Areni käest mõned põletavad elulised küsimused. Millises maailmas Sa elad? Elan suurelt osalt visuaalses maailmas. Tajun maailma läbi selle, mida ma näen. See on minu jaoks nagu salakeel, mida enda arvates valdan ladusalt. Tõsi on, et olen seda pikalt harjutanud ja visualiseerimisoskus annab mulle võime näha üsna detailset ruumilist maailma juba oma peas. See on natuke nagu virtuaalreaalsus, aga ma ei vaja selleks digitaalseid abivahendeid. Suudan ruumis ringi kõndida ja “näen” seda üsna terviklikult koos detailide ja kõige muuga. Ammutan suurema osa informatsioonist, mida ma elus oluliseks pean, visuaalsel moel. Alates inimestest ja lõpetades keskkonnaga, kus elan. Kasvasin ja kujunesin teatris ja äkki on sellel oma oluline roll minu visuaalse keele omandamisel.Teatris, kus käivad proovid, treeningud ja etendused, ei tohtinud laps kilgata, joosta ja häälekalt mängida. Pidi olema väga vaikne. See, mida ma võisin teha oli vaatamine ja jälgimine. Õppisin igast nüansist, detailist ja vihjest saadud sõnumeid sünteesima ja panin sellest kokku oma maailmapildi. Tänas reaalses elus saan hakkama üsna vähesega. Vähem asju, vähem visuaalset müra tähendab minu jaoks rohkem ruumi uutele mõtetele. Vähem on minu jaoks kindlasti rohkem. Ka loomingulises mõttes on piirangud pigem inspireerivad ja käivitavad. Kõige huvitavam film/lavastus/raamat, mis on inspireerinud Sinu elu ja kuidas? (võib olla ka mitu). No ma tõesti ei suuda välja tuua mõnda üksikut- neid on ikka palju. Kõige rohkem on mind ehk mõjutanud klassikaline muusika ja teater.  Lemmikooperiks oligi pikka aega Mascagni “Talupoja au”. Rohkem imelise muusika, kui sisu poolest. Üks raamat, mille mõju ma hästi mäletan oli "Arbuusisuhkrus" ("In Watermelon Sugar") ameerika kirjaniku Richard Brautigani lühiromaan, mis Loomingu Raamatukogus ilmus 1977.a. Teine väga oluline teos oli LAOZI "Daodejing" Lennart Mälli tõlkes. Täna inspireerib mind kaasaegne sümfooniline muusika. Päeva võib muuta ka mõni juhuslikult kuuldud geniaalne interpretatsioon. Näiteks kuulsin paar päeva tagasi autoga sõites Andre Maakeri imelist tõlgendust Koidula/Rannapi loole “Eesti muld ja Eesti süda”. Täiesti vapustav, imeline, ajatu. Olen kindel, et selline tõlgendus mõjub ka 100 aasta pärast sama täiuslikult! Kui saaksid öelda praegustele tudengitele ainult ühe asja. Mis see oleks? Olge “hullud”, ärge jätke midagi tegemata, mis tundub loomingulises mõttes põnev või erutav! Aegade jooksul on BFMist läbi käinud palju tudengeid, kuidas on tudeng selle aja jooksul muutunud, milline on praeguse tudengi nägu? Olen õpetanud ruumilist kompositsiooni ja arhitektoonikat erinevates kõrgkoolides tänaseks 30 aastat. BFM-is veel väga lühikest aega. Aga minu meelest pole tudengid muutunud. Nad on ikka samasugused õnnelikud, ägedad, enesekindlad nagu meiegi omal ajal olime. Muutunud on ehk õppevormid ja aeg meie ümber. Palju rohkem on väljastpoolt tulevat pealiskaudsust ja vähest süvenemist. Ka käelised oskused on kadumas. Aga see pole tudengite süü. Teisest küljest on tänased tudengid palju targemad ja täiskasvanulikumad, kui 30 a. tagasi. Tegelikult on tänane kunstitudeng teadlik, loominguline ja avatud. Kogu aeg loodan, et see kandub ka minule üle. Eriala mille oled valinud, kuidas oled selleni jõudnud? Olen lõpetanud Kunstiakadeemia (tollase ERKI) disaini eriala. Sellelajal õpiti 5-6 aastat ja spetsialiseerumist graafiliseks ja tootedisainiks ei olnud. Olengi teinud elus väga mitut asja ilmselt tänu laiapõhjalisele haridusele: töötanud teatris, teinud telesaateid, kultuuriplakateid, reklaame, kujundanud interjööre ja teatrietendusi jne. Kuna mul oli juba kooli ajal suur arhitektuurihuvi, siis jäingi pidama sisearhitektuuri ja mööblidisaini valdkonda. Olen kujundanud kauplusi, baare, hotelle, näitusi ja väga suurt arvu inimeste kodusid korterite ja eramute näol. Töötasin isegi Eesti Ekspressi väljaantud esimese sisustusajakirja juures selle sulgemiseni. Viimane suurem avalik projekt, milles sain osaleda oli möödunud aastal valminud Rakvere Kino (arhitekt Raul Vaikoo). Tegelikult on töö BFM-is nii intensiivne, et olen pidanud projekteerimisest loobuma. Interjööri disaineri tööülesanded on tänaseks päevaks muutunud ja ei võimalda enam n.ö. “kiiret projekteerimist”. Kõik on läinud väga spetsiifiliseks, töömahud on meeletult kasvanud ja ajatsüklid pikenenud. Koolitöö võimaldas siiski teha mõne väiksema teatritüki kujunduse ja maalinäituse, mis on samuti inspireerivad loomingulised väljakutsed. Aus ülestunnistus on, et tunnen end ülikoolis hetkel üsna imelikult. Panustan kõvasti sellesse, mida ma väga hästi ei oska (eneseareng on muidugi pluss poole peal), samas need oskused, mis mul on ei leia liiga intensiivset rakendust. Loodan edaspidi rohkem sulanduda BFM-I lahedasse meeskonda ja tunnen, et mul on veel kõvasti arenguruumi. Aga see mõte ei lase samblal selga kasvada…. BFMi blogi